Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2012 postitused
Ma avastasin just praegu, et üks A on minu kohta kirjutanud "Susanna on selline tüdruk, kes näeb väikestes asjades suuri asju" ja selline tähelepanek on üks kõige paitavamaid komplimente, mida mulle teha (ja minu "väikeste asjade"-maania sai sellega endale suurepärase sõnastuse). Aitäh, A!  Tõsiselt, aitäh.  Ja ma olen täiesti veendunud, et külmkapp ja veekeetja võivad olla palju rohkemat kui külmkapp ja veekeetja!
Kui täna peaks tõepoolest maailma lõpp tulema, siis praegu oleks hea lõppeda. Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp. Oli ju nii? Ma olen praegu päris õnnelik.
Kõigepealt ma jätkan öösel alustatud tänusõnadega. Ma jätkan Sille-Liisi tänamist ja lisan siia veel Kadriliisi, Maili ja Maria nimed, kes on mulle täna nii ilusaid ja motiveerivaid asju öelnud, et ma pean neid miljoni tänuga tänama. (tegelikult käivad siia ka Riina ja Kristina nimed ja kõikide nende, kes täna nüüdisteatri loengus käisid) Ja kõigele lisaks avastasin ma, et Tallinnas pesitseb üks hästi tilluke Sus's fanclub (võinoh, fanclub pole õige sõna, aga ütleme nii, et mu peale mõeldakse).  Tuleb välja, et mõnikord teen ma midagi õigesti ja hästi ka. whoop-whoop!
Päev pole veel alanudki, aga Sille-Liis on oma ilusate, lahkete ja kiitvate sõnadega mu päeva juba nii ilusaks teinud, et ma olen tegelikult tuhat korda tänulikum, kui ma talle tegelikult oma sõnadega öelda oskaksin. It means the world to me, sest ma olen tubli ja ma tegin suure töö ära, aga mulle tundub, et inimesed, kes seda kõige rohkem märkama peaksid, ei tee seda. Tusen takk nende sõnade kõige suuremas tähenduses, Sille-Liis!
Nii kurb kui see ka on, siis minu tänase päeva saab kokku võtta selle ühe tsitaadiga: My laziness is exactly as the number 8.  If it lays down it becomes infinite.
Pärast väääga pikka ja kurnavat ja väsitavat teatriteaduse tööd on mu mõttes saanud telefoniakust teatriaku. Nii et kui ma mõtlen, et "oi, mu telefoniaku on päris täis", siis välja kukub see stiilis: "oi, mu teatriaku on päris täis". Ja eks ta tegelikult ole ka.
Palju õnne juubeliks, Pähklipureja! Minu kõige lemmikum ballett ja muinasjutt.
„Miljardi aasta pärast kustub päike ja muutub kääbustäheks. Maailm lõpeb. Selle üle ei ole mõtet vaielda. Küsimus on: mida me senikaua teeme? Kas püüame vaid ellu jääda või teha midagi erakordset? Midagi, mida pole varem tehtud? Kõik koos?“ Aga mis siis kui ei kustu miljardi aasta pärast, vaid kustub juba reedel? Mida me senikaua teeme? Mina näiteks uurin apokalüptiliste tunnete meelevallas teatrit. Ja kuulan Greg Laswelli. Ja naudin talve ja advendikalendrit. ja mida kõike veel.. Mida teie senikaua teete? Ja mis saab siis kui päike ikkagi võtab endale need miljard aastat? Mida te siis teete?
"Erinevalt muust, moderniseeruvast Euroopast, mis vaimustus tehnilisest progressist, lasus siinse hariduse aktsent humanitaarteadustel: "Kes mulle selgitab, kuidas telefon seest välja näeb, saab kõrvakiilu," kõlas Baltimaadel tuntud nali." -Liina Lukas, "Baltisaksa kirjandusväli 1890-1918" ohjah, hilisõhtune pehme humanitaarhuumor. (Age, humanitaarhuumor on hullult äge sõna!) kvaliteetaeg koolitöödega. Ja ma sain endale vist uue lemmikraamatu.
Reedeõhtune idüll - lumemarjajäätis ja Ian Somerhalder (ja natuke Joseph Morganit ka). :')
"Minu nimi on Olav Petersen - et te teaksite." Renata pani karusnahkse mütsi pähe. "Teie nimi on Kotkaprints," vastas ta ning kohendas pealiskingi.  "Kallis Renata. Ühe nooruse lugu." Else Hueck-Dehio
Ärkasin täna hommikul enda jaoks üle mõistuse vara. Ärkasin nii, et terve korter oli paksult piparkoogi lõhna täis. Õnnis pühademeeleolu. Ärkasin kell 7. Ja kui ma aknast välja vaatasin, kühveldas mingi härra akna taga lund. Kell seitse hommikul! (ja kohast, kus isegi eriti inimesi ei kõnni ega autosid ei sõida) Minu jaoks ei eksisteeri maailma kell seitse hommikul.  Maailm algab parimal juhul kella kaheksast. Kuid kuskil paralleeluniversumis, kuhu ma täna hommikul sattusin, kühveldavad inimesed sellisel ajal lund. Oh, seda üle mõistuse toredat talveaega!
