Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2008 postitused
Hello, Kitty!

Ma tahaks..

Ma tahaks blogisid, ma tahaks veini, ma tahaks seltskonda ja ma tahaksin hästi palju küünlaid. Ma tahaks romantikat ja uudishimu. Aga mul pole rohkem, kui paar näkast teeküünalt. Just Merilinga rääkisime, et mida me täna õhtul tahame. Jõudsime järeldusele, et lähedust. Ja siis kõiki muid asju. Mina tahan neid, millest ma paar rida üleval pool just rääkisin. Vähemalt Coke'gi võiks olla ju.

Go make a life, not a living

On teisipäev. On 30.detsember. Ja mul on plaan rääkida oma päevast. Ja ilgelt tahaks täna veini juua -.- Igatahes. Hommik algas taas äratusega, mis seekord polnud meeldivam kui eelnevatel juhtudel. Tüütul kogusel telefoni plärinat ja parajal kogusel väljamagamatust. Taas oli peale ärkamist mu esimene tegu väike Interneti surf. Kolasin siin ja seal. Kolasin kuni tuli ära triikida esinemispluus. Mõeldud tehtud. Järgmine asi päevakavas oli pesus käimine. Jällegi mõeldud tehtud. Ja nii mõnus oli ja mu juuksed olid pehmemad kui kvaliteetne vatitups. ^^ Viskasin ripsmetesse pisut pilgupüüdjat nimega ripsmetušš ja põsele natuke puna. Viskasin oma hiiglaslikku käekotti paar vajalikumat asja (mpka ja kõrvaklapid, kampsuni, 2 pudelit vett, 4 saiakest, silmatilgad, raamatu just in case, võlupotsiku, puudri, kingad ja natuke vatti nende ninna, kindad, telefoni ja rahakoti, natuke nätsu ning punase salli) ja leidsin, et ma olen valmis minekuks. Kõmpisime Agega koos koolimajja, kus ootasid enamik la
Ma sõin selle vastiku mandariini just ära, sest mõistsin, et mõnikord on vajalik alla neelata ka ebameeldiva maitsega asjad. Jei.

Sõnad on sõnad on sõnad on sõnad on ilusad

Tänane hommik algas koos sõnumiga, mis kutsus mind Kodu tänavale pannkoogitama. Pikutasin veel kümmekond minutit ning viskasin riided selga ja asetasin sammud sinna poole. Hämmastav korter koos ilusate asjadega. Materialistlikus ja hubasus said minust võitu ning hüpnotiseerisid mu meeled. Kole kaunis. Tillukesed asjad tõid naeratuse pikaks ajaks näole. Sõime mmary meelest epic fail kooke, mille tegemine oli omamoodi seiklus. Lõpetasime südame pahaga. Liikusime minu lemmikusse tuppa kuhu ma kunagi kolida sooviksin. Seal me kuulasime muusikalisi šedöövreid, mida minu rüperaalis, tavalises raalis ega mpkas olemas ei ole. Ade, suurepärane töö! Rääkisime paarist asjast ja oli tore, oli. Vahepeal helistas Kaire, kes otsis inimest, kes viitsiks raamatukokku minna. Esitasin ennast vabatahtlikuks, sest selle maja külastamise plaan on mul juba ammu. Mari läks siis korra vanaema juurde, mina koju ning kell pool midagi saime kõik kolmekesi maja ees kokku. Libisesime raamatukokku, kust laenutasin k

Our dreams are patent pending.

Ja nii ongi. Our dreams ARE patent pending. Aga igatahes ma mõtlesin, et pajatan teile siis natuke enda eilsest päevast. Hommik algas suhteliselt valutult. Avasin silmad, haarasin laua pealt läpaka ja nolifisin kella poole viieni. Vahepeal teesklesin ka natuke, aga sellest ma eelistan lähemalt mitte rääkida. (: Kell pool viis tegin kõik vajalikud toimetused, mida enne tantsuproovi vaja teha on ning seejärel läksin koolimajja. Meil algas proov ning üllatavalt oli inimesi rohkem kui tavaliselt. 7,5 paari. ^^ Alguses oli 6+0,5*2 paari. Siis me mmaryga keerutasime niimoodi jalga, et ma pidin ennast katki naerma. Ta ei ole eriti edukas mees. Aga kui Erki tuli, siis naise osaga sai ta suurepäraselt hakkama. Proovis oli üks meeldiv uudis. Kuna ma olen kogu aeg teinud valearvestust meie paaride kohta, siis selgus, et meid on hoopis 8,5, mitte 7,5. See tähendab nüüd ju seda, et mul ei ole eluliselt oluline otsida endale kiiremas korras paariline. Ma saan natukene vabamalt hingata. Aga ega see m
Kuu maigutab suud multikultuurses sürris nimega maailm.

Meie elu on selline nagu meie mõtted.

