23.2.08

"Mis tunne on surra?"

Tänase päeva läbiv teema. Keegi ei mõtle sellele pidevalt ega taipa kui ta vihinal sellest ideest üle lendab, kuid kui nüüd ilusti vaadata tagasi enda päevale, siis ma olen kindel, et surm on sõna, mis kajastub pea, et kõikjal.

Mulle ei meeldi suurlinnad, kuid mulle meeldib muusika. Üks asi mis ühendab mind suurlinnadega, kuid samas ka kõige lagedamate põllumaadega.

Violeta ainsaks kireks oli tema tšello. See oli tema elu ja arm. Igakord kui poogen riivas pilli keeli, tundis Violeta end kui teises maailmas, teises ajas.
Õhtuti armastas ta käia enda majakatusel ja lasta helid tuulde. Ta lasi alati pilvedel, Kuul, vaikivatel majaseinadel ja tallatud teedel muusikat nautida. Ta soovis, et nad laulaksid kaasa. Violeta arust sündisidki kõige tõelisemad sümfooniad siis. Kui kõik toimus juhuslikult, armastuse ajel.
Tüdruk ei teadnud, et igal õhtul kuulas tema poolt lendu lastud viise iga inimene läheduses. Kõikide jaoks oli see väljapääs. See oli emotsioon. See toimus alati spontaanselt ning keegi ei saanud ette teada mis noot nende kuulmismeelt järgmisena tabab. Violeta jaoks oli see vabanemine. Ta puna põskedelt oleks hääbunud hetkega, kui poleks olnud seda maagilist pilli ta kõrval.

Ma ei oska edasi. Ma vabandan. Aga see on lugu Violetast, kes mängib igal õhtul enda maja katusel. Kuid ma mõtlen seda kahtemoodi. Kord kui ta mängib suurlinna kalkidele hoonetele ning teinekord, kui ta mängib maakoha laugjatele nõlvadele. Sõnad võivad olla samad, kuid tunne on hoopis teine.
Kuna ma siiamaani ei viitsi vaeva näha ja siia midagi kirjutada, aga ei taha teie nurisemiskoormust ka tõsta, siis ma kirjutan siia enda unistuste raamatukogu jutu. ;)

Peale seitset magamisele raisatud tundi avasin silmad ning ei raatsinud kohe kuidagi enda mugavalt sisse sätitud kere teki alt välja vedada. Heitsin pilgu aknast välja ning märkasin, et õues paistis päike ja puud õõtsusid kergelt tuule käes. Tundus ideaalne hommik olevat.
Voodis lebades märkasin riiulis raamatut puhkamas ning mulle meenus, et eile tuli mulle raamatukogust kiri. Aeg oleks paras, et see imeline kirjandusteos neile tagastada. Ma lootsin, et ehk on raamatukogu selle lühikese ööga kolinud meie ärklituppa, mis oleks ideaalne koht raamatutele. Sellest õhkus müstikat, mis minu arust igas raamatus olemas peaks olema.
Kuid ei, mu lootused olid asjatud. Me kõik teame, et see ei ole võimalik. Raamatukogu peabki olema paraja jalutuskäigu kaugusel. Kuskil metsatukas, et tuju ja hea ilma korral võiks ka värskes õhus raamatuid uudistada. Mul oli kuidagi imelik tunne ja ma otsustasin siiski ärklituppa kiigata.
Ma avasin kriiksatusega ukse ning mu ees laius vanu ajastuid meenutav tumedast puidust tuba. See oli nagu filmis. Ümber toa kõrgusid riiulid, mis olid täidetud tuhandete raamatutega. Kõik tundus olevat minu. Ei mingit lärmi ega kisa vaid üks vaikne raamatukogutuba, mugav nahktool ning portaalid fantaasiamaailmadesse. Ka klassikud ning veidi uuemad muusikageeniused olid ühel riiulil korralikult oma kohad sisse võtnud. Ma ei osanud muud teha kui naeratada.
Veetsin seal toas iga vaba hetke. Minu jaoks oli kummaline, et keegi teine mulle sellest toast midagi ei rääkinud ja, et ka minul polnud mingit soovi seda teha. Mul oli mõnikord kahtlane tunne, et kas nad üldse teavad, et selline koht olemas on. Ehk oligi parem, kui nad ei teadnud, sest see muutis unistuse veelgi täiuslikumaks.
Ühel õhtul hilisel kellaajal raamatutele seltsi pakkudes tukastasin ma hetkeks ning silmad avasin ma oma toas, oma voodis, oma teki all. Tekkis kartus, et äkki nägin ma kõike seda unes. Hüppasin kärmelt püsti, pistsin sussid jalga ning jooksin ärklitoa poole. Ust avama hakates mõistsin, et midagi on teisiti. Ma ei saanud aru mis. Vajutasin käe lingile ning mõistsin, et tunne ei ole sama. Enne kui jõudsin lingi alla vajutada sain aru, et uks on hoopis teistsugune. See ei ole selline nagu minu unenäo uks. Reaalsus kolksatas suure kõlina ja matsuga, et see siiski oli tühipaljas unenägu.
Mu raamat ootas siiani riilulil ära viimist. Otsustasin, et ma ei tahagi enda koju mingit raamatukogu, olgu seal kui vaikne tahes. Raamatukogu ei ole raamatukogu kui ma ei pea enda konte sundima majast lahkuma selle nimel, et haarata endaga killuke teiste inimeste mõtteid. Jalutuskäik, päikesepaiste, mõnikord ka torm, leiaksid ka minu unistustes endale täiesti sobiva koha.