Täna olen ma õnnelik selle üle, et minu Sirbid said endale uue kodu. Täna olen ma õnnelik selle üle, et minu tuba leidis endale uusi parimaid sõpru. Täna olen ma õnnelik selle üle, et olen teatrihuviline ja oskan piiri pidada. Täna olen ma õnnelik selle üle, et ükskord öeldi mulle, et ebamugavas olukorras mõtle: "see tunne on varsti möödas". Täna olen ma õnnelik ja täielikult muserdatud ühe korraga. "Voolaku sinu elu põgus kevadöö rahulikult ja helgelt -  kinkigu varjatud taevased jõud selles öös su kohale mõned tähtkujud, su alla öölilled, su sisse mõned öömõtted -  ja just nii palju pilvi, kui on tarvis ilusaks ehapunaks, ja just nii palju vihma, kui seda vajab vikerkaar kuupaistel! " -Jean Paul
Katrin Helena andis täna põhjapaneva definitsiooni minust:  sina oled norra filoloogiat õppiv sõber Koselt. NB! Sellist definitsiooni kasutada ainult juhul, kui te räägite minust oma sõpradele, keda mina ei tunne.
omg, koolitöö on jälle põnev.  Seda ei juhtu just väga tihti. Nii palju õpihimu, nii vähe aega.  mida teha? ööd on veel vabad. tuleb targaks saada!
Täna on juba kõik natuke parem. Minu kõige lemmikum koolitöö on saanud positiivse vastukaja ja õhus on ikka such a sense of possibility.
Hässssti ilusad laulusõnad on. If you'd agree to be my love, I'd build you a world to fit like a glove, And there you would rule and be queen, A world with no crying. Every time I see that you're walking by, I look at you with my eagle eye, And I know that you're the girl, That's meant for, that's meant for me. Oh how can I, how can I make you see, If I make you love me, it's make believe, And like I believe in you, I want you to believe in me.
Täna ma olen kurb. Üle pika aja olen ma lihtsalt kurb.
Tahan ka kunagi selline olla: "Täna öösel lavastasin ma "Nürnbergi meisterlauljaid", esimest vaatust, proov läks väga hästi, koor töötas suurepäraselt kaasa," teatas vahel Joachim Herz hommikul ärgates rõõmsalt. Või, vastupidi, tüdinult: "Kohutav öö, "Wozzeck" ei tahtnud üldse õnnestuda, lavatehnika vedas ka alt ja ma kaotasin kannatuse." Need unenäod algasid pärast ta loobumist aktiivsest lavastamisest (2002) - nagu oleks ta ülimalt töövõimeline sisemine mootor keeldunud selle olukorraga leppimast. JH-l oli iga hetk tõepoolest loov, mõtte ja teoga täidetud. Ilmselt üks hirmutavamaid olukordi tema jaoks oli, et tal pole midagi lugeda või et ta on märkmiku koju unustanud või et pliiatsiteritaja on kadunud. Märkmik pidi olema ruudulise paberiga, spetsiaalselt piklikuks lõigatud, et mahuks hästi pintsaku või mantli vasakpoolsesse rinnataskusse. Sealt võttis siis JH selle endastmõistetava liigutusega välja etenduse vaheajal, proovis, trammis või

story of my life

[20:28:06] Stella Oja: käisid mingi ostlemas jälle w anna ainult raha kätte :S [20:28:17] Stella Oja: siis koti täis lõnga ja kaks pakki turpse :D jup, nii on. ja kui nüüd päris aus olla, siis mul on kõht tühi praegu. läksin sööma, tsau!
"Peab olema nälg teadmiste järele.. - tuleb lugeda ja teada saada, et "kuidas seda tehakse". Ma olen sageli mõelnud, mis juhtuks, kui ma satuksin tagasi minevikku, näiteks vanasse Kreekasse. Mis juhtuks? Kas ma teaksin midagi, mida nemad ei teaks? Ma ei usu." -Tiit Ojasoo (temuki, nr.8-9, 2012) Jah, teatriga seonduvate artiklite ja intervjuude lugemine ON üks mu vaieldamatult lemmikumaid tegevusi!
