Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Täna on teatri ja kirjutamise tuju. Lihtsalt mõnikord tuleb selline... Aga selle asemel, et kirjutada ja teatrit näha/teha/lugeda, lähen ma teisele mandrile saatma inimest, kes inspireerib mind kirjutama ja kes tegi mulle ise teadmatagi selgeks, kui palju ma tegelikult teatrit armastan. Mõnikord lahenevad asjad niimoodi. (ja näe, nüüd ju tegelikult kirjutasingi. ja enne lugesin tegelikult salaja natukene teatri kohta ka. rebel laps on rebel.) Teater ja kirjutamine - c'est la vie!

Parimad sõbrad on need, kes sulle keset ööd helistavad ja selle asemel, et hakata telefonis jonnima "miks sa mu üles ajasid?", räägite hoopis lõbusalt poolteist tundi juttu.

Lugesin täna oma eelmise aasta detsembrikuu postitusi. Ma olin siis palju teatrim ja artsym ja ägedam. Aga mis kõige veidram, see ei tundu olevat aasta tagasi, see tundub olevat vähemalt kuskil viie aasta taguses ajas, kui ma kõike seda tegin, olin ja mõtlesin.  Aga nüüd tuli tuju uuesti teatriraamatutesse sukelduda, et siis hommikul oma selleaastase eluga edasi minna. Täna on mul esimest korda kahju, et ma koolis ei käi. Ja seda ka ainult nende teatridooside ja -ülesannete pärast, millest mul praegu vajaka on, mitte sellepärast, et koolis käia.

Kui keegi uus tuttav ütleb esimest korda kellelegi su nime, siis see kõlab alati millegipärast nii võõralt ja uuelt. Nagu ise saaks ka alles teada, mis su nimi on.

Ma loen ühte raamatut, mille ma varase jõulukingina sain. See on Jaanus Rohumaa uus raamat "Ainus ja igavene elu. Ühe etenduse lugu", milles on autori enda käega kirjutatud pühendus mulle. Seal on lõik: "Ma jumaldan Tartus seda hetke, mil teatrietendus või kontsert on lõppenud ja ma kõnnin üle lumise Toomemäe mõne sõbra hubasesse korterisse. Teekann pahiseb ja raamatuid täis ruumis mängib King Crimson. Räägitakse juttu, luuakse uusi maailmu. On turvaline ja kerge olla. Ja see ei olegi oluline, et vaid murdosal neist plaanidest on määratud teoks saada." Ma arvan, et meie jõulupeoga oli umbes samamoodi. Seekord oli kõik kuidagi teisiti. Kodu oleks olnud nagu tavapärasest hubasem, sõbrad nagu oleksid tulnud kaugemalt kui muidu ja kuigi õues polnud raasugi lund, oli meil vähemalt tunne, et see on akna taga olemas. Lisaks hubasele korterile pahises glögipott, ruum oli raamatuid täis ja muusika mängis. Räägiti juttu ja loodi uusi maailmu. Isegi kui teistel polnud, siis

Peep küsis meilt täna hommikusöögi ajal: "Huvitav, kas me istume kuuekümne aasta pärast ka niimoodi siin laua taga?" ja ma siin lihtsalt jäin mõtlema, et see oleks imetore. Ilmselt oleks laud erinev ja jutud pisut teised, aga ma südamest loodan, et seltskond on seesama esmaklassiline punt. Aitäh teile ilusate jõulude ja ühe mõnusa olemise eest. Aastavahetusel jälle!

Prillisangade kokkukäimise klõbin on maailma kõige ehtsam magamamineku heli.

Täna on nii mõnus päev olnud. Kodu on täna kuidagi eriti kodune (muidugi võib olla asi eilsetes ümberkorraldustes), jõulutunne on palju lähemale tulnud (küllap on lakkamatud jõululaulud, lugematud tulukesed ja mitmed jõulufilmid olukorrale kaasa aidanud), keegi laseb mulle juba teist päeva järjest akna taga ilutulestikku ja ikka veel on kodu nii mõnusalt kodune. Üle pika aja tunnen mingit "you've done good, kid"- tunnet. Pluss mul ja Marial oli täna sünnipäev. Mul pole ammu Tartu kodus nii hea olla olnud. Võib-olla mitte kunagi.

Praegu on pingeline aeg. Isegi kui jõululaulud mängivad ja käed valmistavad nobedalt kingitusi, peab ühe silmaga kogu aeg aknast välja kiikama, et veenduda, et mingisugunegi lumi veel akna taga alles on. Minu jõulumootor on igatahes täies hoos. Nagu Stelz ükspäev ütles, siis "pole paremat aega kui esimene advent". Stella teab, mis Stella räägib! Kuigi mulle isiklikult meeldivad kõik advendid, kuid siiski.. Nädalavahetusel saab ju advendikalendrist juba esimese ruudukese avada! Yay! Ja mind üldse ei huvita, et ma 21aastane olen. Miks ma peaksin vanuse pärast jõuludest vähem rõõmu tundma? Mul sähvatas just üks ideaalne idee ühele ideaalsele inimesele. Got to go!

Naljakas on mõelda, et mina, kes ma skandinavistikas millegagi silma ei torganud ega kuidagi kirge välja ei näidanud, lähen järgmisel nädalal seal toimuvale seminarile külalisesinejaks. Kavas on puha kirjas "skandinavistika vilistlane Susanna Oja" ja... Veel naljakam on see, et ettekande koostamine tõi momentaanselt meelde kõik need raskustes piineldud õhtud, kui järgmiseks päevaks mõnda ettekannet oli vaja. Mitte et praegune ettekande koostamine mulle piinu valmistaks. Mitte seda.. Lihtsalt olukord on kuidagi võõralt tuttav.

"No ma ei tea, kuidas need filmid [jaapani anime] nii soojad ja ilusad saavad olla. Nii vajalik on novembris selliseid filme vaadata. Kaunis jaapani anime võiks oktoobrist detsembrini olla ka kohustuslik kooliprogrammi osa. Selleks, et kasvatada õnnelikke inimesi. Südamlikke, armastavaid ja selliseid, kes need hilissügised üle elaksid." Helged mõtted hämmastavalt inimeselt.