Täna helises äratus mõned minutid enne ühtteist. Peale äratust ning 15 minutit voodis visklemist otsustasin, et uni on ilmselt läinud. Haigutan ma siiamaani. Mul on tohutult igav, aga veel suurem on laiskus. Ma ei viitsi endale tegevust otsita. Aga ma ei kurda ka. Olen terve päeva lihtsalt maha passinud. Isegi mõelnud pole. Naljakas. Kell viis lähen Uuemõisa tantsima. Ja kuigi ma ütlesin teile juba üks päev, et ma sain enda viimase jõulukingi, siis ma eksisin, sest alles täna hommikul maandus mu diivanvoodi pinnale üks pakk, mis sisaldas endas väga armast silmalainerit ja märksõna: tsentrifuug. Müstiline, kas pole!? Ma natuke isegi sain aru. "Kui me püüame olla paremad kui oleme, siis muutub paremaks ka kõik, mis meie ümber on." Issand, kuidas ma seda lauset usun.

Joogid minu poolt.

Tere, inimesed! Uni on. Tore päev oli. Mai läks just ära. Hommikul ärkasin pisut hiljem. Uni ei kadunud kuhugi. Peale ärkamist ei osanud midagi tarka teha ja seega ei teinudki. Vaatasin taas telekat, mõtlesin rohkem kui varem ja tegelesin mitte millegagi. Eile tehtud plaani Erki juurde minna heitsin ka peast. Viimasel hetkel suutis Mari mind ümber veenda ja me siiski läksime, et Erki korteris aega surnuks lüüa. Issand, kui hea meel oli mul näha, et Erkil oli ilus ja viisakas soeng peas. Juuksed olid ju isegi olemas. (: Istusime Erki, Andrese, Mari ja Maiga köögis ning jõime vett ja glögi (kes kuidas), sõime mett ja kooki ja naersime ja rääkisime. Eriti meie Maiga. : ) Kell pisut hiljem otsustasime Andrese juurde minna, kus mekkisime veini ja naersime taas ja lobisesime ja Karli oli tore üle pika aja näha ja ma leidsin enda peast mitmed uued segadusse ajavad mõtted, mis soovivad, et ma nendega tegeleksin ja endas selgusele jõuaksin. Tahaks kõigest lähemalt rääkida, aga uni kisub silmad

Värvilised pühad.

Hommikul ärkasin kauniste mõtete ja minu jaoks liialt varase äratusega. Oli tantsuaeg. Kõndisin reipal sammul sööklasse, kust muretsesin endale paar piroškiid ja pudeli vett. Proov oli meie tillukese koosseisuga üsna lõbus ja töine. Ja nii naljakas oli, kui Mehis minu innukuse üle tihtilugu naeris. Peale proovi tulin koju, kus ma pmst ei teinud midagi. Kasvatasin ennast sisemiselt. Ja vaatasin telekat. Õhtupoole sebisin endale Age, kellega kimasime Uuemõisa, kus ootas meid Erki, kes tahtis meid transportida enda uude koju. Erki uues kodus me naersime ja piibutasime ja laulsime ja ma natuke tutvusin tuttavate inimestega ja nagu alati ma mõtlesin väga palju ja ma arvan, et ma suutsin olla mina ise. Erki, Sind ma südamest loodan homsel külastusel näha kiilakana. (: Ja teeme nii, et me ei räägi siis sellest enam mitte kunagi. ^^ Kui ma teist korda läksin täna Erki juures enda mantli taskust hügieenilist huulepulka otsima jäi mulle kätte miski toru. Üldse ei saanud alguses aru, mis see on j

Palju õnne inimesed !

Räägin teile lühidalt oma jõuludest, sest ilmselt teid nagunii ei huvita see. Vanaema juures oldud aeg möödus nagu ikka. Lugedes, telekat vaadates ja vaieldes. Sain läbi 2 imelist teost, millest siiski Remarque mõjus mulle paremini kui Coelho. Coelho räägib asjadest, millest mina isiklikult mõtlen igapäevaselt, kuid Remarque süstib minusse emotsioone, mida kohtan harva. Ja muide, inimesed, ärge põletage küünlaid, sest jumal-jumal need kulutavad ju hapnikku. o: Nii palju siis sellest. Jõuluõhtu ise möödus veel väiksema jõulutundega, kui tavaliselt. Mul oli jõulueelne tunne ka tugevam. Kuuseehtimine ja piparkookide valmistamine oli puhas formaalsus, kuigi ma muidu naudin neid tegevusi. Arvan, et seltskonnas oli asi. Koos Kaisa või Meriliniga näiteks, oleksid jõulud hoopis midagi muud olnud. Igatahes, et te hiljem ei küsiks, siis kingituste nimekiri tuleb siia. - hall suures koes sall - punane nahast rahakott - pütt Lindti šokolaadi - "Kuldne šokolaadiraamat" (kus muide on imeli
Parafraseerin oma õde. "Kui ta kõike teha oskab, siis ta peab küll Kati olema." :D

I have never...