If you want to write, don’t err by setting the bar too low. Maybe you want to write like Emily Dickinson. Maybe you want to write like Nabokov. Just we willing, at the end of the day, to look at your work and say, ‘That’s not as good as Nabokov, but boy, it’s as good as I could make it today.’ Fall in love with books and with modes of being. I just spent a pile of money I can’t afford on opera tickets to see Wagner’s Götterdämmerung . Think of all the cocaine I could have bought with that eight hundred dollars! Yet here I am blowing it to go sit in a room with a bunch of stiffs next Tuesday night. I’m in love, I can’t help it. Mary Karr  in  My Ideal Bookshelf
Kruusitäis teed, mustikakook ja teatriraamat enne lauluproovi. Can this Sunday get any better?
Kujutis
See on täna terve päeva mu peas keerelnud. Ilus on, aga ilmselgelt ei tea ma rohkem sõnu kui ainult refrääni. Nii et ma laulan kogu aeg "la, la, la je ne l'ose dire, la, la, la" jne... Jään ootama 9. detsembri kontserti. (: Mulle meeldib juba ainuüksi nende ansambli nimi - "Kiivad armastajad". Rääkimata siis nende madrigalidest. on ju ilus ja hingele pai

Juhhei, mehed!

Käisime täna Stelziga "Musta pori" vaatamas ja god knows, et mul oli tunne nagu ma oleksin pärast pikka ja väsitavat ja tüütut nädalat jälle koju jõudnud. Vanemuine on praegu minu meka, minu puhkus ja minu kõige südamelähedasem koht. Võib-olla mitte oma kõikide teatritükkidega, kuid kindlasti oma pideva olemasoluga. Tahan tagasi ikka ja jälle!
Eilses proovis käies, kogesin ma esimest korda elus enda naha peal, et tutvused tõepoolest loevad. Tänu sellele on minu tänane hommik tunduvalt rõõmsam, kui see oleks muidu olnud ja meie läheme Mariaga teatrisse. Hurraa-hurraa-hurraa! Kõik tänud kuuluvad ainuisikuliselt Otile. Mu põhieesmärk on minna ja vaadata, kuidas Priit Strandberg esitab maailma kõige lahedama "Valguse" üldse (!) (see on tõesti hea!) ja ka seda, kuidas teised laval naltsi teevad ja suudavad mind pärast päris mitut  (10t) proovi ikka veel huvitatuna hoida. Täna hakkab Vanemuises musta pori lendama.
Kui ma täna Meeri lõbuks unenäoseletajat sirvisin, siis sattusin ka ühe enda tänaöise unenäo väga põneva seletuse peale. See piibel lubas mulle armastuse ja soojuse leidmist, nii et ma jään huviga ootama.  Nalja nabani! (küsige Meeri käest, kui teil minu huumorisse usku pole)
Oeh, kas see pole mitte kõige õigem ja parem tsitaat maailmas?  Whether you think you can, or you think you can't - you're right! -Henry Ford
Ma olen üsna kindel, et tänase õhtu saadan ma mööda Veiko Tubina laule kuulates, ühte suure leegiga küünalt põletades ja kirjutamisele mõeldes. Kuigi need mõtted libisevad ilmselt üsna tihti üle homsele, mis tõotab tulla ideaalne päev. Meeletutes kogustes teatrit, hästi natukene kooli ja sõbranna, kes ootab mind Rüütli tänaval. tahaks nagu elu puhtandit tahaks nagu elu pühapäeva --- elu läheb mööda ja ei märkagi hing on nagu janus ja näljas
Kujutis
Jah, ma ikka veel pole blogisse videopostitaja tüüpi, aga kes teab.. äkki on ajad muutumas, sest nii palju asju on teisiti. Ja kuna mul on olnud imeline nädal, mille sees on olnud nii palju ilusat, siis ma ei pea vaevaks, lisada siia veel üks laul, mis pole üldse kole. And I took you by the hand And we stood tall, And remembered our own land, What we lived for. Ma olen peaaegu iga päev teatris käinud ja mitte etendusi vaatamas, vaid jälgimas, kuidas unistused teoks saavad. Teater ei peagi olema nii kurb koht nagu ma seda alati arvanud olen ja võib-olla hakkan ma hästi väikeste sammude haaval mõnedele asjadele pihta saama. Ja iga kord kui ma siia järjekordset sellist postitust kirjutan, kumisevad mul peas Erki sõnad, kuidas mu blogi on nii igav, sest ma kirjutan nagu kõik oleks kogu aeg nii ilus ja tore ja kena. Aga asi on vist lihtsalt selles, et halbadest asjadest ma ei kirjuta ja ega neid nii palju olegi. Halbu asju ma hoian endale, aga rõõmu tahaks ju ikkagi j
Kujutis
