Ma olen viimasel ajal tähele pannud, et kõik minu teed viivad Tšehhovini. Antonini siis praegusel juhul.
See sai alguse sellest, et keskkoolis pidi ühte tema näidendit lugema (ja mõnda novelli vist ka). Pärast seda käisime me Ugalas "Kolme õde" vaatamas ja kunagi mõni aasta hiljem avastasin ma Veiko Tubina laulu "Neli argipäeva" ("Tšehhoviaana").
Eriti põnevil olin ma siis, kui sain aru, miks see laul Reet Neimarile on pühendatud. Olin mindblown.
Ja siis juhtus, et ma hakkasin teatriteadust õppima. Pidin veel näidendeid lugema. Järjest rohkem ta mulle meeldima hakkas. Mulle millegipärast sümpatiseerib Tšehhovi lootusetus, tuleviku võimatus. Tekstina on see hea, lausa imehea, aga mu enda elus see loomulikult niimoodi ei sümpatiseeriks.
Ja kõigele lisaks on viimastel kuudel minuni jõudnud erinevad viited Tšehhovile ning teda puudutavad artiklid ja kirjad. Mingil veidral põhjusel need kõik puudutavad mind. Vähem või rohkem, aga kahtlemata tekib mul tahtmine need kohe kuhugi üles märkida või artiklisse märked juurde teha. Minus tekib teadmine ja tahtmine, et ma pean neid kunagi veel lugema, kuulama.
Seega ülejäänud blogipostitus on paljude jaoks üsna suvaline tsitaatide pundar, aga minu jaoks on see midagi hingele.
Seega ülejäänud blogipostitus on paljude jaoks üsna suvaline tsitaatide pundar, aga minu jaoks on see midagi hingele.
"nagu mingi tšehhov on kogu aeg olla
kõik me tahame moskvasse
aga keegi peab tallinnas ka olema"
-Veiko Tubin
"tahaks nagu elu puhtandit
tahaks nagu elu pühapäeva
aga lendame nii madalalt
maailma tšehhoviaanas"
-Veiko Tubin, "Neli argipäeva"
"Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read..."
Anton Tšehhov oma kirjas vennale
Kommentaarid
Postita kommentaar