Ja viimane. Omamoodi ood Tartule. 11.jaanuar 2012 kell 18:18 Tartus on tunne, et sinust saab kunagi midagi. Et sa oled praegu keegi. Mitte erialaselt ega tööalaselt, vaid sa oled inimesena keegi. Sa oled tartlane, kes naeratab tänaval mittemillegi pärast. Tallinnas seda ei tehta. Tallinnas on kiire, aga Tartus aeg seisab täpselt nii kaua, kui sul vaja on. Ja nüüd ma tunnen, et Tartus on mõningane laiskus lubatud. Seni kuni ma olen hea inimene, võin ma päevas paar tundi rohkem puhata ja naeratada. Kuidas öeldaksegi.. loll on see, kes vabandust ei leia?! Challenge accepted!
Postitused
Või siis: 20. jaanuar 2012 kell 1:39 Me ju kõik teame, et ma olen kõige rõõmsam ja kõige kurvem tüdruk ühes isikus. See on suurepärane näide sellest, millest rääkis härra Remarque. Öö liialdab. Sest kuigi ma võin olla ääretult kurb, ei ole ma kunagi kõige kurvem. Nii kahju kui mul ka on, siis ma usun, et maailmas on niiiiiiiiii palju kurvemaid inimesi, kui seda olen mina.
Ma eelmisel aastal kirjutasin paar korda midagi sellist, mida võib nimetada minu Tartu memuaarideks. Lugesin neid lehekülgi täna ja leidsin sealt sellise "peatüki": 14.09.2011 23:01 Ma unustasin mainida - mul on homme minu elu esimene teatriloeng. Vat, see on põhjus, miks hommikul kooli pärast üles ärgata! (ja järgmine oli ka nummu) 14.09.2011 23:51 Mul on kirjutamise ja teatriainete tõttu nii hea tuju, et kui ma silmad magamajäämiseks kinni panen, näen ma vesihalle tillukesi jänkupoegi. Maailmas pole praegu midagi armsamat kui pisikesed vesihallid jänkupojad. nii lahe olingi aasta tagasi.
Tänase päeva vaieldamatult parim ja parajalt naljakas hetk oli siis, kui meie uus õppejõud Alma minult küsis, kas mu nimi on Mia. Arvas, et äkki meil on selline komme nagu Rootsis, et inimestel on kaks nime, aga kasutatakse ainult teist. Kahjuks pidin talle pettumust valmistama ja ütlema, et ma olen lihtsalt mõnikord hästi natuke veider. Mia Susanna forever, mis ma oskan öelda!
OH-MY-GOD! Inimesed, kes arvavad, et ma külma ei karda, pole mind näinud koduses majapidamises nendel hommikutel, kui õues on veel külm ja toas ei köeta. Plz, do something! Ma arvan, et ühel hommikul ma muutun selliseks jääkuubikuks nagu Tom&Jerry's vahepeal juhtus, kui ma teki alt välja astun. Lugupeetus korteriühistu, palun hakake juba kütma. Küll ma need koletislikud arved kuidagi makstud saan, kui mul veri veel soontes selleks ajaks külmast tardunud pole. Parimatega, siniseks muutuva hakkav Susanna.
Parim monoloog, mida minu kõrvad on kuulnud.
Viimastel päevadel olen juhtunud mitmetele inimestele rääkima, kuidas ma leian, et ma oleksin pidanud sündima kuskil kuuekümnendate avaruses. Et ma oleksin saanud olla, kas hingestatud pungi austaja või just vastupidi, kuuluda noorte haritlaste hulka. Mõlemat pidi oleks hea olnud. Ma usun, et ma oleksin suurepäraselt tabanud ära kogu selle rahvusromantilisuse (jah, juba tol ajal) ja vabadusetaotluse. Ma oleksin olnud üks paljudest (kas siis punkaritest või rahvuslastest) ning olnud selle üle uhke. Igatahes sobib sellele mõttele punkt panna katkendiga Sergo Varese monoloogist No-teatri "The Rise and Fall of Estonia" lavastusest. See lõik läheb sellele tundele, mida ma igatsen tunda. Vahetati keelatud kirjandust, konspekte ja mõtteid. Neid ulatati suurte pakkidena üle laua. Ja ei jõutud neid veel avadagi, kui juba tuli uuesti vahetada kellegi teisega. Ja Marju vaatas seda vabaduseoaasi, seda standartsete mööblitükkide keskel laiuvat absoluutset vabadust ja ta sosistas:
contiguous , adj . I felt silly for even mentioning it, but once I did, I knew I had to explain. “When I was a kid,” I said, “I had this puzzle with all fifty states on it — you know, the kind where you have to fit them all together. And one day I got it in my head that California and Nevada were in love. I told my mom, and she had no idea what I was talking about. I ran and got those two pieces and showed it to her — California and Nevada, completely in love. So a lot of the time when we’re like this” — my ankles against the backs of your ankles, my knees fitting into the backs of your knees, my thighs on the backs of your legs, my stomach against your back, my chin folding into your neck — “I can’t help but think about California and Nevada, and how we’re a lot like them. If someone were drawing us from above as a map, that’s what we’d look like; that’s how we are.” For a moment, you were quiet. And then you nestled in and whispered, “ Cont
champagne , n . You appear at the foot of the bed with a bottle of champagne, and I have no idea why. I search my mind desperately for an occasion I’ve forgotten — is this some obscure anniversary or, even worse, a not-so-obscure one? Then I think you have something to tell me, some good news to share, but your smile is silent, cryptic. I sit up in bed, ask you what’s going on, and you shake your head, as if to say that nothing’s going on, as if to pretend that we usually start our Wednesday mornings with champagne. The Lover's Dictionary, David Levithan
Kui keegi peaks minult kunagi soovima küsida, miks ma tahaksin osata kirjutada, siis.. sellepärast: "Kunagi kirjutasin essee oma ülikoolipäevist, toonastest sõpradest, ülikooli kunstikabinetist, Kaljo Põllust. Pealkirjaks panin "Mina olen visarid". (Selgituseks neile, kes võib-olla ei tea: Visarid oli edumeelne kunstirühmitus, mis tegutses Tartu Ülikoolis aastail 1967-1972.) Tahtsin selle võrdlemisi absurdse ning kohmaka sõnastusega öelda, et kogu mu hing kuulus, kuulub praegugi sinna, aega, mis polnud mitte ainult möödunud, vaid ka kadunud või isegi kaotatud, sest päris omatahtsi ei sünni ükski surm. Ma võisin selle aja kohta öelda ükskõik mida, kõik oli nii, oli tõsi. Olin mitmuslik ainsus, ma võisin käe ette sirutada, võtta kinni armetust loksuvast ukselingist ning tunda seal teisi käsi, välja sirutunud sõrmi, kes juba varem lingist kinni olid haaranud , et see kiiksatades alla vajutada pääsemaks jahedasse tuppa, kus võisin oma rahulolematusega rahul olla ("