Ma ei ole küll eriti blogisse videode postitaja tüüp, aga täna oli lihtsalt niiiiii üdini ilus päev, et ma võin teha, mis ma tahan. Ja see laul on sama ilus kui mu päev. When I need the shelter, I'll know just who to call When I need the shelter, I'll be knocking on your door But when it comes to dying, I'll do it on my own I've never been too clever, I've always just hung on. Te kindlasti mõtlete omaette habemesse pomisedes, et mis ilus päev tal olla sai, aga ma ju võin teile lühidalt rääkida. Hommikul ma ärkasin kell kaheksa ja siis ma tegin trenni ja käisin pesus ja sõin putru ja kudusin nii mõnu-mõnusast lõngast kindaid ja vaatasin telekat ja olin lebolandi-Sus. Kella kaheks ma läksin Paablisse, kus oli meie kursuse ajaloo kõige asjalikum norra kirjanduse loeng. Daniel rääkis meile Ibsenist ja draamakirjandusest üldiselt ja veel Ibsenist ja Metspardist ja.. Ja esimest korda elus sain ma ta jutust isegi midagi aru. Pärast sellist mõnusat koolipä
Normi kirjutas skandinavistide blogisse ilusa haiku.  Ma loodan, et ta ei pahanda, kui ma selle enda blogisse edasi kannan. Tramp ikke på den nyfallede snøen! Slik stjeler du dens ro. Olen lumest täiesti jäägitult lummatud ja ootan, et ta juba pikemaks tuleks. Siis leiaksin piisavalt motivatsiooni, et poest enda sallile voodrimaterjali tuua ja see siis endale igaveseks kaela ümber mässida, et soojas lõngavahus supelda.  Kool on tüütu, aga ma olen avastanud mitmeid toredaid hobisid, mis tuju rõõmsana hoiavad. + homsest saan ma taaskord teatrit seestpoolt uurida ja mis võiks olla toredam. Praegu istun oma tillukeses toas kahe küünlaleegi ja praokil aknast sisse hiiliva külma oktoobrilõpu õhu seltsis. Endalegi üllatuseks õppisin mitte homseid, vaid ülehomseid asju ja olin mõnusalt kasulik. Nüüd tuleb vist ülejäänud kasulikkus homsesse lükata ja täna hoopis teiste asjadega tegeleda.  ohjah, mulle meeldib see aeg, mis järgneb talvisele kellakeeramisele. :' i
Täna oli õues see ilm, mida ma nii kaua oodanud olen. Oh, seda rõõmu! See on see ilm, kui sa astud õue ja esimene asi, mida sa tunned on kargus ja esimene asi, mida sa näed, on su enda hingeõhk. Tali tuleb, tali tuleb! Nii natukene veel. Can't wait! Seda kiiremalt panen enda vardad tööle, et meisterdada endale üks müts, lambikad labakud ja villased voodriga sokid. Hurraa!
[17:39:50] Susanna Oja: mulle ei too küll keegi midagi ): [17:39:58] Stella Oja: no sul on kuu pood :D [17:40:02] Stella Oja: see on pmst sama :D Ütleme siis nii, et.. lühidalt kokkuvõttes: forever alone. :D
Ja viimane. Omamoodi ood Tartule. 11.jaanuar 2012 kell 18:18 Tartus on tunne, et sinust saab kunagi midagi. Et sa oled praegu keegi. Mitte erialaselt ega tööalaselt, vaid sa oled inimesena keegi. Sa oled tartlane, kes naeratab tänaval mittemillegi pärast. Tallinnas seda ei tehta. Tallinnas on kiire, aga Tartus aeg seisab täpselt nii kaua, kui sul vaja on. Ja nüüd ma tunnen, et Tartus on mõningane laiskus lubatud. Seni kuni ma olen hea inimene, võin ma päevas paar tundi rohkem puhata ja naeratada. Kuidas öeldaksegi.. loll on see, kes vabandust ei leia?! Challenge accepted!
Või siis: 20. jaanuar 2012 kell 1:39 Me ju kõik teame, et ma olen kõige rõõmsam ja kõige kurvem tüdruk ühes isikus. See on suurepärane näide sellest, millest rääkis härra Remarque. Öö liialdab. Sest kuigi ma võin olla ääretult kurb, ei ole ma kunagi kõige kurvem. Nii kahju kui mul ka on, siis ma usun, et maailmas on niiiiiiiiii palju kurvemaid inimesi, kui seda olen mina.
Ma eelmisel aastal kirjutasin paar korda midagi sellist, mida võib nimetada minu Tartu memuaarideks. Lugesin neid lehekülgi täna ja leidsin sealt sellise "peatüki": 14.09.2011 23:01 Ma unustasin mainida - mul on homme minu elu esimene teatriloeng. Vat, see on põhjus, miks hommikul kooli pärast üles ärgata! (ja järgmine oli ka nummu) 14.09.2011 23:51 Mul on kirjutamise ja teatriainete tõttu nii hea tuju, et kui ma silmad magamajäämiseks kinni panen, näen ma vesihalle tillukesi jänkupoegi. Maailmas pole praegu midagi armsamat kui pisikesed vesihallid jänkupojad. nii lahe olingi aasta tagasi.