12.2.08

Nüüd ma räägiksin pikemalt ühest oma elu tähtsündmusest milleks oli Korni kontsert. See oli lihtsalt imeline. Üks esimesi üritusi, mis suutis silmast pisara välja petta. Ma ei ole mitte kunagi niimoodi tõmmelnud, karanud ja keksinud nagu seal, ega eales toonud kuuldavale sellist häält ja nii kõrgeid detsibelle. Kõik oli lihtsalt ideaalne, JD oma kildis, hullunud publik, minu sõbrad ja Korni muusika. Täiesti vapustav. Mul ei ole sõnu, aga ma ikkagi püüan.
Praegu tagasi vaadates on kurb tunne. Kohutavalt kahju, et kõik juba lõppes. Nad ju võiksid tagasi tulla. Ma olen kindel, et me meeldisime neile. Nemad meile küll. See kontsert on minu jaoks omaette emotsioon, eraldi armastus. Midagi, mis mitte kunagi enam ei kordu. See oli ainus ja kordumatu. Kui ma mõtlen sellele, mis seal toimus, nendele inimestele, kes seal toimusid, siis see on täiesti hämmastav, külmavärinaid tekitav ja niivõrd oivaline. Hingest on nagu midagi puudu kui Korni pole. Ma loodan väga väga neid veel näha ja kui see võimalik on, siis ma rokiksin 3x nii hullusti kui seekord. Lavashowlt ei olnud midagi erilist, kuid siiski on see parim kontserdielamus, mis mul võimalus saada on, sest JD on nii ilus ja Korn on bänd, mis on minuga alati jäänud, kui ülejäänud muusika on vahetunud. Korn on olnud kogu aeg topis ja pole paista ka tema järsku langemist edetabelis.
Ma ei ole peale kontserti Korni kuulanud. Ma kardan. See on nagu tabu, sest mul on tunne, et see saab ka otsa. Kuid kui telekas või mõni mu tehnikaime minuni Korni noote kannab, siis on tunne ülim kui kunagi varem. See kontsert tegi Korni mulle veel olulisemaks ja erilisemaks. Ma kavatsen Korni fännata varasema 100% asemel nüüd vähemalt 600%!! Ja see on fakt!
Lühidalt tehes võin ma öelda, et see oli minu jaoks unikaalne ja midagi, mida võib nimetada parimaks.

Ei koti, et sitt kvaliteet, aga see on üks mu lemmiklugu ja nad tegid seda niiii hästi: http://www.youtube.com/watch?v=qiUJMcYhj7g See lugu meeldib mulle nii sõnadelt, vokaalidelt, muusikalt ja kõigelt muult. Kes seal ei viibinud, ei oska ette ka kujutada milline oli atmosfäär selle loo ajal. See oli midagi kirjeldamatut. Ma ei oska teile öelda ka, aga see oli hea ja minu oma! See oli minu hetk ja te ei saa seda kunagi endale!

9.2.08

Peegel, peegel peeglipoes

Olete kunagi midagi kuulnud peeglipoest? See on see koht kus noored tüdrukud vaatavad enda peegeldust ning kohendavad meiki, vanad inimesed meenutavad möödunud aastaid, kiired tööinimesed heidavad pilgu ning saavad vastu väsinud ja tülpinud inimese peegelpildi. Igal ühel neist on võimalus maksta ning üks nendest peeglitest kaasa haarata. Seda selleks, et eales ei ununeks see, kes sa oled ega see, millega sa hakkama oled saanud. Nõudlus nende järgi oli suhteliselt suur.
Pood ise ei olegi õige pood vaid pigem katusealune. Selline mida turuplatsidel kohata võib ning see on ümbritsetud neist päikesejänkude tegijatest. Päevast päeva mängib selle poekese ees oma mõtlike viisikesi üks naine, kes naudib iga kitarrikeele puudutust ning seda kuidas inimesed tema lummusesse langesid. Ta teadis, et see ei ole mitte ainult tema muusika, mis neid peatuma pani vaid asi oli ka kohas. Kui keegi peatus, et hetkeks kuulatada, siis märkas ta muusiku selja taga asuvaid peegleid. Muusika ja peeglid on veider kombinatsioon, mis pani inimesi mõtlema kõigele muule kui argipäeva elule. Ma usun, et nii mõnigi, kes kohtas enda peegelpilti ja kes kuulas neid viise, lahkus sealt teise inimesena. Inimesena, kes soovib end murda vabaks argipäevaahelatest. Inimeseks, kes sooviks nädalavahetustel minna maale ja vaadata lammast rohtu söömas, kes sooviks uurida pilveloomi ja laulda lühikest viisikest ilma, et keegi teda takistaks.
Mitmeid neist ostsid vana hallipäise müüja käest isegi peegli koju kaasa, lootes, et see aitab, kuid kodus muutus see tühiseks tarbeesemeks, mis aitas soengu korda seada ning lipsu otse kaela panna. Kui taaskord need imelised helid nende kõrvu jõudsid, meenus neile taas. Vähesed said tegelikult oma soovide täitmisega hakkama.
Järjest hakkasid peeglid poest kaduma. Kõik arvasid, et elu muutub paremaks ja haarsid need kaasa. Maagia hakkas kaduma, naise lauluhääl muutus kähisevaks ning pilveloomad hajusid laiali kiiremini, kui keegi kunagi enne oli näinud.