Esmaklassiline laupäev perega. Hommik algas Oja laste huumorinurgaga, millele järgnes Titanic ja mandariinid koos õdedega ning mille lõpetab erakordselt õdus Lennusadama külastus. Face it, you want to be me. Kõik kolm õde on over the top excited. Olgu, nüüd on aeg Lennusadama kohvikus einestada ning vaadet ja seltskonda nautida. Armastan oma elu!

Ühel heal päeval ma veel hakkan sellepärast nutma, et magamistoas on kümme kraadi külmem kui ülejäänud korteris. Not cool , keskküte. Not cool.

Ma tulin just teatrist, kus ma sain suure elamuse osaliseks. Ja ma tahan sellest kirjutada. Mitte küll siia blogisse, vaid asjakohasemasse, aga.. selle tõttu jäin ma koduteel mõtlema kirjutamisest. Ma mäletan, et kui keskkooli alguses meie kirjandid pidid kahesajalt sõnalt järsult kuuesajale hüppama ja me keegi ei saanud aru, kuidas on võimalik ühel teemal nii pikalt kirjutada. Üldiselt olime veendunud, et ei olegi võimalik. Ma mäletan, kuidas emps mulle hiljem kodus ütles, et isegi ühest sõnast on võimalik 600 sõnaga rääkida ja isegi rohkemagagi. Ta tõi näiteks sõna "kass". Läksin naerdes oma tuppa ja mõtlesin, et loll on loll. Kes suudab kirjutada sõnast "kass" 600 sõna (ja loomulikult ka, et kes peaks üldse tahtma seda teha). Ja kuigi ma suutsin enda lõpukirjandi tarvis isegi üle kuuesaja sõna pastakast välja tirida, jäin ma alles nüüd uuesti selle kassi peale mõtlema. Kui sõnade arv enam oluline pole, võib kassist ka tuhat sõna kirjutada ja seda isegi siis, kui

Absoluutselt ei sobi tänasesse päeva, aga millegi pärast tunnen siiski vajadust seda siin  safekeep 'ida: "Don’t fight your demons. Your demons are here to teach you lessons. Sit down with your demons and have a drink and a chat and learn their names and talk about the burns on their fingers and scratches on their ankles. Some of them are very nice."

Siis oled vist ikka asjalik hõust, kui inimesed juba Venemaalt su peole kohale tulevad. Toreduse tipp!

Mis on mõnes inimeses, et neile kirjutades ei saa lihtsalt teisiti, kui ainult ilusti kirjutada? Isegi kui ma olen roostes ja tunnen, et kõik kukub nii halvasti välja, siis neile kirjutades on ikka kõik ilus. Aga ega ilusatele inimestele ei saagi vist koledasti kirjutada. Ma just jõudsin järeldusele, et nad teevad minu ka ilusamaks. That's cool! "Ma kindlasti tahtsin siia umbes tuhat asja veel kirjutada, aga kuna mu mälu on kehv ja igasugused sõnaseadmisoskused roostes, siis ma vist panen siia punkti. Või võib-olla kolm, sest keda me lollitame, me mõlemad teame, et see ei jää mu viimaseks kirjaks."

Nii tore, kui kuskil ilma peal on inimene, kes sinuga pool üheksa hommikul jaapani kirjanduse üle arutleb. Seega siinkohal saadan tervitused Vilniusesse!

Ärge muretsege. Eelmine postitus oli lihtsalt esimene reaktsioon pärast ärkamist. Kui ma ennast kokku võtsin, paar minutit vihapausi pidasin ja siis tudukad kleidi vastu vahetasin, sain tänu KH meenutusele teada, et läbimängule ma ju jõuaksin. Tore oli ikka. Ja Rasmus ühes oma rolliga oli nii precious , et me KHga otsustasime, et kogu sellest massist oli ta üks tublimaid! Hurraa!

Ma olen täna täiesti heartbroken , sest ma suutsin maailma toredaima võimaluse maha magada. Võinoh, sisse magada. KH kutsus mind endaga Vanemuisesse proovidesse ja siis mul oleks olnud full set - draama, ballett, muusikal ja ooper. Nüüd pean selle asemel ennast kodus vihkama ja leppima ainult kolmega eelpool nimetatutest. Kohutav algus päevale.

Venitan Orhan Pamuki kodulinna mälestustega, et mu reis läbi ei saaks. Ma tunnen, et kui ma ühel heal hetkel selle raamatu viimase leheküljega lõpule jõuan, saab mu Türgi reis lõplikult läbi ja ma üldse ei taha näha seda juhtumas. Isegi Istanbul, mis mind alguses kohutas, on praeguseks muutunud kohaks, kuhu ma millalgi kindlasti tagasi tahan minna. Wanderlust  on igal pool minus ja minu ümber. Ja ma ei saa sellest kuidagi üle.

Tänane päev on täielik kriis. Ma ei taha enam tänases päevas elada, vaid ootan, et kell oleks homme pärast äratust. See tähendaks, et mul pole enam ühtegi võimalust teha seda, mida ma pean täna tegema ja selle asemel võin ma hoopis naasta oma raamatute, kirjade ja õmblusmasina juurde. Täna tahan ma elada homses päevas.

Olen aegade jooksul taibanud, et ma vajan vahepeal hingetõmbepausi oma elu armastustest. Olgu selleks siis kõige lähedasemad inimesed, teater või kogu maailma kirjandus. Tänu Mehisele ja Noor-Ugalale oli täna see päev, kus ma ringiga tagasi teatri juurde jõudsin. Breath of fresh air.  Eelmises postituses mainitud õhin ja kirg on tagasi ning see tunne on sõnulseletamatult hea. Süümepiinad ja võõrutusest tingitud õhupuudus lakkasid sel hetkel, kui võtsin istet Ugala väikeses saalis, et kuulata, mida minu põlvkonna uhketel esindajatel öelda on.  Lisaks teatrikire tagastamisele avas see etendus mu silmad ka muu osas. Ma olen varasemalt rääkinud, kuidas ma veendunult usun, et ma oleksin olnud rusikas silmaauku noor, kui ma oleksin sündinud umbes kuuekümnendatel aastatel. Aga ma ei ole kunagi aru saanud, et ma võiksin selle Marju monoloogi "The Rise and Fall of Estoniast" kohandada kaasaega. Ma võiksin suhtuda pimestava vaimustusega kaasaja vastuhakku ja Y-generatsiooni revolu