Tänase päeva vaieldamatult parim ja parajalt naljakas hetk oli siis, kui meie uus õppejõud Alma minult küsis, kas mu nimi on Mia. Arvas, et äkki meil on selline komme nagu Rootsis, et inimestel on kaks nime, aga kasutatakse ainult teist. Kahjuks pidin talle pettumust valmistama ja ütlema, et ma olen lihtsalt mõnikord hästi natuke veider. Mia Susanna forever, mis ma oskan öelda!
OH-MY-GOD! Inimesed, kes arvavad, et ma külma ei karda, pole mind näinud koduses majapidamises nendel hommikutel, kui õues on veel külm ja toas ei köeta. Plz, do something! Ma arvan, et ühel hommikul ma muutun selliseks jääkuubikuks nagu Tom&Jerry's vahepeal juhtus, kui ma teki alt välja astun. Lugupeetus korteriühistu, palun hakake juba kütma. Küll ma need koletislikud arved kuidagi makstud saan, kui mul veri veel soontes selleks ajaks külmast tardunud pole. Parimatega, siniseks muutuva hakkav Susanna.

Parim monoloog, mida minu kõrvad on kuulnud.

Viimastel päevadel olen juhtunud mitmetele inimestele rääkima, kuidas ma leian, et ma oleksin pidanud sündima kuskil kuuekümnendate avaruses. Et ma oleksin saanud olla, kas hingestatud pungi austaja või just vastupidi, kuuluda noorte haritlaste hulka. Mõlemat pidi oleks hea olnud. Ma usun, et ma oleksin suurepäraselt tabanud ära kogu selle rahvusromantilisuse (jah, juba tol ajal) ja vabadusetaotluse. Ma oleksin olnud üks paljudest (kas siis punkaritest või rahvuslastest) ning olnud selle üle uhke. Igatahes sobib sellele mõttele punkt panna katkendiga Sergo Varese monoloogist No-teatri "The Rise and Fall of Estonia" lavastusest. See lõik läheb sellele tundele, mida ma igatsen tunda. Vahetati keelatud kirjandust, konspekte ja mõtteid. Neid ulatati suurte pakkidena üle laua. Ja ei jõutud neid veel avadagi, kui juba tuli uuesti vahetada kellegi teisega. Ja Marju vaatas seda vabaduseoaasi, seda standartsete mööblitükkide keskel laiuvat absoluutset vabadust ja ta sosistas: 
Kujutis
Ütleme siis nii, et.. Gerli tänane horoskoop on kõige diibim, mida ma kunagi näinud olen.
contiguous , adj . I felt silly for even mentioning it, but once I did, I knew I had to explain. “When I was a kid,” I said, “I had this puzzle with all fifty states on it — you know, the kind where you have to fit them all together. And one day I got it in my head that California and Nevada were in love. I told my mom, and she had no idea what I was talking about. I ran and got those two pieces and showed it to her — California and Nevada, completely in love. So a lot of the time when we’re like this” — my ankles against the backs of your ankles, my knees fitting into the backs of your knees, my thighs on the backs of your legs, my stomach against your back, my chin folding into your neck — “I can’t help but think about California and Nevada, and how we’re a lot like them. If someone were drawing us from above as a map, that’s what we’d look like; that’s how we are.” For a moment, you were quiet. And then you nestled in and whispered, “ Cont
champagne , n . You appear at the foot of the bed with a bottle of champagne, and I have no idea why. I search my mind desperately for an occasion I’ve forgotten — is this some obscure anniversary or, even worse, a not-so-obscure one? Then I think you have something to tell me, some good news to share, but your smile is silent, cryptic. I sit up in bed, ask you what’s going on, and you shake your head, as if to say that nothing’s going on, as if to pretend that we usually start our Wednesday mornings with champagne. The Lover's Dictionary, David Levithan
Kujutis
wanting that.