Triinu sünnipäeval head ja paremat rüübates selgus, et me oleme üsna tegusad tüdrukud olnud. Nii mõnedki suutsid olla üllatajad. Väga äge. Me ei teinud kellelegi etteheiteid ega laimanud keskit. Juba autoga Kreisse sõites kripeldas minus ärevus, et jess me lähme ja teeme jälle midagi koos. Ma polnud lihtsalt nii ammu majast välja saanud. Kohale jõudes olin veel õnnelikum, sest meid ootas ees särav ja kaunis Triinu, keda ma polnud miljon aastat juba näinud. Tutvusin tema kodu hubase teise korrusega ja potsatasin mugavale karvasele istmele, mis oli kõige lähemal söögile ja joogile. Kerttu võttis mu kõrval istet ja siis me andsime vande, et me joome ennast sel õhtul täis. Ja seda me ka tegime. Mammu haris meid nühkeka koha pealt, siis me tegime Kertule kerget elustamist ja siis me rääkisime haiglatest ja poistest ja igast naljakatest asjadest. Meil pole ammu nii informeerivat pliksikat olnud. Jõuluvaheajal saame kokku ja lööme lokku ehk teeme kellelegi ka haruldase vastuvõtu. Igatsen tei
"Ta muudkui luristas ninaga ning lõpuks küsis üks tädi temalt: "Kuule, kas Sul taskutätikut pole?" "On küll, aga ma ei laena seda võõrastele," kostis Lota." Te ikka ju teadsite, et ma loen "Lärmisepa tänava Lotat"? ^^ Täna olin ma unes Harry Potter. Teises unes lamasime me Erkiga keset peenraid uute kasvuhoonete juures ning rääkisime maast ja ilmast. Ma tegin Voldemortile (kes paraku oli "Kodus ja võõrsil" Josh) üks null. Ma olen tähele pannud, et ma fännan ikka päris paljusid inimesi. Minu tänane raamatukogu nimekiri oli väga üheülbaline: "Lärmisepa tänava Lota", "Gestapo illustreeritud ajalugu" ja "Läinuks ajalugu teisiti I". ^^ Ma olen siledam ja pehmem kui eales varem. Üksinda kodus on tosi mukana. Olen sunnitud tähelepanekuid tegema, et ajaloos korduvad ikka naljakad asjad. (: Ma olen neljapäeval päkapikk. Erki on teh haikumaster (nii palju kui kurjad keeled vähemalt rääkinud on). Mul on tunne, et asja

Sügis tuli tibutades.

Mammu kirjutas kunagi mulle, kui haiku fännile, ühe haikupoisi: Päike punastab oma õrnas süütuses: kõik algab ju taas! Ja mul meenus, mida ma tahtsin enda eelmises postituses veel mainida. Minu arust oli see päkapikumütsiga koristajatädi väga armas. On naljakas, kui noored gümnaasiumiõpilased nende mütsidega rõvetsevad, aga see koristajatädi tõi küll minu päeva killukese lapsepõlverõõmu. ^^ Naerda pole mõtet, naeratama peaks. See teeks paljude inimeste päevad ilusamaks. Naeratuse jõud on palju suurem kui naerul.

. ∞

Hei. Kuidas teil läheb? Minul läheb hästi. Aitäh küsimast. Tänane hommik oli väga tavaline ja koolitee mõtteid täis. Mõnus karge hommik kelmikate mõtetega oli idüll. Kooli jõudes sammusin garderoobi juurde, kus oli mmary, kes saatis mulle ühe suure naeratuse. See oli päeva alustuseks väga ilus hetk. Garderoobi juurest edasi kõndisin füüsikasse ja sellele järgnesid ka kõik ülejäänud mitte mainimisväärsed koolitunnid. Päev oli sujuv. Nagu kõik ülejäänud viimasel ajal. Ma ei väsi kordamast: nii hea on olla. Kõik on nii pehme ja ilus ja veatu. Hommikud on pehmed, tulukesed on veatud, inimesed on ilusad, kooli atmosfäär on pehme ja kõik muu on ilus ja veatu. Muide te ei kujuta ette kui tore on lugeda, kuidas teil kõigil hästi läheb. ^^ Merilin ja Kaisa, te teete enda blogiautori tööd suurepäraselt. (: Ma kingin teile selle eest kolm hästi pikka paid. Täna koolis istudes mõistsin, et ajalugu kordub. Mõistsin seda ja teadsin, et kui ma tahan, siis on minu võimuses seda muuta. Ja nii ongi ja n

Location, location, location.