Ma olen nii kaua teatrist eemal olnud. Osaliselt ennast teadlikult distantseerinud. Ma ei ole juba mitu kuud midagi näinud, mitte midagi lugenud (kui siis ainult hästi natukene) ja nüüd märgin iga päev märkmikusse aina uusi teatrikülastusi. Need kuidagi iseenesest kogunevad sinna. Ehk on see vihje, et mul on aeg tagasi pöörduda. Unustada koolis õpitu ja minna vaatama teatrit selle õhinaga, millega ma kunagi alustasin. Selle õhinaga, millepärast Sille ja Maria arvavad, et mina sobiksin teatriteaduse magistrisse nii hästi. Tabula rasa , teater! Jään huviga ootama, mida Pärnu, Viljandi ja Tartu mulle pakuvad.

Hetkekirjeldus inimestele, kellele ma ei ole veel jõudnud kurta, kui külm mul on ja nuriseda, et kui õues on kolm kraadi sooja, siis peaksid radikad toas huugama. Susanna istub maailma kõige suurema, soojema ja paksema teki all, teekruus näpus. Pidžaama peale on tõmmatud äärmiselt sossu ja suur ja pehme nuudlidresla ja varba otsa paksud sokid. JA MUL ON IKKA KÜLM! Minu jaoks ei tööta see süsteem, et kütma hakatakse oktoobris. Mul on vaja, et kütma hakataks siis kui külmaks läheb.

For christ sake, mida see Türgi minuga tegi?

Ahjaa, mis mulle Türgis veel väga meeldis, oli see, et kogu aeg oli mingisugune beat  sees. Ükskõik, kus sa olid, siis jalg tahtis ikka tatsuda või õlg shake 'ida või käsi nipsu teha. Kogu aeg, igal pool. See oli täitsa äge. (va kui Kati sellepärast mu üle naeris) Ja mis mulle üldse ei meeldinud, oli see, et seal oli lugematul hulgal hulkuvaid kiisusid ja kutsusid. Okei, kasse näeb Eestis ka siin-seal, aga seal oli lihtsalt uskumatutes kogustes hulkuvaid koeri ja see ei olnud üldse tore. Haruldasem oli näha koera omanikuga, kui hulkuvat kutsi. Jah, kui mul midagi veel meenub, siis I'll keep you posted .

Täna õhtul on Tartu taas minu zsa zsa zsu, olgugi et raamat räägib Istanbulist ja hing ihkab mujale.

Ja kuidas ma sain eelmises postituses mainimata jätta ühe parimatest paladest? Kui Cihat ennast meile tutvustas, ei saanud me loomulikult türgi nimede hääldusest esimese hooga aru ja Milli läks lihtsama vastupanu teed ja küsis otse: "Can I call you a giraffe?" Mingil põhjusel ei olnud Cihat sellest ideest vaimustunud. Meile aga pakkus sel õhtul kõik nalja, nii et vähemalt saime meie rahus naeru pugistada.

Ütlesin Kertule juba umbes tuhat aastat tagasi, et Imagine Dragonsi laulusõnad, mis ka mu blogipostituse  pealkirjaks on, saavad enne reisile minekut kuhugi postitatud. Saidki. Ja mulle meeldivad need ikka veel. Ja need ikka veel sobivad nagu rusikas silmaauku. Miks sobivad? Sest ma jätsin vahelduseks oma õpingud sinnapaika (ikka veel ei kahetse) ning võtsin hoopis kätte ja sõitsin kamba võõraste inimestega Türki. Ei kõla nagu kõige minulikum asi, mida ma teeksin ja ega see olnudki. Kuid ometigi oli see kõige awesome 'im asi, mida ma väga(!) pika aja jooksul teinud olen. See reis on süstinud mulle pähe igasuguseid kavalaid mõtteid, millest mul enne kõvasti puudu oli. Mingil imelikul moel avas see reis mu jaoks nii palju uusi võimalusi. Lisaks sellele, et ma kohtusin tänu sellele projektile (Dance: From different languages, from different colours) vapustavate Eesti tüdrukutega, kellega ikka ja jälle kodumaa pinnal kokku saada, tutvusin ma ka vaimukate ja toredate Türgi-Läti noort

Ma olen alles ühe päeva Türgis olnud ja juba olen kohanud Türgi-Otti ja Türgi-Rasmust. Jään huviga ootama, mis homne toob.

Olen nohik. Ma mõtlen toa ümbertõstmise peale ja mu süda taob elevusest kiiremini.

Millegipärast ei hinda mitte keegi minu väga intensiivset jõuluootust. Ma ei tea, milles asi on. Võib-olla tundub kalender hirmutav, sest hetkel on augustikuu lehekülg pealmine, aga nii palju asju on ju vaja veel teha, et õigel ajal rahus ja absoluutses perfektsuses küünlaid, filme ja kakaod vahukommidega nautida. Selleaastased pühad tulevad ideaalsed! (ma loodan, et lumi ka oma osa täidab) Jah, nothing new under the sun . Ma olen ennegi suvel jõululaule kuulanud. Küsige mu vanaema käest, tema pidi seda tookord taluma.

Jah, ma ei eksinud at all . Kontsert oligi tuuma- mindblowing.

Ma olen praegu septembrit oodates ülipõnevil. Sel aastal tuleb sügis väga teisiti. Ja pealegi - kui kaua ma olen meeleheitlikus ootuses reisimise peale mõelnud? Ja kui kaua ma olen mõelnud, et kool väsitab ja ei motiveeri mind? Kui palju ideid mul praegu peas ühest maailma otsast teise jookseb? Ja kui palju on mul praegu indu proovida asju, mida ma mitte kunagi varem teinud pole? Kõik on absoluutselt mitteminulik, aga ma naudin seda antud hetkel pööraselt. Kuigi teadmatus on hirmutav, annab ootusärevus asjadele sädet juurde.  Ja teisipäeval on Robbie kontsert, mis tuleb mindblow' ing, nii et -  me so excited !