Kui keegi peaks minult kunagi soovima küsida, miks ma tahaksin osata kirjutada, siis.. sellepärast: "Kunagi kirjutasin essee oma ülikoolipäevist, toonastest sõpradest, ülikooli kunstikabinetist, Kaljo Põllust. Pealkirjaks panin "Mina olen visarid". (Selgituseks neile, kes võib-olla ei tea: Visarid oli edumeelne kunstirühmitus, mis tegutses Tartu Ülikoolis aastail 1967-1972.) Tahtsin selle võrdlemisi absurdse ning kohmaka sõnastusega öelda, et kogu mu hing kuulus, kuulub praegugi sinna, aega, mis polnud mitte ainult möödunud, vaid ka kadunud või isegi kaotatud, sest päris omatahtsi ei sünni ükski surm. Ma võisin selle aja kohta öelda ükskõik mida, kõik oli nii, oli tõsi. Olin mitmuslik ainsus, ma võisin käe ette sirutada, võtta kinni armetust loksuvast ukselingist ning tunda seal teisi käsi, välja sirutunud sõrmi, kes juba varem lingist kinni olid haaranud , et see kiiksatades alla vajutada pääsemaks jahedasse tuppa, kus võisin oma rahulolematusega rahul olla ("
"Aga sügis on minu kevad, sest siis avab teater jälle uksed!"   -Ohvitser (A.Strindberg, "Unenäomäng") Ja see tsitaat on siin, sest sügis on minu kevad, sest siis avab teater jälle uksed. Täna sai soetatud esimene pilet uueks hooajaks ühes piletiga vestlusringile minu lemmik lavastajaga. Õnnelik laps on jälle tüüpiliselt õnnelik ja eksleb oma suurtes ideedes, mõtetes ja lootustes tulevikule. whoop-whoop! Mõnusat kooliaasta algust, luuserid! Minu suvi oli minu terve augustikuu ja minu sügis tuleb tulvil sõpradest ja plaanidest ja ilusatest hetkedest.
Kõige romantilisem lausepaar ever written! lol I want you to know that if you ever happened to choke on a sandwich alone in your apartment and die, your body wouldn’t just sit there for days like a lonely, sad, single person. I would find you immediately.
Käisin eile esimest korda "Viimase Dracula" lavastuse juures abiks. Taipasin, kuidas tööl ja tööl vahe on. Mõlemas kohas pidin/pean tegema väikeseid asju, kuid "Undiini" puhul ei olnud sellest suurt lugu, kui ma kuhugi minuti hiljem jõudsin või paar minutit varem ära läksin või midagi ära unustasin. See ei mõjutanud etenduse kulgu mitte ühtegi moodi. "Viimase Dracula" puhul on aga oluline, et ma oleksin sekundi pealt õigel ajal õiges kohas või muidu rikun ma lihtsalt etenduse ära. Sest eesriide taga pole mõtet mängida ja kostüümita lavale ilmumine ei ole ka eriti kütkestav. Kuigi ma pean ikkagi päris korralikult passima, on selles töös palju rohkem põnevust kui eelmises. Kõik on väga tore. Ja esmakordselt sain kasutada enda muidu väga ebavajalikku oskust - lipsusõlme tegemist.  Hip-hip-hurraa! Kui ma eile jooksin Liisale järgi nagu töövari, siis täna olen ma täitsa üksinda ja mul jääb üle ainult loota, et ma etendust ära ei riku. We'll see about
Ma olen kõik tema pühakud. Ma olen kõik tema pühad ja pühapäevad.
"Kõrgstiilis suhtlejate vahele jääb ringlema suurtäheline „Jüriöö ülestõus”, pleebs kirjutagu pealegi „jüriöö ülestõus” – ehkki on vaevalt usutav, et tollel kontingendil üldse kunagi tekib vajadust kirjas toda sündmust mainida." Linnar Priimägi ( http://www.epl.ee/news/arvamus/linnar-priimagi-keelevabaduse-viljad.d?id=64725554 ) word, Linnar! Ei oleks osanud isegi paremini öelda.
Susan Sontag kirjutas kunagi 73ndal aastal: "The only story that seems worth writing is a cry, a shot, a scream. A story should break the reader's heart." Ma tutvusin täna ühe looga, mis murdis mu südame. Üsna õnnestunult. Kuid  see lugu ei ole veel päris läbi. Natukene kannatust ja see jätkub... Ma olen viimastel päevadel üldse väga palju mõelnud lugudest - inimeste omadest ja nendest, mis nad ajaviiteks välja mõtlevad. Ma olen mõelnud, et kas see on ajaraiskamine, kui ma istun päevad läbi kodus (väljaarvatud kui ma tööl olen) ja tutvun nende lugudega. Kas ma peaksin selle asemel olema kuskil mujal ja tegema midagi muud? Ma usun, et teised inimesed arvaksid, et ma peaksin olema mujal ja tegema muud, aga mina ise... Lood on nii suur ja oluline osa minust. Ma ei saa neid ühelgi moel unarusse jätta. Isegi, kui lugu on võtnud keskmise ameerika seebi või kehva raamatu kuju. Ma pean jätkama ja nendega kaasa minema. Sest lood on oluline osa minust.  Nende kehvade raamatu

Ilus, ilus päev.

Kujutis
Just sayin'...
Veevalaja Tänane päev võib tuua teie ellu uusi intelligentseid inimesi, kellega teil vägagi huvitav suhe kujuneb. Olge valmis ennast avama ja informatsiooni vastu võtma. Absoluutselt ideaalne horoskoop tänaseks üle pika aja esimeseks Tartu päevaks. See on täpselt see, mida ma viimased 2 kuud mõelnud ja lootnud olen. Nüüd jääb veel ainult üle loota, et horoskoobid once in a blue moon  täppi ka läheksid.