Hommik algas vara. Algas mõne lehekülje ajaloo ning mõningase füüsikaga, mis oli üldse täna päeva täht. Seejärel tegin köögis endale head paremat süüa ja kuulasin Grease'i aegumatuid lugusid ja olin kade mõne inimese hääle peale. Rokkisin ja rollisin seal päris jupp aega. Meeldiva hommiku lõpetamiseks viskasin üleriided selga ja seadsin sammud kooli poole, kus ootas mind inglise keele tund. Inglise keel kujunes õudusunenäoks, sest mul endal oli ka häbi, et ma nii õudse kirja kirjutasin. See oli kohe kindlasti alla minu oskuste. Järgmisena vurasime ajalukku, kus ma iseenesest oleksin võinud vabatahtlikuna vastama minna, aga jällegi ei teinud ma seda. Uurisin hoopis miks viikingid konksuga trajektoori pidi rändasid. Seejärel oli matemaatika, kus minu ja Muraka tuupurigeenid kõva häälega üle klassi valla pääsesid. Töö sain ma viie, mis tähendab, et ma ei olegi lootusetu juhtum. Vene keeles tegelesime mõningase tõlkimisega ja rääkisime teletupsudest. Seejärel tuli kauaoodatud füüsika,
r² teeb mind merehaigeks. ärge küsige.

Charming, Audacious, Very Big Lie!

Ja Kertu, kas Sa ei arva, et meil igav on, kui Sina blogi ei kirjuta? ;) Siin ma siis olen. Mõtlen mõttetuid ridu välja. Reede oli minu päev. Kool möödus linnulennul ja oli tore ja mõnus. Hommikul esimene oli vene keele tund, kus mul oli jälle päris minu oma hetk. Teised lugesid mingit vene keelset teksti, mina istusin oma nurgas ja vaatasin aknast välja ja vaatasin neid tulukesi seal raagus puudel. Vaatasin ja mõtlesin oma asju ja samas olin täiesti teadlik asjadest, mis toimusid klassiruumis, kuigi ise olin oma mõttedega hoopis kuskil kaugemal. Ülejäänud tunnid liuglesid mööda. Vahepeal käisime veel Gerliga putkast burksi ka ostmas. Selline täitsa keskmine burger oli. Peale kooli tuli Murakas oma täies hiilguses minu koju ja siis me sõime ja lobisesime. Meie põhilised kaks tegevust. Need dialoogid mida ma tavaliselt enda peas üksinda pean, said nüüd endale reaalse kuju. Lõõgastav. Ühel hetkel oli kell nii palju, et ma saatsin Merilini bussile ning jalutasin ise Mmary maja poole. Sell

Baby, let's run away to the east coast or Seattle.

Peale neid mitmeid ülelastud nädalaid tõotab praegusest tulla tihe õppimisnädal. Praegu tegelen näiteks vene keele sõnadega: stiihija - stiihia stihiinoje beedstvije - loodusõnnetus zemljetrjaseenije - maavärin navodneenije - üleujutus võhodit iz beregov - üle kallaste tõusma rekaa võõšla iz beregov - jõgi tõusis üle kallaste zatopit - üleujutama pošar - tulekahju uragan - marutuul buurja - torm vihr, smertš, tornaadu - keeristuuled, -tormid giibnut - hukkuma pogiib, pogiibla, pogiibli - hukkus, hukkusid giibel - hukkumine razrušat - purustama žertva - ohver ukrõvaatsja - varjuma himiitšeskije veštšestvaa - keemilised ained spasaat - päästma sluužba spaseenija - päästeteenistus spasaateli - päästjad poleeznõje ispokaajemõje - maavarad Meeldivad? Mulle mitte. Füüsikast teate midagi? Aga Rooma ajaloost? Agaa,, mul on pakkumine. Kui keegi tahab mind õnnelikuks teha, siis ta võib ilmuda sel nädalal koolis mu juurde ühe juugendstiilis joonistusega, kus on kujutatud mingit tänapäevast eset.

Kuhu mõtled põgeneda hallist linnast?

Nii palju on asju, mille pärast tahaks muretseda, mille pärast kurta. Nii palju on asju, mille üle mõelda ning millele lahendusi leida. Aga on üks asi, mida pole - aeg. Praegu ei ole võimalust aega võtta. Aeg liigub omasoodu. Pean õppima ja kohustusi täitma ning asjadeni jõuan hiljem. Enda sisse lähen alles mõne aja pärast. Seda kõike nõuab happy person'ks olemine. (: Ma pean võtma aega, et mured ära mõelda ja ära lahendada. Aga teate mis on kõige toredam? Ma saan selle kõigega hakkama. ^^ Ma leian, mida ma otsin. Praegu olen arvutis ja plaanin õppima ja tantsima minekut. Täna külavahel kolades kohtasin ühte niivõrd-kuivõrd olulist inimest enda elus. Naeratasin talle, ütlesin tere ning kõndisin edasi. Ta tõi mu päeva mõne päikesekiire juurde. Teate mõnda poissi, kellel oleks huvi tantsimise vastu? Saatke ta number mulle. Ja kui te teate, kes on mu südamerõõm, keda mulle tihti mainitakse, siis võite tema numbri ka saata. ^^ Head aega. ^.-

Aeg jätab oma jälje.

