Haven't you heard that I'm the new cancer?
Haven't you heard that
I'm the new cancer.
Never looked better,
I'm the new cancer.
Never looked better,
and you can't stand it.
Eile, kui ma aitasin Peepu ühe kõnega "Mis teeb inimesed õnnelikuks?" vms, siis ma jõudsin otsusele, et kuna ma nagunii täna poole koolipäeva pealt selle hoone hülgaksin, siis ma jätaksin üldse minemata. Selle asemel mõtlesin, mis mind õnnelikuks teeb ja jagasin Peebuga arvamust. Mingil kellal läksin ma siis oma sooja teki alla ära ja hõljusin unne ära. Seal külastasid mind toredad inimesed. Aitäh teile, sest reaaluses olete te hoopis teisest puust.
Hommikul ärkasin üheteist paiku ja sättisin ennast korda. Panin kõusid riided selga ja astusin oma korterist kargesse päevasesse lumilasse. Nii hea oli olla. Olin oma täielikus mustas kostüümis ja astusin pehmel lumel samm sammu järel. Lippasin korra kooli juurde, sõin paar ampsu hakkliha kastet ja kartulit ja peedisalatit ja võtsin empsi juurest oma panasonicu klapid ja oranži triibuga mpka. Ootasin sajuses bussijaamas 35min ja jälgisin kõiki neid memmekesi, kes minust mööda kõndisid. Jõudsin järeldusele, et vanad inimesed jagunevad kaheks: toredateks ja kurjadeks. Kohtasin mõlemaid, aga toredaid natuke rohkem. Istusin bussi ja kuulasin Ööülikooli loengut. Meeldivalt vastuoluline minu ideedega.
Jõudsin pealinna, külastasin Hessi, külastasin muusikapoodi, kust leidsin nii mitugi lemmikumat Eesti esitajat, keda endagi olematusse kollektsiooni tahaks. Seejärel läksin õele bussile vastu ja siis läksime koos läbi lumise sopa sumbates Keskhaigla juurde silmaarstile. Doktoriproua uuris mind 10min ning otsustas, et minu Hello Kitty tahab klaase vahetada. Seejärel läksime õega korra panka ja siis jälle Hessi ja siis bussile, mis oli väääääga pungil rahvast täis ja siis kuulasin muusikat ja seejärel jalutasin koju. Koju jõudes pakkisime õega asjad ning jalutasime ujulasse. Kui basseinini jõudsime oli vesi selles täiesti paigal. Mitte ühte lainet ka. Kainda ilus oli. Sulpsasime õega vette ja tekitasime kahekesi päris mitmed lained sinna. Koju jõudes uurisin kõikide blogid läbi ja siis lugesin ühe inimese blogi aegade algusest alati läbi. Üritasin teda paremini mõista, aga ega ma targemaks ei saanud, aga lugeda oli huvitav ikkagi.
Nüüd ma olen siin ja kirjutan enda blogi ja mõtlen neid imelikke ja huvitavaid mõtteid, mis mind juba päris mitmel viimasel päeval jälitanud on. Nad jahivad mind ilmselt veel pikka aega. Teile ei meeldiks võib-olla need mõtted, aga mina olen rahul.
Laupäev on täielik kultuuripäev. Õega ja minu mõtetega.
Te ei peagi aru saama. Ma olen minu inimene ja rahul sellega. Olge kurjad või solvunud kui tahate, aga minu meelest on mu olek paratamatu. Sellise ideega lähevad kokku ka need laulusõnad, millega ma enda blogi postitust alustasid. See olengi mina.
Hommikul ärkasin üheteist paiku ja sättisin ennast korda. Panin kõusid riided selga ja astusin oma korterist kargesse päevasesse lumilasse. Nii hea oli olla. Olin oma täielikus mustas kostüümis ja astusin pehmel lumel samm sammu järel. Lippasin korra kooli juurde, sõin paar ampsu hakkliha kastet ja kartulit ja peedisalatit ja võtsin empsi juurest oma panasonicu klapid ja oranži triibuga mpka. Ootasin sajuses bussijaamas 35min ja jälgisin kõiki neid memmekesi, kes minust mööda kõndisid. Jõudsin järeldusele, et vanad inimesed jagunevad kaheks: toredateks ja kurjadeks. Kohtasin mõlemaid, aga toredaid natuke rohkem. Istusin bussi ja kuulasin Ööülikooli loengut. Meeldivalt vastuoluline minu ideedega.
Jõudsin pealinna, külastasin Hessi, külastasin muusikapoodi, kust leidsin nii mitugi lemmikumat Eesti esitajat, keda endagi olematusse kollektsiooni tahaks. Seejärel läksin õele bussile vastu ja siis läksime koos läbi lumise sopa sumbates Keskhaigla juurde silmaarstile. Doktoriproua uuris mind 10min ning otsustas, et minu Hello Kitty tahab klaase vahetada. Seejärel läksime õega korra panka ja siis jälle Hessi ja siis bussile, mis oli väääääga pungil rahvast täis ja siis kuulasin muusikat ja seejärel jalutasin koju. Koju jõudes pakkisime õega asjad ning jalutasime ujulasse. Kui basseinini jõudsime oli vesi selles täiesti paigal. Mitte ühte lainet ka. Kainda ilus oli. Sulpsasime õega vette ja tekitasime kahekesi päris mitmed lained sinna. Koju jõudes uurisin kõikide blogid läbi ja siis lugesin ühe inimese blogi aegade algusest alati läbi. Üritasin teda paremini mõista, aga ega ma targemaks ei saanud, aga lugeda oli huvitav ikkagi.
Nüüd ma olen siin ja kirjutan enda blogi ja mõtlen neid imelikke ja huvitavaid mõtteid, mis mind juba päris mitmel viimasel päeval jälitanud on. Nad jahivad mind ilmselt veel pikka aega. Teile ei meeldiks võib-olla need mõtted, aga mina olen rahul.
Laupäev on täielik kultuuripäev. Õega ja minu mõtetega.
Te ei peagi aru saama. Ma olen minu inimene ja rahul sellega. Olge kurjad või solvunud kui tahate, aga minu meelest on mu olek paratamatu. Sellise ideega lähevad kokku ka need laulusõnad, millega ma enda blogi postitust alustasid. See olengi mina.
NB! Öelge kõik välja, mis te arvate. Ma olen tugev tüdruk, talun küll. Eks?! Nii on parem, kui rääkida kõigile teistele ja mitte lasta mul muutuda, kui ma selleks võimeline oleksin või teadlik olla, kui see annaks vähemalt aimu, mida te tegelikult minust arvate. Olge head, palun.
Kommentaarid
Postita kommentaar