"Mis tunne on surra?"

Tänase päeva läbiv teema. Keegi ei mõtle sellele pidevalt ega taipa kui ta vihinal sellest ideest üle lendab, kuid kui nüüd ilusti vaadata tagasi enda päevale, siis ma olen kindel, et surm on sõna, mis kajastub pea, et kõikjal.

Mulle ei meeldi suurlinnad, kuid mulle meeldib muusika. Üks asi mis ühendab mind suurlinnadega, kuid samas ka kõige lagedamate põllumaadega.

Violeta ainsaks kireks oli tema tšello. See oli tema elu ja arm. Igakord kui poogen riivas pilli keeli, tundis Violeta end kui teises maailmas, teises ajas.
Õhtuti armastas ta käia enda majakatusel ja lasta helid tuulde. Ta lasi alati pilvedel, Kuul, vaikivatel majaseinadel ja tallatud teedel muusikat nautida. Ta soovis, et nad laulaksid kaasa. Violeta arust sündisidki kõige tõelisemad sümfooniad siis. Kui kõik toimus juhuslikult, armastuse ajel.
Tüdruk ei teadnud, et igal õhtul kuulas tema poolt lendu lastud viise iga inimene läheduses. Kõikide jaoks oli see väljapääs. See oli emotsioon. See toimus alati spontaanselt ning keegi ei saanud ette teada mis noot nende kuulmismeelt järgmisena tabab. Violeta jaoks oli see vabanemine. Ta puna põskedelt oleks hääbunud hetkega, kui poleks olnud seda maagilist pilli ta kõrval.

Ma ei oska edasi. Ma vabandan. Aga see on lugu Violetast, kes mängib igal õhtul enda maja katusel. Kuid ma mõtlen seda kahtemoodi. Kord kui ta mängib suurlinna kalkidele hoonetele ning teinekord, kui ta mängib maakoha laugjatele nõlvadele. Sõnad võivad olla samad, kuid tunne on hoopis teine.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Bi-normal.

2020: The year of Jumanji