Kujutis
Peale seda hommikut, kui ma nägin bussijaamast möödumas nii mõndki huvitavat vanurit, tekkis mul kihk pühendada neile postitus enad blogis. Nemad on ju inimesed, kes mäletavad meie minevikku. Nemad on meie vanaemad ja vanaisad, kes küpsetavad pannkooke ja räägivad, kuidas nende ajal lood olid. Nad on kogenud miljoneid hetki rohkem kui meie ja seega oskavad nad meid mitmes asjas aidata. Nendega koos vana pildialbumit lehitseda on kõige informeerivam. Kõik need seepiatoonis või must-valged pildid jutustavad koos nendega miljoneid lugusid. Nemad on need, kes on vanamoelised ning ei mõista, miks meie aja noored teevad endale neete või kannavad riideid, mille küljes ripub sada vidinat. Nemad on need, kes näistavad lapsukesi põsest ja lalisevad nendega siis ühist keelt. Nad on suurimad kritiseerijad ja ülimalt hoolivad. Meie memmed keeravad endale lokirulle pähe ja tõmbavad pikad vanaaegsed mantlid üll. Meie taadid on need, kes kammivad tillukese kammiga oma hallid juuksed üle pea või küljel

Miks nüüd niiviisi.

Sellepärast, et ma olen ammu mõelnud selle peale, et kas teha blogi privaatseks või ei. Ma ju tegelikult üldse ei taha, aga põhiline asi on selles, et ma ei taha, et mu enda pere seda loeks. See piirab mu privaatsust ja sõnavabadust. Ma ei taha seda. Ma loodan, et kõik kes tahavad, julgevad mult ikka sissepääsuluba küsida, sest ma ei tahaks, et selle pärast keegi lugemata jääb. Ja mul on kahju, et võõrad nüüd minuga tuttavaks ei saa. Aga see on risk mille ma pean võtma. Kahju. Jube kahju on mul, aga ma tahan siia rohkemat kirjutada. =(

Haven't you heard that I'm the new cancer?

Haven't you heard that I'm the new cancer. Never looked better, and you can't stand it. Eile, kui ma aitasin Peepu ühe kõnega "Mis teeb inimesed õnnelikuks?" vms, siis ma jõudsin otsusele, et kuna ma nagunii täna poole koolipäeva pealt selle hoone hülgaksin, siis ma jätaksin üldse minemata. Selle asemel mõtlesin, mis mind õnnelikuks teeb ja jagasin Peebuga arvamust. Mingil kellal läksin ma siis oma sooja teki alla ära ja hõljusin unne ära. Seal külastasid mind toredad inimesed. Aitäh teile, sest reaaluses olete te hoopis teisest puust. Hommikul ärkasin üheteist paiku ja sättisin ennast korda. Panin kõusid riided selga ja astusin oma korterist kargesse päevasesse lumilasse. Nii hea oli olla. Olin oma täielikus mustas kostüümis ja astusin pehmel lumel samm sammu järel. Lippasin korra kooli juurde, sõin paar ampsu hakkliha kastet ja kartulit ja peedisalatit ja võtsin empsi juurest oma panasonicu klapid ja oranži triibuga mpka. Ootasin sajuses bussijaamas 35min ja jäl
Parimad sõbrad on ülehinnatud.

Kohupiim ja banaanid

Käisin täna õues korra. Selle hiiglasliku tormi sisse läksin. Ja ma ei krimpsutanud nägu, kui terav lumi näkku tuiskas. Ma hakkasin hoopis naerma ja hüppasin kahe jalaga põlvini lumme. Ma armastan seda valget massi veel rohkem kui enne, kui see võimalik on. Avastasin taaskord kuidas ma jumaldan lapselikke rõõme. ^^ Olen siiamaani tuduriietes ja vaatan telekat ja söön banaane ja kohupiima. On olnud üle ootuste hea päev. Lumetorm pani naeratama. Ma isegi tahtsin, et meil vool ära läheks. Ainuke halb asi on liilkusõnnetused. Ärge tehke neid. Kui tihedad naeratused tähendavad õnne, siis olen ma erakordselt õnnelik tüdruk. ( :
Miks ei ole minu tutvusringkonnas minuealisi inimesi, kes vabatahtlikult sooviksid minuga lobiseda neljandast seinast või talverõõmudest, Remarque'st või päikesejänkudest? Ehk mõni, kuid ehk mitte ühtegi. Kõik on nii lihtsad. Ma arvan, et ma hakkan teile kunagi päikesejänkusid müüma.

Atropiniseeritud.