Ja ei vingu mingite stiilivigade pärast. See on vaid moment ja idee, kus ma praegu olin ja mida ma praegu mõtlesin.

5.2.08

Hei. Ja ei karju, et ma ammu kirjutanud pole. Ma toon tüüpilise vabanduse: kiire on ^^
Eile oli päev kui ma pidin Soome šoppama minema. Selle kruiisiga, mis emps mulle kinkis. Teel sadama poole purunes Stella ja Riheti autol rehv ja selle parandamine röövis väärtuslikud minutid. Sadamasse jõudsime umbes 8:02 ja laev pidi väljuma 8:15. Meid ei lastud enam laevale. Ja kogu raha ja kõik muu läks raisku. Selle asemel läksime siis hoopis rehvi parandama ja piljardit mängima ja ma keeldusin linnast lahkumast enne kui ma endale midagi lillat ei ole ostnud. Seega ma haarasin AG-st ühes lilla salli ja lahkusin. See oli üdini imelik päev, sest hommikul soengut tehes ma just mõtlesin, et kas täna on kõik-läheb-hästi-päev või kõik-läheb-sitasti-päev. Mul ei olnud kuidagi seda tunnet, et kõik hästi läheks ja seega otsustasin, et tuleb normaalne päev, aga oi kuidas mõnikord võib inimene eksida. Ma ei mõtle peaaegu, et kunagi selliste asjade peale. Mu õde oli veendunud, et sellel, et me laevale ei jõudnud poli mingi põhjus, et kas laev uppus ära või midagi. Ja oligi, aga laev mitte ei uppunud, vaid mingi tormi tõttu sai Rosella kannatada. Asjad olid lennanud ja muud sellist lõbusat jauramit. xD
Seevastu on täna küll peaaegu, et suurepärane päev olnud. Hommikul ärgates ei tundnud ma isegi mitte suurt väsimust mitte. Kalpsasin kooli ja võtsin sisse oma koha kunstiajaloo klassis, et hakata tegema mingit eriti mõttetut iseseisvat tööd, koos paljude piltidega, mis ma tegemata jätsin. Peale kunstiajalugusid oli füüsika kus mul tõsiselt paha hakkas. Selline mõnus reebu-olemine. Otsustasin, et targem oleks koju pöörduda ning pärast laulmise ajaks naaseda. Nii tegingi. Peale ajalootundi ühines minuga ka Kati. Rääkisime jällegi maast ja ilmast. Selleks ajaks oli mul juba tunduvalt parem, sest pole vist midagi mida hea uni ei raviks. Kolmveerand neljaks lohistasime ennast laulma ning tegime ühe hea proovi. (:
Koju tulin ma taas koos Katiga ning me harisime ennast pisut füüsikavallas ning rääkisime jälle. Nagu alati.
Kui Kati lahkus asusin ma koolitükkide kallale, mille õppimine tundus täna nii mõnus, sest ma panin küünlad põlema ja tegin kõik võimalikult hubaseks. See meenutas natuke vanu aegu. Tore oli. (: Õppimine möödus linnutiivul. Peale seda ma istusin ja kuulasin muusikat ja murdsin jällegi pead mida lauluvõistlusel laulda. Kõik head madalad soovitused palun kommentaaridesse postitada. ;) xD Aitäh.
Praegu ma suundun oma tuppa tagasi, kus ma veedan veel mõnusa tunnikese ja uinun.
Ja ärge unustage, et neljapäeval on Merilini-päev, reedel ma lähen Sauele etlema, laupäeval on Tuljaku võistulaulmine Tartus ja pühapäeval, arvake nüüd, on KORN. Moi ljubiimõi. ^^
Et siis jah, musikallipai kõigile.