28.4.14

"I think most of the creative people are so damn insecure that they want to think they know everything, but they know deep in their hearts they're just in deep trouble from the minute they get up in the morning. So if you can tell them "that's what you're supposed to be", that's kind of liberating."

- Dan Wieden, "Art and Copy"

22.4.14

Täna oli ilus hommik,
sest sai selgeks plaan,
et kui ma Portugali lähen,
siis me sõidame Prantsusmaale ja Hispaaniasse
ja harjutame kõiki keeli, mida me ei oska.

Helesinised unistused, mida huviga oodata.

15.4.14

Täna on selline päev, kus tahaks üle pika aja Rauno kirjutatud asju enda blogisse postitada. Ja nii see siis lähebki...

Tal olid punased põsed
ja igal varaevadel kui päike paistis
vahetasid ta juuksed värvi
[---]
iga kevad tuleb ta aga taas
sel aastal sügavpunasena
nagu see tumenoor vein
mida jõime
rääkides maadest mida pole
tunnetest mis tundmata
ja mina
mina uskusin
kõiki ta värve

8.4.14

2006ndal aastal palus üks õpetaja (Ms. Lockwood) oma õpilastel kirjutada kuulsatele kirjanikele, et arutada autori töö üle ja küsida neilt nõu. Ainult üks kirjanik, Kurt Vonnegut vastas. Lendleva perfektsusega.

Dear Xavier High School, and Ms. Lockwood, and Messrs Perin, McFeely, Batten, Maurer and Congiusta:
I thank you for your friendly letters. You sure know how to cheer up a really old geezer (84) in his sunset years. I don't make public appearances any more because I now resemble nothing so much as an iguana.
What I had to say to you, moreover, would not take long, to wit: Practice any art, music, singing, dancing, acting, drawing, painting, sculpting, poetry, fiction, essays, reportage, no matter how well or badly, not to get money and fame, but to experience becoming, to find out what's inside you, to make your soul grow.
Seriously! I mean starting right now, do art and do it for the rest of your lives. Draw a funny or nice picture of Ms. Lockwood, and give it to her. Dance home after school, and sing in the shower and on and on. Make a face in your mashed potatoes. Pretend you're Count Dracula.
Here's an assignment for tonight, and I hope Ms. Lockwood will flunk you if you don't do it: Write a six line poem, about anything, but rhymed. No fair tennis without a net. Make it as good as you possibly can. But don't tell anybody what you're doing. Don't show it or recite it to anybody, not even your girlfriend or parents or whatever, or Ms. Lockwood. OK?
Tear it up into teeny-weeny pieces, and discard them into widely separated trash recepticals [sic]. You will find that you have already been gloriously rewarded for your poem. You have experienced becoming, learned a lot more about what's inside you, and you have made your soul grow.
God bless you all!
Kurt Vonnegut

2.4.14

Täna oli hea päev. Lisaks sellele, et ma olen täna liikunud kogu oma tavapärase nädala normi, sain ma praktiseerida norra keelt (ja avastasin, et ma isegi suudan ennast väljendada, kui vaja on), nostalgitseda skandinavistikas ja rääkida elu ja kirjandusejutte ainsa inimesega, kes ütleb mulle: "Sa ei saa Tartust ära minna". Lohutav on teada, et mul on igal pool keegi ja nii hõrgutav-mõnus oli üle pika aja rääkida kirjandusest selle põlemisega, mis mus kunagi olemas oli. Virginia ja sõna ilu ja kõik muud jutud. Vähemalt Kati teab täpselt, millest ma räägin, kui juttu tuleb sõna ilust kirjanduses. Ilus on olla.
Ja nüüd tuleb vaim valmis panna anime'ks "5 sentimeetrit sekundis", sest see on kirsiõite puult langemise kiirus. Ükski teisest rahvusest inimene ei suudaks midagi nii ilusat ja õnnist välja mõelda. Olen jälle Aasia-mode'is vahelduseks. Viimastel päevadel on kultuur jälle joovastavaks inspiratsiooniks olnud. Olen tähele pannud, et see juhtub alati, kui ma tööd otsima hakkan. I wonder why.

Kiire, juhuslik ja täiesti suvaline postitus.

1.4.14

Ikka veel jumaldan NO teatri kirju.

"Luuleajakirjas Ninniku kirjutab Juha Kulmala (Kalju Kruusa tõlkes):

kõnnin päev otsa nagu üle suure toa
oleksin üldkasulik
läheksin tööle
aga on kevad.

Mõistlik mõte. Milleks minna tööle? Tule töölt ära. Aitab. On töötatud, on üles ehitatud, kasulik oldud, omatud funktsiooni juba piisavalt selles elu masinavärgis. Loe parem luulet ja lase kevadel läbi põskede lõõtsuda. "Kui soe valgus!" nagu hüüatab Czeslaw Milosz oma luuletuse "Õnn" algusreas."