Postitused

Kuvatud on kuupäeva aprill, 2014 postitused
"I think most of the creative people are so damn insecure that they want to think they know everything, but they know deep in their hearts they're just in deep trouble from the minute they get up in the morning. So if you can tell them "that's what you're supposed to be", that's kind of liberating."
- Dan Wieden, "Art and Copy"
Täna oli ilus hommik,
sest sai selgeks plaan,
et kui ma Portugali lähen,
siis me sõidame Prantsusmaale ja Hispaaniasse
ja harjutame kõiki keeli, mida me ei oska.

Helesinised unistused, mida huviga oodata.
Täna on selline päev, kus tahaks üle pika aja Rauno kirjutatud asju enda blogisse postitada. Ja nii see siis lähebki...

Tal olid punased põsed ja igal varaevadel kui päike paistis vahetasid ta juuksed värvi [---] iga kevad tuleb ta aga taas sel aastal sügavpunasena nagu see tumenoor vein mida jõime rääkides maadest mida pole tunnetest mis tundmata ja mina mina uskusin kõiki ta värve
2006ndal aastal palus üks õpetaja (Ms. Lockwood) oma õpilastel kirjutada kuulsatele kirjanikele, et arutada autori töö üle ja küsida neilt nõu. Ainult üks kirjanik, Kurt Vonnegut vastas. Lendleva perfektsusega.

Dear Xavier High School, and Ms. Lockwood, and Messrs Perin, McFeely, Batten, Maurer and Congiusta: I thank you for your friendly letters. You sure know how to cheer up a really old geezer (84) in his sunset years. I don't make public appearances any more because I now resemble nothing so much as an iguana. What I had to say to you, moreover, would not take long, to wit: Practice any art, music, singing, dancing, acting, drawing, painting, sculpting, poetry, fiction, essays, reportage, no matter how well or badly, not to get money and fame, but to experience becoming, to find out what's inside you, to make your soul grow. Seriously! I mean starting right now, do art and do it for the rest of your lives. Draw a funny or nice picture of Ms. Lockwood, and give it to her. Dance…
Täna oli hea päev. Lisaks sellele, et ma olen täna liikunud kogu oma tavapärase nädala normi, sain ma praktiseerida norra keelt (ja avastasin, et ma isegi suudan ennast väljendada, kui vaja on), nostalgitseda skandinavistikas ja rääkida elu ja kirjandusejutte ainsa inimesega, kes ütleb mulle: "Sa ei saa Tartust ära minna". Lohutav on teada, et mul on igal pool keegi ja nii hõrgutav-mõnus oli üle pika aja rääkida kirjandusest selle põlemisega, mis mus kunagi olemas oli. Virginia ja sõna ilu ja kõik muud jutud. Vähemalt Kati teab täpselt, millest ma räägin, kui juttu tuleb sõna ilust kirjanduses. Ilus on olla.
Ja nüüd tuleb vaim valmis panna anime'ks "5 sentimeetrit sekundis", sest see on kirsiõite puult langemise kiirus. Ükski teisest rahvusest inimene ei suudaks midagi nii ilusat ja õnnist välja mõelda. Olen jälle Aasia-mode'is vahelduseks. Viimastel päevadel on kultuur jälle joovastavaks inspiratsiooniks olnud. Olen tähele pannud, et see juhtub alati, kui …
Ikka veel jumaldan NO teatri kirju.

"Luuleajakirjas Ninniku kirjutab Juha Kulmala (Kalju Kruusa tõlkes):
kõnnin päev otsa nagu üle suure toa oleksin üldkasulik läheksin tööle aga on kevad.
Mõistlik mõte. Milleks minna tööle? Tule töölt ära. Aitab. On töötatud, on üles ehitatud, kasulik oldud, omatud funktsiooni juba piisavalt selles elu masinavärgis. Loe parem luulet ja lase kevadel läbi põskede lõõtsuda. "Kui soe valgus!" nagu hüüatab Czeslaw Milosz oma luuletuse "Õnn" algusreas."