Minu maailmas on nii palju väikseid, igapäevaseid, kuid kõikehõlmavaid ning kiirelt kaduvaid armumisi, et ma jään nüüd vist ühte suurt ja pikaajalisemat ootama. Mul kaks tükki kunagi oli ja tuleb tunnistada, et need olid päris põnevad.
Em käis täna raamatukogus ja raamatukoguhoidja tundis soovi ka minule üks raamat koju saata.  Esimene lause, mis mulle kaane pealt vastu vaatas, oli: "Ma jooksin minema ja jätsin Racheli sinna, et ta tapetaks." A book after my own heart  ja isegi Liia teadis seda, sest ma olen ju omal ajal sagedane selle asutuse külastaja olnud. Esimene sõna, mis ta raamatu kirjeldamiseks öelda oli osanud, oli sünge ja mingil imelikul põhjusel oskas mu lemmik raamatukogutädi selle koheselt minuga seostada. Mis seal's ikla.. see tähendas, et ma istusin täna terve päeva nina raamatus, lugesin ning elasin sellele kaasa nii nagu ma väga ammu ühelegi raamatule kaasa pole elanud.  See lõik tundus kuskilt minevikust, olevikust või tulevikust millegi tõttu nii relatable . Kuidagi ilus, kurb ja oma veidral moel hea: "Tahan ainult, et mind rahule jäetaks. Mitte selleks, et magada – uni ei tule niikuinii -, vaid selleks, et olla üksinda õnnetu.“ (lk. 123)
Täna 15 aastat tagasi anti välja esimene Harry Potteri raamat. Palju õnne mulle, et mul on Harry ja ta sõpradega koos juba kümmekond aastat nii palju rõõmu ja lusti olnud. (:  (ja palju õnne Murilinile ka!)
“Don’t let yourself feel worthless: often through life you will really be at your worst when you seem to think best of yourself; and don’t worry about losing your “personality,” as you persist in calling it: at fifteen you had the radiance of early morning, at twenty you will begin to have the melancholy brilliance of the moon, and when you are my age you will give out, as I do, the genial golden warmth of 4 p.m. -F. Scott Fitzgerald.

Sipelgad tahavad vallutada meie planeeti. Just sayin'.

Ma olen päris mitu korda enda lühikese elu jooksul näinud unenägu, kus sajad tuhanded või isegi miljonid sipelgad vallutavad keset ööd mu voodi. Nad poevad mulle teki alla, juustesse ja öösärgi kortsude vahele. Absoluutselt igale poole. Ja need on alati olnud ühed kõige õudsemad unenäod. Tavaliselt muudavad need mu terveks päevaks üsna rahutuks ja ebakindlaks, sest ma tunnen sipelgaid terve päeva enda nahal.  Eile Uuemõisa jaanitulelt koju jõudes, märkas Kertu, et mu shotgun-iste kubiseb sipelgatest. Nightmare had begun! Spurtisin autost koju ja kiskusin ülima kiiruga kõik sipelgased nartsud seljast ära. Vaatasin, kuidas kõhupealt punane sipelgas üle vudis. See viis mind küllaltki hüsteeriasse. Ma ei pelga sipelgat, kui ta mul üksinda õues üle sääre vurab, aga kui neid on palju ja nad on muu riiete varju peitu pugenud, siis olen ma hulluse äärel. Kui ma nägin, kuidas nad kambakesi mu esiku põrandal ringi jooksid, ei osanud ma esimese hooga miskit peale hakata. Seejärel mõistsin,
Kertu juhtis täna tähelepanu sellele, et ma tunnen nii totratest asjadest nii suurt rõõmu. Nagu näiteks kirjutusmasinatest või joogiklaasidest. Ja siis ma jäin mõtlema, et mind on tõesti jube lihtne rõõmustada ja õnnelikuks teha. 
Käisime eelmisel nädalal tüdrukutega Tartu linna vahel töllerdamas. Selle aja jooksul tegin ühe küllaltki üllatava ja mõneti toreda avastuse. Mina, kes ma olen alati mingitel ebaselgetel põhjustel arvanud ja tulihingeliselt uskunud, et ma olen äärmiselt antisotsiaalne ja küllaltki pelglik suhtleja, polnud seda mitte. Ma täheldasin seda juba mõned päevad varem ühel kokkusaamisel, kus mulle veel rõhutati, et ma pean olema suhtleja inimene või muidu ei saa minust asja. Tol hetkel naersin endale salaja juustesse, sest "ma ju polegi, aga küll ma hakkama saan". Aga ma enam vist ei naeragi, sest viimasel ajal on mul see suhtlemine piisavalt hästi välja tulnud ning sellele lisaks olen saanud paar julgustavad sõna stiilis "sina-ja-antisotsiaalne? ise-nii-rõõmus-ja- outgoing -pliks".  Võta nüüd siis kinni...