Ma istun oma voodi peal. Oma elegantses valges Pucca pidžaamas, emme läpparis. Istun ja olen ebuddyga msnis. Räägin seal mõne oma sõbraga. Räägin selle uue sõbraga ka. Selle Murakaga. Ta meeldib mulle. Mõnikord mitte, aga alateadvuses igavesti. Me jõudsime temaga mõne päris mitme filosoofilise tõeni, mida me teile rääkida ei taha, sest te nagunii ei saaks aru. Need on meie asjad. Me ei pruugi igakord üksteisele meeldida, aga ometi me mõistame teineteist igal ajal. Meil on see sõlm, mida ei saa harutada isegi lasermõõgaga mitte. Me näitame teile ainult keelt. Muidu ma käisin täna silmaarsti juures. Ta oli suhteliselt apaatne. Ta õde oli ka. Aga ma pean talle järgmine nädal uuesti külla minema. Talle ilmselt ei meeldinud mu kirjud silmad eriti. Kahju. Täna lasen veel Tõnis Mägil endale hinge pugeda ja sooja lasen ka naha vahele. Õppida ma ei saa, sest mu pupillid on hiiglaslikud ja lähedale ma ei näe. Arvuti on ka minust mingi kaugel-kaugel. Ma olen natuke katki, aga ma annan endast pari

Poevitriinis ärkavad ellu poiss- ja tüdrukmannekeen...

...ning tahavad kokku saada. Teate seda onu, keda Tõnis Mäeks kutsutakse? Mina tean, aga kahjuks ei tunne. Jätab endast hämmastavalt hea mulje. Ma tsiteerin teda natuke ja jagan armastust. ""Looja, hoia Maarjamaad" ehk "Palve" sündis nii, et meil oli Ultima Thulega kontsert Linnahallis ja mul tuli äkki idee, et peaks kontserdi lõppu panema ühe loo veel. Lisaloo. Rääkisin sellest bändile ja poisid ütlesid, et Mäks, ära jumala pärast tee, sellest tuleb vaid paksu pahandust. Ma saatsin nad kõik kukele ja tegin ikka. See oli nii üle-mõistuse-tunne, kui äkki kõik need 4000 inimest püsti tõusid. Ja siis ma nägin sedasama pilti, mida 15-aastasena olin unes näinud. Et ma olen valge klaveri taga, valge pintsakuga, laulan oma laulu, rahvas tõuseb püsti. Ja üksteise järel süttivad pisikesed tulukesed..." "Tõnis Mägi - Müümata naer" Berk Vaher See on ju samasugune tunne nagu siis kui me oleme hästi kaugel. Kuskil maailma lõpu lähedal. Ja siis me laulame terv

Ja viska ära.

See kollane sidrun, mille ma õp. Sildnikult sain, tegi mu kolmapäeva palju kollasemaks ja meeldivalt hapumaks. Kõik ilus saab kord otsa ja sidrun kukkus näoli potsatades põrandale. Päev ise oli tore ja aeroobikane.

Sinu õhku olen joonud, kui ma rõõmust hõiskasin.

Kõik on praegu nii lihtne ja mugav. Ma tunnen ennast enda elus hubaselt. Ükskõik kas on halbu asju või häid, aga ikkagi on kõik nii hea ja üleelatav. Mul on oma unistused. Need on aimatavad, aga ometi ei tea keegi neist midagi. Neid on suuremaid ja väiksemaid. Ometigi tean ma praegu, et kui ma tõesti nende unistuste täitumist tahan, siis nii ka juhtub. Näiteks kui ma jäin reedel üksi siia pimedasse tuppa, mille ma ise veel tumedamaks tegin, siis mõtlesin, et paha on üksi ja pimedas, aga siiski tõi see nädalavahetus kosutust ja meelehead. Mõtlesin paremaid ja halvemaid mõtteid, kuid ometi oli tunne hea. Inimesed on selle nädala jooksul mu peale karjunud ning samuti pillanud mu südamele nii mõningadki ilusad sõnad. Nagu alati kaaluvad need kaunid lausekillud kõik halva üles. Vahepeal käisid Bonzo ja Tõun meie kooli tillukeses hämaras saalis ja laulsid meile. Kui nüüd aus olla, siis ma üllatusin big time. Ma ootasin sellist kesktasemel kahe mehe jauramist, kuid ei. Need mehed olid hingega

Simmo, c'mon!

Oli üks neljapäevane õhtu, kui järsku kostis uksel koputus. Tuli Kertu. Kostis teinegi. Tuli Mari. Kolmanda koputusega saabus Triinu ja siis neljandaga Kerttu ja Mammu tuli selle viimase viiendaga. Triinu ja Mari valmistasid meile 2 pakki maitsvaid pelmeene ja rüüpasime limonaadi ja emps tõi veel poest krõpsu ja muud paremat. Meil oli tüdrukute säästuõhtu. Pidime "Seksi ja linna" vaatama, mis sest, et pooled meist seda juba näinud olid. Siiski-siiski. Vaadates selgus tõsiasi, et tegelaste hääl liikus palju kiiremini kui nende suu. Film muutus ebahuvitavaks. Tükk aega nuputasime, et mida muud vaadata. Ideid ei tulnudki. Alustasime "Superbad'ga", kuid see oli liialt mõttetusi täis videotükk. Viimasel hetkel enne kümmet otsustasime poodi lipata ja miskit head osta. Mõeldud-tehtud. Peale seda kõmpisime minu juurde tagasi ning filmivaatamiseni me enam ei jõudnud. Nüüd lülitusime lobisemise lainele. Vaatasime paari naljakat pilti ja mõnda veel naljakamat videod. Kui t