Täna oli lihtsalt igas Tartu pubis (või vähemalt neljas) minu muusika. Inimesed hakkavad vist vaikselt aru saama, mis hea on.

Täna oli üks parimaid päevi üle pika aja, sest lihtsalt kõik läks õigesti. Kõik vestlused olid innustavad, kõik meilid olid kauaoodatud, tööl oli üle ootuste hea, helmepood ja raamatukogu olid inspireerivad ning lõunasöök oli imemaitsev! Ja Kati uues kuues blogi oli cute as a button. Happy. Thank you. More, please!

Oh, baby, baby it's all about the moon Ma käisin pühapäeval Regina kontserdil. Regina, oh, how so perfect? Sa jätsid paraja portsu salajasi pisaraid mu juustesse, sest ilu oli rohkem kui ma oleksin osanud oodata ja uskuge mind, ma ootasin paljut. Kuigi Regina heade lugude repertuaar on otsatu ja ta ei jõuaks eales ühe kontserdi aega neid kõiki mahutada, sain ma siiski mõned oma lemmikutest hingelt ära. Sel ööl sain ma rahuliku südamega magada. Ja õnneks on mul olemas inimene, kes teab, et vahetult pärast kontserti ei küsita "nohhhh, kuidas oli?". Made it even more perfect. Kuigi mu praegune mina oli kontserdist jäägitult lummatud, oli see veelgi olulisem minu teismelise-minale, viie aasta tagusele minale (kelle peale ma muide viimasel ajal vajalikust rohkem mõelnud olen). Ta saab nüüd kergemalt hingata. You’re like a party somebody threw me  You taste like birthday You look like New Years You’re like a big parade through town You leave such a m

Üks mu sõber jagas minuga fakti, et "Iga sõprus, mis ületab 8 aastat kestab tõenäoliselt kogu elu." Seega - do your math! Ütleme nii, et sõbratuks jäämise muret mul pole. Ja lisaks sellele ütles ta, et ma tavaliselt ei ole tagasihoidlik. Mul tuli natuke nali peale.

Sain just teada, et mu vanaema oskab kampsuneid kududa. How cool is that?

Hoiatus! Valmistuda väga suvaliselt kirjutatud postituseks. Random rant! Mul on olnud imetore nädalavahetus sõprade seltsis ja Lumivalgeke nägi lõpuks isegi natuke päikest. Laupäeva päeval startisime Kloogaranna suunas (võin vihjeks öelda, et automakk mängis Twenty One Pilots'it), kus me lihtsalt ringi tuterdasime, festivali jälgisime ja merevee ära katsusime. Öö poole võtsime suuna Urvaste küla suunas, kus teised meid juba ees ootasid. Ajasime mõned sõnad juttu ja tegime öised pesad valmis. Ma olen siiani excited , et me telgi asemel auto kasuks otsustasime. Mulle meeldib nii. Hommikul äratas meid palavus ja päike ning umbes ringi kooserdavad inimesed. Istusime hommikusöögi lauda, kus pererahvas rõõmustas meid pannkookide ja kõige muu mõeldavaga (nt maailma kõige ilusamate gladioolidega ja kvaliteetlauanõudega). Rääkisime naltse ja pidasime plaane. Kui me kõhud täis olime saanud, ennast kasinud ja plaanid valmis rääkinud, pakkisime end ja asju autodesse ning vurasime Rumm

|-/ nii ilus! < 3

Kui ma paar aastat tagasi (ja siis paar aastat enne seda) proovisin oma bucket list 'i kirjutada, siis oli see nii keeruline. Ühtegi head asja ei tulnud meelde. Praegu leian ma aga iga päev midagi uut, mida sinna kirja panna. Kust need unistused järsku tulid?

"Your 20’s are your ‘selfish’ years. It’s a decade to immerse yourself in every single thing possible. Be selfish with your time, and all the aspects of you. Tinker with shit, travel, explore, love a lot, love a little, and never touch the ground." Kyoko Escamilla.

Iga päevaga muutub õhk jalge all aina tihedamaks ja tahkemaks ning potentsiaal tühja koha pealt alla kukkuda järjest pisemaks.

سوزان nii on mu nimi palju ilusam.

ahjaa, ja ma sain positivusel selgeks, et  i don't want to be a maybe

Ma teen lühidalt, sest ma olen ikka veel veidike väsinud ja peamiselt, sest ma kannatan post-concert-depression 'i käes. Kuid siiski hoiatan lugejaid, sest tulemas on väga palju positiivseid sõnu, kiitusi, armastust ja imetlust. Lugu on selline, et kui me Salacgrivasse jõudsime, siis oli meil aega napilt käes ja mulle tundus, et ma ei jõua Twenty One Pilots'i kontserdile, kuid tänu sõprade headele plaanidele olin ma siiski täpselt alguseks kohal ja lasin Tyleril ja Joshil ennast absoluutselt sõnatuks rabada. Või võib-olla mitte päris sõnatuks, sest ma ei väsinud kordamast "MUL ON NII HEA MEEL, ET ME SIIA KONTSERDILE JÕUDSIME!!!11". Ja oligi nii. Nagu Tyler ütles, siis we were happy to be alive that day.  Ja kuigi nad ei mänginud Semi-Automatic'ut oli kõik ikkagi rohkem kui ideaalne ja kahtlemata rohkem kui ma kunagi oleksin osanud oodata. (See läheb ajalukku ka sellega, et see on ainuke kontsert, kus ma olen käinud ja kõiki laule teadnud.) Ma väga kontsertide

Miks ei võiks piisata sellest, kui sa tead, mida sa kindlasti ei taha? Miks peab sellele lisaks ka teadma, mida sa tahad? See muudab asjad nii keeruliseks. Tänane õhtu pole üldse mu lemmik, aga kuna ma olen passive-agressive , siis ma plaanin kõik oma mured esmaspäeva lükata ja nädalavahetusel kavatsen elu nautimisega tegeleda. Kallis #positivusfestival, mulle tähendaks see väga palju, kui sa päriselt ka positiivne oleksid. Jään huviga ootama.

