Kohupiim ja banaanid

Käisin täna õues korra. Selle hiiglasliku tormi sisse läksin. Ja ma ei krimpsutanud nägu, kui terav lumi näkku tuiskas. Ma hakkasin hoopis naerma ja hüppasin kahe jalaga põlvini lumme. Ma armastan seda valget massi veel rohkem kui enne, kui see võimalik on. Avastasin taaskord kuidas ma jumaldan lapselikke rõõme. ^^

Olen siiamaani tuduriietes ja vaatan telekat ja söön banaane ja kohupiima. On olnud üle ootuste hea päev. Lumetorm pani naeratama. Ma isegi tahtsin, et meil vool ära läheks. Ainuke halb asi on liilkusõnnetused. Ärge tehke neid.


Kui tihedad naeratused tähendavad õnne, siis olen ma erakordselt õnnelik tüdruk. ( :

Kommentaarid

  1. Suur paks valge julla, lumehelbed lumekeeristena tantsisklemas õhu ühelt molekulilt teisele, puud kaetud paksu valge jullaga, tantsisklemas koos helvestega, toas küünlad põlemas ning elanikud, näod vastu klaasi surutud, imetlemas looduse võlusid.

    Ja vahel Suusi ja Mai Suusi maja taga lumme mattunult endid keerutamas ja itsitamas, vahel ka valju häälega naermas ja imelikke häälitsusi tegemas. Ma mäletan küll, mäletan palju. =)

    VastaKustuta
  2. Heh,sellist hetke, kui Sinu jalad enam ei kanna, on raske unustada.
    Juba sellepärast armastan ma seda valget massi.
    Ja kui meil seda massi pole, siis me Gerdiga võtame selle lumepanni ja kelgutame sinu toas vaiba peal. Kulutame õnnitlusi.

    Ja siis me Maiga teeme mälestusi, mida mitte mingi hinna eest unustada ei taha. (:

    VastaKustuta
  3. Ära jampsi nüüd, igatsen sind veel rohkem!

    VastaKustuta
  4. Ma Sind ka. Aga igatsemine ei ole halb asi. ^^ Jällenägemiseni. Siis on hea olla. (:

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Bi-normal.

2020: The year of Jumanji