Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Elu libiseb nii kiirelt läbi sõrmede. Ühel päeval istud oma kahe lemmikpõnniga kohvikus ja naudid aeglast esmaspäeva ning järgmisel mattud töösse, nii et kaotad pooletunnise vestluse jooksul umbes kakskümmend korda teadmise, mis päevaga on tegemist. Aga tegelikult tahtsin siia enda jaoks kirja panna situatsiooni, mille peale kaks inimest ütlesid, et ma olen "coolest tädi ever" ja "tädiks loodud" (mis muide on mu lemmikroll siin maamuna peal). Lubasin Stefile oma Londoni reisilt võlukepi tuua. Peamine põhjus selleks on see, et praegu peab ta neid legodest ehitama, kuid Stefist välja paiskuvast võlujõust mõjutatuna kipuvad need paljudeks tükkideks lendama ja on muud moodi ebapraktilised. Kui ma teda ühel õhtul tuttu panin, tuli tal see jälle meelde ja ta küsis mu käest, et kas need Londoni võlukepid on päris. Et saabki kohe päriselt kõiki ja kõike võluda?! Hetkeks vajas mu aju pausi, et  omg-mis-ma-nüüd-talle-ütlen. Aga üritasin asjale potterilikult läheneda ni

Mulle meeldib, et inimestes, kes mind kauem aega teadnud on, elab veel see mõte, et Susannale meeldib kirjutada. Või noh.. et mingi asi tal selle kirjutamisega oli. See on viimasel ajal paar korda ringiga minuni tagasi jõudnud. Olgu selleks siis kirjutamisalased sünnipäevaraamatud või päringud puuduvate blogipostituste kohta. Ja täna just sattusin ise selle postituse peale, kus kirjutasin, et Doris Kareva oli mu emalt küsinud, kas varsti näeb minu kirjatükke mõnes Värskes Rõhus. Seni pole veel keegi näinud... Aga huvitav kas Doris ikka ootab? Ka kolm aastat hiljem? Mulle meeldiks kui ootaks. After all this time . Siis oleks veel lootust. Lootust, et ühe kindlustusfirma osakonnajuht paljastab ühel hetkel mingeid sahtlikirjutisi, mida üheski sahtlis veel ei ole. Kas poleks mitte vahva? Olen viimasel ajal üha rohkem kompinud üksio(e)lamise piire. Eks see ilmselt hakkab minu kirjutamistes varsti välja ka lööma. It usually does. Kuigi ma olen oma noore elu jooksul üsna vähe aega veetnud