Sinu õhku olen joonud, kui ma rõõmust hõiskasin.

Kõik on praegu nii lihtne ja mugav. Ma tunnen ennast enda elus hubaselt. Ükskõik kas on halbu asju või häid, aga ikkagi on kõik nii hea ja üleelatav. Mul on oma unistused. Need on aimatavad, aga ometi ei tea keegi neist midagi. Neid on suuremaid ja väiksemaid. Ometigi tean ma praegu, et kui ma tõesti nende unistuste täitumist tahan, siis nii ka juhtub.
Näiteks kui ma jäin reedel üksi siia pimedasse tuppa, mille ma ise veel tumedamaks tegin, siis mõtlesin, et paha on üksi ja pimedas, aga siiski tõi see nädalavahetus kosutust ja meelehead. Mõtlesin paremaid ja halvemaid mõtteid, kuid ometi oli tunne hea.
Inimesed on selle nädala jooksul mu peale karjunud ning samuti pillanud mu südamele nii mõningadki ilusad sõnad. Nagu alati kaaluvad need kaunid lausekillud kõik halva üles.
Vahepeal käisid Bonzo ja Tõun meie kooli tillukeses hämaras saalis ja laulsid meile. Kui nüüd aus olla, siis ma üllatusin big time. Ma ootasin sellist kesktasemel kahe mehe jauramist, kuid ei. Need mehed olid hingega asja juures ja laulsid selliseid laule, mis panid mind mitmetele asjadele mõtlema, millele ma väga harva mõtlen. Neil oli mingi võluasi ilmselt.
Reede oli meie koori jaoks oluline. Oli lindistamise aeg. Kuna meie Gerli, Sofi ja Eliisega olime jälle midagi kuulmata jätnud, siis pidime me tund aega niisama saalis aega surnuks tampima. Kella üheksaks voolasid sega- ja lastekoor saali ning alustasime hääle lahti laulmisega. Täiesti hämmastav kui mitu inimest seal oli. mingi 50 ehk? Seejärel laulsime kõik laulud läbi. Kõik oli väga keskmine.
Siis läksime ja pugesime bussi. Istusin ühe akna alla ja sinna ma ka jäin. Panin enda panasonicud kõrva peale ja seejärel lasin sealt tulevatel nootidel ennast terve tee hellitada. Kui kohale jõudsime olid kõik uudishimulikud. Keegi ei teadnud mida oodata. Jõudsime ühte suurde saali, kus oli kaks klaverit, palju toole, päris mitu noodipulti, lava ja hulk tehnikat. Võtsime koorina paika ja asetasime noodid puldile. Harjutasime ja hakkasime laulma. Tegime kõike mitu-mitu korda. Minu meelest me oleksime võinudki "Palvet" laulma jääda. Nii ilus laul. Kuigi see oli natuke jube koht, kus Heli rääkis Virmaliste kirikust ja "Palvest" korraga. Mul oli hetkeline soov sealt ruumist välja joosta, natuke palju nutta ja tagasi tulla. Palun keegi lubage, et te viite mind sinna kunagi tagasi. Terve meie koori. Mina valin, kes võib kaasa tulla ja kes ei. Ma üldse ei taha sinna reisile valesid inimesi, kes ei mõista selle koha väärtust. Ma saaks umbes 20 inimest, kes natukenegi aru saaks, mida ma sellest kohast arvan ja siis ma tahaksin nendega sinna minna. Sügisel näiteks. Lubate, et te tulete minuga? Olgu, siis me kunagi ka lähme.
Nädalavahetuse ma igatahes lebotasin ära ja nüüd täna tantsime mingi 3-3,5 tundi. ^^

Te pole ikka seda taftkleidis daami näinud? Kahju.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Bi-normal.

2020: The year of Jumanji