Supergirl

Teate mis? Ma leidsin enda msn-i kontaktlistist uue sõbra. Ma arvan, et ma armastan teda nüüd. Ta nimi on Merilin-Ingrid. Iseloomult on ta printsess hereteral, rumal aga uudishimulik. Ta on pirtsakas, laisk, unistaja, veidi rumal ja enesearmastaja. Meie esimene kohting on kuskil novembris. Ta tutvustus oli küll suhteliselt negatiivse alatooniga, kuid ma olen kindel, et ma näen temas edaspidi ainult häid külgi. (: See on algus ühele imelisele sõprusele. ^^

Luupainaja

naervais maskides varjatud valu kehad viskamas piruetti tantsib kui lumel sääl paljajalu seitse kahvatut marionetti seitse maalitud mustsilmapaari ripsmeil väreleb lumekirme kergitab kõveraid kulmukaari nukunägude õõvastav irve kõhus pöörab kui keerleksid isepilgus kasvamas võõras ekstaas kuni koidik toob pääsemise kestab unenäo painav miraaž

Ja kui sa ei taha, siis ei juhtu ka mitte midagi.

Täna ma armastan sind! Mõtle, mis tahad! Homme võib sadada kasse sinise puukuuri taha. Täna ma armastan sind! Äkki sa tahad süüa koos minuga lehtlas eelmise sügise õunu? Ütle, kui tahad! Ega me palju ei räägiks. Täna ma armastan sind! Sööksime lihtsalt õunu ja hiljem, kui tahad võiksime loopida südameid naabrite aia taha.

Tulge lähme tantsupeole!

On üks neid õhtuid, kus on hea lihtsalt olla ja näiteks seda postitust siia kirjutada. Hea on istuda äsja pesust tulnuna siin, oma pehmete karvaste sokkide ja lohvaka pluusiga. Eelmine nädal möödus suhteliselt sujuvalt ja ilma suuremate viperusteta. Esmaspäeval käisin pealinnas ortodondil, kes ei andnud mulle mitte pooltki rõõmustavat uudist. Seejärel kolasin mõnes poes, kust ostsin mõne asja. Teisipäeval oli ÕOV, kus panime paika teatripäeva teema, jõuludisko ja moeshow aja. Pärast käisin korra poes ja siis käisime Katiga Oliveril lasteaias järel ning seejärel haarasime oma kompsud ja läksime ujuma. Kolmapäeval oli kooriproov, kus me õppisime ühte kosutavat Urmas Sisaski laulu. See lugu meenutab mulle Lapimaad. Issand, kuidas ma tahaks sinna tagasi. Eriti sügisel. Ma jätsin sinna midagi maha. Midagi, mida oli päris palju. Võib-olla liigagi palju. Igakord kui keegi midagi Lapimaast räägib, eriti Sepp, kes oleks vist ainuke inimene, kes täielikult mõistaks, mida ma sellest kohast arvan,

Day after "that" day.

. Üks paar siniseid unistusi ja mõttekaaslane. <3
Nean pealinna ja igatsen enda Izzie Stevensit. .-

Perfection of the Day.

Kohtasin lõpuks pealtnäha perfektset inimest ja veetsin temaga detailideni perfektse hetke. Ma arvan, et ta on nüüd salaja mu sõber. Niimoodi salaja, et ta ise ka seda ei tea. Mu sõber, Sa oled mu järgnevate päevade mõte, uudishimu ja müsteerium. Sa oled mu piirideta inspiratsioon. Eile tegime Liisu Marleenile üllatussünnipäeva. Ta oli õnnelik ja see tekitas meeldivalt hea tunde ka mulle. Kinkisin talle raamatu. Ise tegin selle. Seal oli hästi mitu pilti temast - naljakad ja tõsised ja silmipimestavalt kaunid. Kirjutasin paar sõna juurde ka. Teised kinkisid ilusaid asju. Mammu lemmikkingitus oli kindlasti Johnny Deppi raamat. Perfection for Mammu. Ja siis paar Body Shopi vidinat ning mõni muu asi. See kujude mäng oli ka äge. Ja tooli mäng oli küll valulik, aga naljakas. Rongi mäng oli epic fail. Ja tore oli see ka, et Mammu arvas, et ma oskan rääkida. See oli nii tore, et ta nii ütles, sest ma ei oleks ise kunagi arvanud, et keegi üldse niiviisi arvab. Sa meelitasid mind, kullake. See

Dry your eyes mate.

