Atropiniseeritud.

Ma istun oma voodi peal. Oma elegantses valges Pucca pidžaamas, emme läpparis.
Istun ja olen ebuddyga msnis. Räägin seal mõne oma sõbraga. Räägin selle uue sõbraga ka. Selle Murakaga. Ta meeldib mulle. Mõnikord mitte, aga alateadvuses igavesti. Me jõudsime temaga mõne päris mitme filosoofilise tõeni, mida me teile rääkida ei taha, sest te nagunii ei saaks aru. Need on meie asjad. Me ei pruugi igakord üksteisele meeldida, aga ometi me mõistame teineteist igal ajal. Meil on see sõlm, mida ei saa harutada isegi lasermõõgaga mitte. Me näitame teile ainult keelt.
Muidu ma käisin täna silmaarsti juures. Ta oli suhteliselt apaatne. Ta õde oli ka. Aga ma pean talle järgmine nädal uuesti külla minema. Talle ilmselt ei meeldinud mu kirjud silmad eriti. Kahju.
Täna lasen veel Tõnis Mägil endale hinge pugeda ja sooja lasen ka naha vahele. Õppida ma ei saa, sest mu pupillid on hiiglaslikud ja lähedale ma ei näe. Arvuti on ka minust mingi kaugel-kaugel. Ma olen natuke katki, aga ma annan endast parima, et ennast parandada. Homme lähen vaatan, mida mehhaanik Keskküla arvab. Ehk saadab mind kuhugi osavamate kätega sepa juurde.

Pidage ikka veel meeles, et ükskõik kui halb miski on, ikkagi on elu lill. Te peate seda ainult tahtma. Mina oskan endale ilusat elu tahta ja sellest on kasu ka. Ma tean asju, mida teie ei tea.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Bi-normal.

2020: The year of Jumanji