Ma ei oska täna mitte midagi muud öelda, kui et David Levithan on absoluutselt hingemattev kirjanik. Ma ei tea ühtki teist, kelle rusikas nii täpselt koos kõikide nüanssidega minu silmaauku sobiks. < 3

Ma ei ole nii ammu Kosel käinud, et nüüd kui ma siin olen, tekib mul küsimus - mida siin tehakse?

Ma ei ole siia ammu päris elust kirjutanud. Sellest, mis reaalses maailmas toimub, mitte minu peas. Let's see... Kui kedagi peaks huvitama, mis minust praeguseks saanud on, siis võin öelda, et tänaseks olen ma Tartu Ülikooli bakalaureusetaseme uhke vilistlane. Peaaegu et filoloog lausa (loomulikult väikese teatripisikuga). Nagu kaksikud mulle ütlesid: kuigi ma ei lõpetanud cum laude , siis vähemalt laude  sain ju ikka... Olnud asjadest on hea lihtne rääkida. Kõiges saab kindlatele faktidele tugineda. Kui nüüd aega mõelda, mis minust edasi saab, siis jumal seda teab. Ilmselt lähen tööle. Või noh, viisakas oleks ja mulle meeldiks ka, aga kas Tallinnasse või Tartusse, teatrisse või tõlkebüroosse, suurest entusiasmist või tegutsemisvajadusest, siis seda ma teile veel öelda ei oska. Räägime sellest mõne aja pärast uuesti. Praegu ma naudin suve, käin siin-seal trippimas ja tööajal Kammivabrikus prominentidega lobisemas. Järgmisel nädalal ma puhkan. Plaanin mõned raamatud läbi

She asked me, "Son, when I grow old, Will you buy me a house of gold? And when your father turns to stone, Will you take care of me?" I will make you queen of everything you see, I'll put you on the map, I'll cure you of disease. See on nii ikstriimli armas laul, et ma ei teagi mida teha. Okei, tean küll. Ma jään ootama kuni ma seda Positivusel live 'is kuulen!

Praegune nädal on minus tekitanud tüüpilise igasuvise tunde. Kuigi ühelt poolt võttes on see üks mu lemmikumaid, siis teisalt vihkan ma seda nii väga. Ja nagu alati ei saa ma sellest täpselt aru.

TÜL-i kevadkooli oli palju inspireerivam ja mälestustesse sööbivam, kui ma oskasin oodata. Ma olen sellega kursis, et minule meeldib asju üleromantiseerida ja olla naiivselt idealistlik, aga ma avastasin, et selliseid noori on veel. Ja pealegi palju suuremate ideedega kui seda minul on. Nii hea oli kuulata neid rääkimas ja teada, et noored peavadki sellised olema. Eriti veel kui nad on teatritudengid. Anneli Saro refereeris kunagi oma vestlust Ingo Normetiga. Nad võrdlesid Eesti ja Inglismaa teatritudengeid ning järeldasid: "Kui Eesti tudengid tahavad pärast kooli Linna- või Draamateatrisse tööle saada, siis Inglismaa teatritudengid tahavad pärast kooli oma trupi teha ja maailma muuta." Mul on tunne, et Eesti uued näitlejate-lavastajate põlvkonnad hakkavad seda Eesti harju keskmisega leppiva tudengi pilti murdma. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga kahtlemata tuleb see huvitav. Ma ei jõua ära oodata, et näha, mida TÜ VKA teatritudengid kümnekonna aasta pärast saa

Täna on päev, kus inimeste ignorantsus ja rumalus hämmastab mind kõige rohkem.

Täna oli üle igasuguste ootuste hea pühapäeva õhtu. Kui ma olin pärast kosutavat bussisõitu Tähesse jõudnud, nosisin natukene ja tuterdasin niisama mööda tuba ringi. Seejärel otsustasin dressid selga tõmmata, kõrvaklapid pähe panna ja ühe hilisõhtuse pisikese jooksuringi kasuks otsustada.  Joosta mööda Kesk tänavat Jeff Buckley "Hallelujah" saatel on  meeliülendavalt mõnus tunne. Ja lisaks kõigele sai pisikesest jooksuringist minu aegade kõige pikem vabatahtlikult joostud ring. Jään huviga ootama, mida esmaspäeval mulle pakkuda on.

Kui te tunnete, et teie neljapäevas pole piisavalt ilu, siis ma soovitan järgnev link avada ja uppuda.  Hunnitu oratoorium! Good old times, kui me Preludiumit ja Heroicat ise laulsime.  http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=108735 That's why Urmas Sisask on üks mu lemmikumatest Eesti heliloojatest. (kui mitte kõige lemmikum)

Pärast laupäevaöist ja pühapäeva varahommikust möllu ja meeltesegadust on hea teist päeva järjest lihtsalt hommikust õhtuni leboda ja üritada oma seebiooperimajandusega järjele saada. Täna veel langetati pool kivi mu südamelt, kui ma sain teada, et mõlemad mu bakatöö oponendid on norra keele kõnelejad. See tähendab, et ma ei pea hakkama enda kõrvu taani ja rootsi keele jaoks teritama. Oh, seda rõõmu! (ilma vähimagi irooniata) Nüüd jääb veel ainult üks eksam teha, üks töö kaitsta ja ühte telefonikõne või kirja oodata.  Ja siis I'm done!

Kui teil on absoluutselt kõige õrnematki aimu, kuidas analüüsida Natsi-Saksamaa juutidevastast propagandat, tuginedes Richard Schechneri etendusuuringu materjalidele, siis nüüd oleks hästi õige aeg oma suu lahti teha ja seda teadmist teistegagi jagada. #koolilõpp, #sess, #ülehomsestonelulill

Kui istuda ühel väga tavalisel kolmapäeva õhtul koos inimestega, kes suure huvi ja innuga räägivad sinuga Marcel Duchamp'ist, Emir Kusturicast ja postdramaatilisest teatrist, siis muutub tavaline õhtu minu jaoks väga eriliseks. Eriti veel kui taustaks laulavad Mumford, Florence ja McMorrow. Midagi on siin ilmas ikka õigesti ka. Ja kuigi ma ei kaitse doktorikraadi moodsas kunstis (ega ka milleski muus), oli ülimalt mõnus rääkida asjadest, mille juures tavaliselt jututeemat vahetatakse, kui nendeni üldse in the first place jõutakse. Rohkem kultuurseid kolmapäevi!