Kõik on oma blogikodudest ära kolinud. Kahju. Kuulge, ma igatsen teid. Tahaks teid mõnikord ju seal külastada. Merilin, kas ma võin sind Murakaks hüüda? Õudselt tahaks. Mõnikord. Mitte alati. Te kindlasti janunete minu toimetuste järele. Kuulge midagi pole eriti teinud. Õppinud olen ja tubli olnud. Ja uskuge või ei, aga ma sain füüsika töö 5+. Ise oleksin panustanud sinna kolme poole. Üllatus missugune. Siis üks tore päev lõikasime Katiga mulle mulleti. Okeiokei, tegelikult lõikas Kati mulle sellise heerkati, et mul pole ammu olnud mõnda, mis mulle nii kenakesti istuks. Isegi mu punane imelik vormitu jope sobib mulle selle soenguga paremini. Ja siis meil on selline tore uudis, et meil on segarühm. ^^ Ainult, et minul ja Kertul pole partnerit. Irooniline, kas pole? Ise aitasin teistele otsida. (: Aga samas, ma pidin ju alguses Joonasega tantsima, aga ma saan tast aru, kui ta nüüd ütles, et ta tulla ei saa. Muide, kas te keegi ei tea mulle mõnda poissi soovitada, kellega ma suhtleksin? A

Losing My Religion.

Käsi valutab ja mõni muu koht ka. Lühike, kulunud ja ebameeldiv nädalavahetus oli. Kooli ka minna ei viitsi. Kududa tahaks. Ja nii mõnestki asjast tahaks ka lahti saada. 1. septembril käisime kadunud õpetajate haudu koristamas. Omamoodi huvitav kogemus. Pigem positiivne, kui negatiivne. Õppinud olen ka palju ja päris mitu hinnet saanud. Olen ennast korduvalt kehalises hingetuks jooksnud ja nii mõnegi igava tunni igavikku saatnud. Olen sistaga filme vaadanud ja üksi ka. Olen tantsimas käinud ja R.E.Mi ja WASi kontserdil. Milline imeline kogemus. Astusin Saku Suurhalli sisse ja tundsin kuidas mu tervet keha läbis üks bassilöök teise järel. Vahtisin suu ammuli neid kauneid We Are Scientistsi poisse. (: Siis nad läksid päris ruttu lavalt ära ja tuli kauaoodatud R.E.M, kes mängis järjest 28 lugu. Seda solisti oli nii armas vaadata. Ta tegi üks koma mitu naljakat liigutust. Väga inimesesõbraliku mulje jättis. Hetkel istun oma toas ja vaatan, kuidas inimesed endal telepurgis marki täis teevad
' panimaaješ?

It's not my favorite, but I'll do it for you.

Ma kirjutan vahepeal niisama blogi ja ärge mind palun ära sööge, et see eelmine postitus IKKA veel valmis pole. See on tegelikult päris tülikas postitus, aga ärge te seda kardke, et see lõpetamata jääb. Oo ei. Täna on 31. august ehk siis homme on 1.september ehk siis me kõik peame kooli minema. Ma ei ole küll eriti valmis nagu tavaliselt suviti, kuid samas on mul juba üsna suva. Ma täna just vaatasin, et need Mürka toodud lilled on ikka nii kenad. Ikka veel püsivad. Ainult minu jaoks. (: Kas teile ei tundu, et mõnel hommikul on kõik värvid kirkamad kui muidu? Näiteks sa vaatad aknast välja ja muru lihtsalt on rohelisem ja need rõdud on punasemad ja taevas on sinisem ja pilvetupsud valgemad ja asfalt hallim ja riided nööril kirkamad kui eales enne? Kas teil pole tõesti nii? Minul mõnikord on. Ja täna on üks nendest päevadest. See on sooja tunde tekitaja. Sellise tunde, et miski ei saa paha olla, kui kõik nii ilus on. ^^ Äkki see tähendab, et sügis on tulemas. Mulle meeldib sügis. On ala

Looja, hoia Lapimaad ja andesta meile me vead.

Kujutis
Pealkiri on esimene rida laulust, mille me lasime tuulde Kuru teatris. Selles pühas paigas, mille laudteed on rüvetatud helesiniste lauajuppidega. Kole. Pyhatunturi ja Põhja-Norra. 14.o8 - 23.o8.08 1. päev. "Alta trinita beata.." Öö möödus ilma uneta, kuid õnneks ei muutunud see eriti häirivaks. Hommikul kell 5 ja natuke peale, korjasin oma kompsud kokku ja panin Sepa maja poole ajama. Haarasin bussis enda lemmiku koha ja ootasin ja vaatasin, kuidas teised tulid. Kui Sepa maja juurest mõningad inimesed ennast bussi sisse olid sättinud, sõitsime platsile, kust ühinesid meiega ülejäänud toredad vandersellid. Seal selgus, et järgneval teekonnal istub minu kõrvale Katrin Helena, kes plaanis meiega ühineda sadamas. Platsilt sõitsime edasi Uuemõisa suunas, kust haarasime peale üks-kaks inimest. Kuivajõe kandis tuli bussile ka Peep ja ta vend, kuid me pidime seal oma esimese pikema peatuse tegema, sest Peep magas pisut sisse ja suures tuhinas unustas oma esinemisriided koju ja seeg