Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Mu õde on v(f)irmaline.

Ma avastasin täna midagi üllatavalt lohutavat. Kunagi oli mu suurimaks hirmuks see, et ma muutun inimeseks, kes mulle endale ei meeldi. Aga kui ma täna koju tulin ja peeglisse vaatasin ning asjade üle järele mõtlesin, tundus mulle, et just praegu olen ma õiges kohas, õige inimene. Nii natukene on veel minna jäänud, et kõik oleks ideaalilähedane. Eks alati on ju midagi kuskilt puudu, aga täna.. in that moment I swear I was infinite. Jah, üksi kodus võib ka infinite olla.

“ Tonight there must be people who are getting what they want.  I let my oars fall into the water.   Good for them. Good for them, getting what they want. The night is so still that I forget to breathe.  The dark air is getting colder. Birds are leaving. Tonight there are people getting just what they need. The air is so still that it seems to stop my heart.  I remember you in a black and white photograph  taken this time of some year. You were leaning against  a half-shed tree, standing in the leaves the tree had lost. When I finally exhale it takes forever to be over. Tonight, there are people who are so happy,  that they have forgotten to worry about tomorrow. Somewhere, people have entirely forgotten about tomorrow.  My hand trails in the water.  I should not have dropped those oars. Such a soft wind. ” Jennifer Michael Hecht "September"

Ainult Oja õed teavad, kuidas viia ideaalselt ellu väljendit "käib töö ja vile koos".  Maailma kõige suuremate sessipingete ajal, tegime me kõike lõõgastavat ja  meelelahutuslikku, kuid ometigi sain mina kõigest olenemata essee kirjutatud ning Stelz sai mõned tunnid tööd tehtud. Kui sellele mõelda, siis see tundub natuke nagu maagia. Aga äkki see ongi?! Sellele maagiale panime täna punkti ühe mõnusa ostutiiruga. Ja nüüd jätkab pisiõde Tähe tänaval iseseisvalt maailma suurimat lebo. (:

Sus ja Merilin: mis kell on? Sus: 3:45 Stelz: aa, siis on kaks tundi aega ju! Sus ja Merilin: milleni? Stelz: kuueni. random shit ät Tähe striit

Mu Tartu kodus on ikka veel täielik Winter Wonderland.

See on täiesti ebainimlik kui haldjas ma enda punaste juuste, kõrge krunni ja kõrva juurest  kasvavate beebisalkudega välja näen.

Täna on üks nendest päevadest, kus ma tahaksin olla keegi teine. Ilusam, osavam, parem. Aga samas... see keegi teine ei ole praegu nii awesome, et ta õpiks süntaksit ja morfoloogiat. Nii et tundub, et mina võitsin! Üleolekuveendumus, Susanna. Üleolekuveendumus!

"Esimesel hetkel rabas see mind väga.  Pikkamööda hakkas see tunduma mõeldav, võimalik, ootuspärane.  Nüüd tundub see mulle peaaegu möödapääsmatu." - Jaan Kross, "Väike Vipper" Ma olen täielikus hämmingus. Milline lugu! Ma olen alati kiuslikult väitnud, et eesti kirjandus ei ole hea (va mõned uuema aja hitid),  aga see novell tegi silmad ette ükskõik millisele eesti teosele, mida ma lugenud olen. Ja ma isegi ei tea miks... Lugu oli igati lihtne, aga ometi nii haarav. See oli mõnus värskendus kogu selle eksamimelu keskele.

Leidsin enda Tartu-märkmetest ühe toreda koha: "Tartus peab alati hingele midagi tegema. Kasvõi pai." ja nii ongi. ma tunnen ennast jälle nii kodus. ja sidruni-kurgivesi on sama hea kui enesetunne.

ja ma trükin ja trükin ja trükin oma uuel retrol kirjutusmasinal. Facit 1620, sa meeldid mulle iga tähega üha rohkem!

- Your girl is lovely, Hubbell! - I don't get it. - And you never did...

Ja kõige selle surma vahele, mida minu  kirjanduse essee materjalid endas kätkevad, jäi Kristjan Jaak Petersoni salm: Igavesti elades oled sa igavesti armastamas oma armastavat sõpra. ("Sõprus")

erki ■ says (2:10) natuke üksluised postitused on kaaa poleks nagu asja, mida sa ei armastaks erki ■ says (2:10) või mis poleks "parim everrr" Mia Susanna Oja says (2:10) no aga ei olegi selliseid asju ju ja pühendusega Erkile jääb see postitus siia vasakusse äärde.