Panin just enda bakatöö elektroonilise versiooni teele. See on veidi hirmutav, sest mu bakatöö on nagu Tallinn ja ei saa tegelikult mitte kunagi valmis. Aga samas tähendab see sammu lähemale suvele ja koolilõpetamisele ja elule ja kõikidele muudele asjadele, nii et.. ma ütlen hurraa! Hommikut alustan printimise ja köitmisega ning siis ma lähen premeerin ennast sõprade ja teatriga. Kõlab nagu uhke plaan. (ja ma tean, et see on juba teine "ma-lõpetan-kooli"-postitus ja võib-olla tuleb neid veelgi, aga mulle lihtsalt ei jõua mitte kuidagi kohale, et see juba läbi saab. Alles ma nutsin kodus, et ma pean Tartusse kolima; alles ma avastasin, et Tartu on tegelikult minu zsa-zsa-zsu; alles ma avastasin, et mul on ilmatult toredad kursusekaaslased; alles ma avastasin, mida ma oma erialadest tegelikult arvan ja alles ma avastasin, et kõike seda ühendav kool on paari nädala pärast otsas.)

Mul oli täna elu viimane skandinavistika loeng. Never again.  Täiega imelik. Just sayin'. okei, ma nüüd lähen õpin moodsat kunsti edasi. ikka on imelik.

Millal sai minust inimene, kes ärkab laupäeva hommikul pool kaheksa, et jooksma minna? God knows. See ei saanud küll väga ammu juhtuda.

ähh, Malta eurolaul oli nii armas. nagu hambaarstist Jason Mraz. nad olid nagu suvalised tänavalt kokku kogutud ukulele-tinistajad, aga mulle meeldis. kerge ja mõnus suvine viisijupp.

Sellise üllatuse peale on küll tore ärgata. Ma olen öösel endale kuskilt kamalutäie tedretähne hankinud. Missest, et oli öö, aga tundub, et päike on mind armastama hakanud.

Mul tuli tuju üks väga klassikaline tegin seda-käisin seal-kunagi teen seda-blogipostitus teha. Tänane hommik oli hea. Võipsid, spotify ja esimene hommik aknal. Järelikult on suvi käes. Ja tegelikult peaaegu ongi. Koolis tuleb veel teha väga viimased (kuid juberasked) lõpuspurdid ja siis on do-did-done. Kohe päris korralikult done. See nädal on muidu igati ilus olnud. Eelkaitsmise hommik algas äiksetormi ja paduvihmaga. Ma olin kooli kõndides nii segaduses. Ma ühelt poolt tahtsin seda kõike kogu hingest nautida, aga teiselt poolt ma veidi pelgan äiksetormi, aga kui mulle kõndis vastu mees, kellel oli käes suur kimp nartsisse ja kes kõva häälega vihmas seigeldes midagi laulis, siis mul oli juba palju lihtsam otsust langetada. Loomulikult ma nautisin seda padukat. Eelkaitsmine möödus lenneldes, sellele järgnes põgus raamatukogukülastus, paar tundi lebo, maailma parim jooks ja kinoõhtu Katiga. Käisime Samsarat vaatamas. Võttis hingetuks küll. Kuigi vahepeal oli minu maitsele pisut

Kui juba inimesed, kes ei tea midagi minu teatrifanatismist, küsivad, kas ma töötan Vanemuises, siis on juba midagi õigesti.

Pean tunnistama, et olen viimasel ajal natukene kurb olnud. Ma igatsen enda pisikest kultuuritunnelit, mis koosnes kinos ja teatris käimisest, kodustest filmiõhtutest, kvaliteetajakirjandusest ja kosutavast ilukirjandusest. Ma ei tea kuhu mu aeg läinud on ja mind ajab tigedaks, et ma ei ole suutnud muu lullilöömise hulka ära mahutada enda tunnelit. Aga ma andsin endale lubaduse ja tegin esimesed broneeringud, et selle nädala jooksul oma teadmatuse urust välja ronida. Teater ja kino ja raamatud ja ajalehed/ajakirjad (ehk Fosse, Iron Man, Gatsby ja kõik Eesti teatrikriitikud), you better be prepared !

Ma nägin eelmisel nädalal oma elu esimest lucid dream 'i ja ma pean ütlema, et see oli üks erakordne tunne. Kui ma selles unenäos aknast välja vaatasin, siis möllas selle taga tormine meri ja delfiinid hüppasid vahustes lainetes. Sellist tunnet kogeb harva kodule nii lähedal. Või siis üldse mitte. Seega tuleb igapäevaste check-point 'idega jätkata, et seda tunnet kodus sagedamini kohtaks. Imelisust sellises vormis tuleb elus haruharva ette, ma plaanin kasutada igat võimalust, mis pakutase.

On kevad ning ma olen täna hulgimalt busside ja autodega ringi vuranud ja saanud sõitu nautida. Lisaks sain ma täna uute prillide ja kirjutusmasina uhkeks omanikuks ja võimaluse taas enda mugav-mõnus-ilusa rutiiniga jätkata. Kõige muu hulgas sain ka šoki osaliseks, et bakatöö peab kahe nädala pärast valmis olema, aga õnneks olen ma Tartus ja siin on kõik võimalik. Kui ma õpimasendusest paari nädala pärast suudan eluga välja tulla, siis kohtume! Ehk satun vahepeal blogimaastikku risustama, aga elusast peast näete mind küll alles siis, kui mul kool lõpetatud saab. Jõudu tööle! Tarvis!

Olen maal vanaema juures ja õhtu viis mind Nõukogude Naiste radadele.  Ja Doris, jah Kareva Doris, on ühte ajakirja enda luuletusi poetanud. Kuna õhtud liialdavad ja Doris on ilus, siis ta puudutas mind. Ja pealegi on ta ilus naine. Kus ta nüüd on? Elus või unes? Pihkvas? Pariisis? Taevas või tules? Oo, kuidas lehvis ta siidine sall ja kihinal purskas šampanja! Pillavkurb sügise viimane ball. Kas me veel kunagi... Ei, ei või teada. Autosse istudes nõksatas peaga, sall tõusis lendu, purpurne sall.

