Kuna ma siiamaani ei viitsi vaeva näha ja siia midagi kirjutada, aga ei taha teie nurisemiskoormust ka tõsta, siis ma kirjutan siia enda unistuste raamatukogu jutu. ;)
Peale seitset magamisele raisatud tundi avasin silmad ning ei raatsinud kohe kuidagi enda mugavalt sisse sätitud kere teki alt välja vedada. Heitsin pilgu aknast välja ning märkasin, et õues paistis päike ja puud õõtsusid kergelt tuule käes. Tundus ideaalne hommik olevat.
Voodis lebades märkasin riiulis raamatut puhkamas ning mulle meenus, et eile tuli mulle raamatukogust kiri. Aeg oleks paras, et see imeline kirjandusteos neile tagastada. Ma lootsin, et ehk on raamatukogu selle lühikese ööga kolinud meie ärklituppa, mis oleks ideaalne koht raamatutele. Sellest õhkus müstikat, mis minu arust igas raamatus olemas peaks olema.
Kuid ei, mu lootused olid asjatud. Me kõik teame, et see ei ole võimalik. Raamatukogu peabki olema paraja jalutuskäigu kaugusel. Kuskil metsatukas, et tuju ja hea ilma korral võiks ka värskes õhus raamatuid uudistada. Mul oli kuidagi imelik tunne ja ma otsustasin siiski ärklituppa kiigata.
Ma avasin kriiksatusega ukse ning mu ees laius vanu ajastuid meenutav tumedast puidust tuba. See oli nagu filmis. Ümber toa kõrgusid riiulid, mis olid täidetud tuhandete raamatutega. Kõik tundus olevat minu. Ei mingit lärmi ega kisa vaid üks vaikne raamatukogutuba, mugav nahktool ning portaalid fantaasiamaailmadesse. Ka klassikud ning veidi uuemad muusikageeniused olid ühel riiulil korralikult oma kohad sisse võtnud. Ma ei osanud muud teha kui naeratada.
Veetsin seal toas iga vaba hetke. Minu jaoks oli kummaline, et keegi teine mulle sellest toast midagi ei rääkinud ja, et ka minul polnud mingit soovi seda teha. Mul oli mõnikord kahtlane tunne, et kas nad üldse teavad, et selline koht olemas on. Ehk oligi parem, kui nad ei teadnud, sest see muutis unistuse veelgi täiuslikumaks.
Ühel õhtul hilisel kellaajal raamatutele seltsi pakkudes tukastasin ma hetkeks ning silmad avasin ma oma toas, oma voodis, oma teki all. Tekkis kartus, et äkki nägin ma kõike seda unes. Hüppasin kärmelt püsti, pistsin sussid jalga ning jooksin ärklitoa poole. Ust avama hakates mõistsin, et midagi on teisiti. Ma ei saanud aru mis. Vajutasin käe lingile ning mõistsin, et tunne ei ole sama. Enne kui jõudsin lingi alla vajutada sain aru, et uks on hoopis teistsugune. See ei ole selline nagu minu unenäo uks. Reaalsus kolksatas suure kõlina ja matsuga, et see siiski oli tühipaljas unenägu.
Mu raamat ootas siiani riilulil ära viimist. Otsustasin, et ma ei tahagi enda koju mingit raamatukogu, olgu seal kui vaikne tahes. Raamatukogu ei ole raamatukogu kui ma ei pea enda konte sundima majast lahkuma selle nimel, et haarata endaga killuke teiste inimeste mõtteid. Jalutuskäik, päikesepaiste, mõnikord ka torm, leiaksid ka minu unistustes endale täiesti sobiva koha.
Peale seitset magamisele raisatud tundi avasin silmad ning ei raatsinud kohe kuidagi enda mugavalt sisse sätitud kere teki alt välja vedada. Heitsin pilgu aknast välja ning märkasin, et õues paistis päike ja puud õõtsusid kergelt tuule käes. Tundus ideaalne hommik olevat.
Voodis lebades märkasin riiulis raamatut puhkamas ning mulle meenus, et eile tuli mulle raamatukogust kiri. Aeg oleks paras, et see imeline kirjandusteos neile tagastada. Ma lootsin, et ehk on raamatukogu selle lühikese ööga kolinud meie ärklituppa, mis oleks ideaalne koht raamatutele. Sellest õhkus müstikat, mis minu arust igas raamatus olemas peaks olema.
Kuid ei, mu lootused olid asjatud. Me kõik teame, et see ei ole võimalik. Raamatukogu peabki olema paraja jalutuskäigu kaugusel. Kuskil metsatukas, et tuju ja hea ilma korral võiks ka värskes õhus raamatuid uudistada. Mul oli kuidagi imelik tunne ja ma otsustasin siiski ärklituppa kiigata.
Ma avasin kriiksatusega ukse ning mu ees laius vanu ajastuid meenutav tumedast puidust tuba. See oli nagu filmis. Ümber toa kõrgusid riiulid, mis olid täidetud tuhandete raamatutega. Kõik tundus olevat minu. Ei mingit lärmi ega kisa vaid üks vaikne raamatukogutuba, mugav nahktool ning portaalid fantaasiamaailmadesse. Ka klassikud ning veidi uuemad muusikageeniused olid ühel riiulil korralikult oma kohad sisse võtnud. Ma ei osanud muud teha kui naeratada.
Veetsin seal toas iga vaba hetke. Minu jaoks oli kummaline, et keegi teine mulle sellest toast midagi ei rääkinud ja, et ka minul polnud mingit soovi seda teha. Mul oli mõnikord kahtlane tunne, et kas nad üldse teavad, et selline koht olemas on. Ehk oligi parem, kui nad ei teadnud, sest see muutis unistuse veelgi täiuslikumaks.
Ühel õhtul hilisel kellaajal raamatutele seltsi pakkudes tukastasin ma hetkeks ning silmad avasin ma oma toas, oma voodis, oma teki all. Tekkis kartus, et äkki nägin ma kõike seda unes. Hüppasin kärmelt püsti, pistsin sussid jalga ning jooksin ärklitoa poole. Ust avama hakates mõistsin, et midagi on teisiti. Ma ei saanud aru mis. Vajutasin käe lingile ning mõistsin, et tunne ei ole sama. Enne kui jõudsin lingi alla vajutada sain aru, et uks on hoopis teistsugune. See ei ole selline nagu minu unenäo uks. Reaalsus kolksatas suure kõlina ja matsuga, et see siiski oli tühipaljas unenägu.
Mu raamat ootas siiani riilulil ära viimist. Otsustasin, et ma ei tahagi enda koju mingit raamatukogu, olgu seal kui vaikne tahes. Raamatukogu ei ole raamatukogu kui ma ei pea enda konte sundima majast lahkuma selle nimel, et haarata endaga killuke teiste inimeste mõtteid. Jalutuskäik, päikesepaiste, mõnikord ka torm, leiaksid ka minu unistustes endale täiesti sobiva koha.
Kommentaarid
Postita kommentaar