Täna on päev, kus sai alguse minu potipõllumajanduse järjekordne hooaeg. Ja ma tegin avastuse, et mulle väga meeldib see hääl, kui muld vett endasse imeb. See on selline hääl nagu siis, kui süüa komme, mis suus praksuma/kihisema hakkavad. Mulle meeldib see, kuidas hääl mulla nii elavaks muudab. Millegipärast toob see hääl mulle haldjad mõtteisse. Tere tulemast, näpud-mullas-närvid-korras-periood!

Maria kirjutas mulle täna: "sinu jaoks oli kurbuses ilu" ja lisas sinna juurde selle lingi   http://www.youtube.com/watch?v=7mBfW-CdgLE . Ja ongi nii. Kurb on ilus ja Regina on tagasi mu elus.

Eile oli teatripäev. Sama hästi oleks võinud mu sünnipäev olla. Õhtul sai ennast ilusaks teha ja TÜL-iga tähistama minna. Kuigi auhindade jagamine oli küllaltki kesine (välja arvatud koht, kus naine tänavalt lubas oma lemmiknäitlejale lapse kinkida), oli üritus ise imetore. Palju mõnusat lobisemist, naltsi, koristamist ja muuhulgas TÜL-i liikmeks saamist. Palju õnne, mulle. Ülejäänud aasta tuleb teisiti.

Olin täna isegi enda kohta üllatavalt kultuurne. Hommik algas värske Sirbiga, seejärel läksin raamatupoodi, kust ma ostsin endale ühe luulekogu. Pärast seda kuulasin 1,5h loengut kultuurietenduse analüüsist ning õhtu kirsiks oli maailma kõige ilusama balleti annus. Päevale panevad punkti paar meeldivat peatükki "The Bell Jar"ist, mida ma kohe lugema hakkan. Tartu elu on hea elu.

Palun kirjutage mulle kiri.  Võib-olla ka mitu.

Ma panen siia neli muusikapala, mis on mulle isiklikult safekeep'imiseks, sest "Kaunitar ja koletis" on üks ilusamaid asju, mida ma näinud olen ja seetõttu tahan ma seda veel pikka aega mäletada. Ja siinkohal minu kõige siiramad ja südamlikumad tänusõnad Laura salajasele korterinaabrile, kes oma kontrolletenduse kutsed mulle kingib. ja seal on many more...

Ma olen viimasel ajal tähele pannud, et kõik minu teed viivad Tšehhovini. Antonini siis praegusel juhul. See sai alguse sellest, et keskkoolis pidi ühte tema näidendit lugema (ja mõnda novelli vist ka). Pärast seda käisime me Ugalas "Kolme õde" vaatamas ja kunagi mõni aasta hiljem avastasin ma Veiko Tubina laulu "Neli argipäeva" ("Tšehhoviaana").  Eriti põnevil olin ma siis, kui sain aru, miks see laul Reet Neimarile on pühendatud. Olin mindblown . Ja siis juhtus, et ma hakkasin teatriteadust õppima. Pidin veel näidendeid lugema. Järjest rohkem ta mulle meeldima hakkas. Mulle millegipärast sümpatiseerib Tšehhovi lootusetus, tuleviku võimatus. Tekstina on see hea, lausa imehea, aga mu enda elus see loomulikult niimoodi ei sümpatiseeriks. Ja kõigele lisaks on viimastel kuudel minuni jõudnud erinevad viited Tšehhovile ning teda puudutavad artiklid ja kirjad. Mingil veidral põhjusel need kõik puudutavad mind. Vähem või rohkem, aga kahtlemata tekib

Täna on nii paljud inimesed mu vastu ülitoredad olnud. Minult ei küsita eriti tihti, kas on vaja, et mulle saadetaks tigupostiga teatrikavasid Norrast Eestisse, aga täna küsiti. Lihtsalt selleks, et mind aidata, kuigi ma ei küsinudki kavade kohta midagi. Ja kõik need teised kirjad, mis ma sain. Norra inimesed on ülisõbralikud.

Tänane päev on olnud üks suur idüll, kuid öö eriti.  Hommik algas "Hommikusöögiga Anne Maarja juures", kus sai mõnusaid sõrnikuid süüa, Juliusega Euroopat vallutada ja toredate inimestega mõnusaid vinüüle kuulata. Aeg lendas väga ootamatutes suundades, kuid maa peale tagasi jõudes, tuli võtta vaevaks imeilusas päevas ühest Tartu otsast teise kõndida, poes käia, Mariat kohata ja koju tagasi tulla. Järgnes salatibaar, Alice ja Eesti laul. Kuigi Eesti laul oli pettumus, oli Alice sama tore kui tavaliselt. Ja kui öö oli käimas umbes teist tundi, saatsin ma Alice'i täielikus Tartu ideaalsuses koju. Tähe tänav oli kurdistavalt vaikne ja tänavavalgustid kiirgasid läbi kergtuuliselt, kuid pehmelt, langeva lume. Ma küll nägin eile teatrilaval maailma kõige ilusamat stseeni, kuid see öine Tähe tänav püsib usinalt kannul. Maailm on ilu täis, kuid ma tahan seda juurde teha. Eks Alice?

Tahtmata tunduda material-girl-in-action, pean ma siiski täna kirjutama enda sünnipäevakingitustest ja sellega seoses ka inimestest, kelle tõttu ma olen see, kes ma olen. Kõigepealt mainin ära selle, et kõik kingitused, mis ma sain, olid kas minu enda soovid või minu sõprade tõestus sellest, et nad tunnevad mind. Ma sain endale näiteks kauaoodatud martinipokaalid, pitsid, õlikannu, ajanäitajaga kaelaehte, Positivuse passi ja lademetes suurepäraseid isetehtud sünnipäevakaarte. (PS! Tuletage mulle meelde, et ma tahan järgmisel aastal need kõik enda sünnipäevaks näitusele panna. Umbes viie aasta jagu minu sõprade tehtud kaarte - hindamatu vara.) Ja siis oli näiteks Linda, Kertu ja Age kingitus. Out of the blue. Kaudselt ehk midagi minu kinginimekirjast, kuid tegelikult nende teadlikkus ja true-friend'lus. Nad kinkisid mulle Moleskine book journal 'i. Võib ju tunduda, et järjekordne suvaline ülehinnatud märkmik, aga nemad teavad, et mulle tähendab see tervet maailma. Ja sin

oumaigaad. Sünnipäeva päev läks just korda, sest mulle öeldi, et ma olen üks armas muinasjutt. Jah, ma olen üsna kindel, et see on kõige ilusam asi, mis keegi minu kohta kunagi öelnud on. Beat that! Nii et ma edastan enda kõige kaugemalt südamepõhjast tulevad tänusõnad ja olen õnnelik, et kuskil on inimesed, kes märkavad asju, mida ma tahaksin, et rohkemad tähele paneksid. Kuidagipidi perekond ju ikkagi.

Minu kahekümnes eluaasta on mind hästi kohelnud. Ta on mul lasknud leida uusi sõpru ja veeta parimat kvaliteetaega vanadega. Ta on mulle õpetanud üht koma teist ja lasknud unustada seda, mida pole enam vaja teada. Ta on teinud kõik, et mul hästi läheks. Aga täna... Täna lõpetas mu aju kasvamise.  Mu organism samuti.  Minu kohta ei kehti enam väljend "kasvav organism vajab toitu".  Nii et lõpeta õgimine, Susanna. Tänasest päevast peale võin ma sisse sadada  ükskõik millisesse kasiinosse  ja keerutada nii palju ruletirattaid, kui hing ihaldab. Tänasest võin ma minna klubidesse, kus ma kunagi varem pole tohtinud käia.  Tänasest päevast alates võin ma juua kanget alkoholi  ja sõita omal vastutusel kruiisilaevadega ka nädalavahetustel. Tänasest olen ma täisealine selle mõiste ranges tähenduses. Ma saan kell kolmveerand kaheksa 21 aastat vanaks. Ja ma usun, et uus aastanumber kosutab mind veelgi.  Ma ei ole vana ja ma ei ole liiga noor. Ma

Palju õnne sünnipäevaks, Virginia. Proua Woolf, mu igavene inspiratsioon! 131 on päris ilus number.

Seekordne sess tuli teisiti. Seekord on mul Kose sess. Ainult kaks esmaspäeva nõuavad minult Tartus viibimist. Minu õnneks kingib 28. jaanuar mulle viimase eksami ja ühe aasta vanusele lisaks. Kosel olen langenud veidrasse kreatiivsesse angrybirds-baltitragöödia-starwars-televiisorjakaltsuvaip-rutiini, mida ma vürtsitan reedeöise ideaalse kirjavahetusega. Ega ei ole iga öö, kui keegi, keda sa pea üdini fännad, sulle kirja saadab. Tänane öö näiteks ei ole. Täna öösel on jälle Balti tragöödia ja tõlkenalüüs. Kuid varsti tuleb nädal sünnipäevapeo planeerimist ja sellele järgneb nädal täiesti halastamatut lebo ja puhkust, nii et... mul on, mida oodata. Hurraa mulle! Seniks naudin oma juubeliaasta viimaseid riismeid.

APRICOT — A Short Film by Ben Briand from Moonwalk Films on Vimeo .

See, mis ma nüüd siia kirjutan, ei ole tegelikult mitte ühtegi moodi relevantne. Aga ma siiski tahaksin seda teha. Käisime teatriteaduse tudengitega konverentsil, mille pealkiri oli "Nulli ja lõpmatuse vahel: Eesti teater 2000. aastatel" ja pärast seda konverentsi pidime saatma õppejõule lühikese kirjutise endast ja konverentsist.  Ja siis ma mõtlesin, et ma tahaksin selle teksti blogisse ka jäädvustada. Mitte päris sellisel kujul nagu see õppejõuni jõudis, aga sellisel kujul nagu ma arvan, et on oluline minu teatriarmastuse teekonda mõistmiseks. --- Ma olen sageli püüdnud mõelda, millal algas minu armastusromaan teatriga. Olen mõelnud, kus on see hetk, millest alates ma otsustasin, et nüüd olen ma jäägitult armunud. Kuna ma olen nii noor, siis konverentsil käsitletud nullindate teater on mulle küllaltki hingelähedane. Just seetõttu tuletaski NO-teatris toimunud konverents mulle meelde nii mõndagi potentsiaalset nullpunkti, mis juhtis mind lõpmatusse armastusse te

Viimased päevad on olnud kuidagi teistsugused. Ma olen lugenud teistsuguseid raamatuid, ma olen tegelenud teistsuguste asjadega ja ma olen mõelnud palju teistsuguseid mõtteid. Kõik on kuidagi nihkes tavapärasest. Ja see on isegi päris mõnus tunne. Ma joonistasin eile. Oma käega. Roy Lichtensteini maali järgi. Väga imelik asi, millele tagasi mõelda, aga samas nii kosutav. Mingi dimensioon on kuhugi juurde tulnud. Kust see tuli, seda ma ei tea, aga ma loodan, et see jääb mõneks ajaks pidama.

Praeguseks olen ma jätnud ennast olukorda, kus mul on vaja kirjutada 15000-tähemärgiline essee teemal, millega ma absoluutselt kursis pole. Pluss on muidugi see, et teema iseenesest on väga huvitav ja igati põnev. Kui aine pealkiri on Moodsa maailma sünd läbi kunstniku silmade ja sa pead ise enda essee pealkirjastama ja teema valima, siis ebapädevatel inimestel on seda küllaltki keeruline teha. Uskuge mind, tean omadest kogemustest. Pärast teist päeva pinevat sisemist ahastust ja diskussiooni olen jõudnud otsusele, et jäädvustaks need 15000 tähemärki pop art'ist rääkides. Aga palun teeme nii, et mul tuleb täna sel puhul sõnukirjeldamatu inspiratsioonituhing ja ma suudan sellele teemale leida maailma kõige lahedama lähenemisnurga. Okei? Sobib? Väga hea, teeme nii! Läksin kirjutama.