Kunagi oli Cougar Town 'is üks osa, kus kõik tegelased olid sõltuvuses hästi koledat sinist värvi fliisteki moodi asjadest. Sel ajal mõtlesin isekeskis, et kui tõenäoline on, et inimene ei raatsi ühte tekilist hüljata. Nüüd, tuleb välja, olen ise samas olukorras.  Mul on tunne, et olin oma uuest tekist sõltuvuses juba enne, kui mul see tekk üldse olemas oli. Tolle kaksikvend sümpatiseeris juba varasemalt. Ja siin ma nüüd siis olen... pea kõige mugavamasse patja vajutatud ja jäsemed kaetud maailma kõige pehmema tekiga. Näen vaimusilmas, kuidas ma järgnevad päevad veedan oma voodis tillukese kerana olles samal ajal kaetud kogu maailma pehmusega. Ehk inspireeribki "Orlando" esseed kirjutama.  Muidu läheb väga hästi. Lisaks kõigele muule toredale sain täna ühe pikaajalise unistuse täide viidud - käisin elupuudest labürindis jalutamas. vot tak! Ma nüüd pean oma monopidu edasi! Tähe tänava üksikud õhtud for life!
Ma ei tea, kas mul on fan-girl-crush  või olen ma head-over-heels - forelsket  ühte ilusasse ja toredasse poolkuulsasse inimesse, kellega ma kunagi rääkinud ei ole, kuid keda ma piisavalt kuulanud ja näinud olen.  Ja selle peale kirjutan siia ühe pooliku (ma lihtsalt otsustasin mitte alustada algusest) Mihkel Kaevatsi luuletuse, mille nimi on väga sobivalt "Armastusluuletus". (See on küll "poiss-armastab-tüdrukut"-luuletus, aga.. armastus on ilus ühtemoodi.) sa mõtled sellele suurele suvele, mis nagu kruusateetolmuses päikses hiilgavad kodarad toob sinu ellu selle tüdruku, sa leebud ja kirud end mõttes, et oled loll, laisk ja veidike ülekaalus; sa vaatad oma kärtssiniseid velveteid ja mõistad, et sa näed välja nagu lasteialaps & kõik seletused, mis sa end ümbritseva maailma kohta anda suudaksid, ei ole tõenäoliselt tõesed; sa paned ette vaevaliselt keeratud sigareti ja teed paar sammu pimestavasse tänavavalgusse; järsku mõistad s
    Me istusime sagedasti üheskoos,     kui noored olime, jumalatehämaras.     Me tulime vihmavoogudes.     Me läksime tuulehoogudes,     säravas udus täis päikesesüsteemisid -     me otsijad, trotsijad katusekambritest,     kui olime noored.     Meil oli siis tuld küllalt, tuult küllalt     meil, katusekambritest tulijatel,     meil, elu urangutesse minejatel:     aateid, vaateid, ihasid, vihasid,     käärimisi, vaidlemisi, nägemisi, tegemisi     nende ärevate päevade sumeduses,     õhtute kumeduses -     ja suurtest sõnadest, suurtest sõnadest     ei olnud iial puudust. -Gustav Suits Sest eesti kirjanduse ajaloo õppimine on oodatust palju huvitavam.
Istun ja loen raamatut Supilinnast. Sellest, kuidas inimesed armastavad oma (kunagist) kodu ja räägivad, mis tänaval nad selles pehmes linnaosas elasid. Sellega seoses jookseb mul peast läbi jutt, mida mina kunagi kellelegi räägin. "Jaa, ma mäletan küll... ülikooli ajal me elasime Tähes ja külalised olid alati teretulnud." Räägin, kuidas alguses oli kogu olemine tohutult kohmetu, kuid varsti olid Tartu ja Tähe tänav mulle koduks. Jutustan, kuidas sõbrad tulid nädalavahetuseks külla ja kõik oli noore inimese hinge järgi paika sätitud. Olen üsna kindel, et kogu minu lugu on kaetud suure heldimuse ja päiksesära vaabaga ning ma ei tea, kas kuulajatel oleks huvitav, kuid mina saan vähemalt meenutada, kuidas ma olin noor ja ilus. soojust, värve, rõõmu, vabadust!
„Inimeste maailm koosneb lugudest, mitte inimestest.  Inimesed, kelle lugu enda jutustamiseks välja valib, ei ole milleski süüdi."  -David Mitchell, "Varikiri"
Kujutis
Appi, nihea! Ma olin ikka väiksena jubeäge, et ma sellist muusikat kuulasin. Ja tuleb välja, et midagi pole muutunud... be original and remember that what we do is what you just can't do Eriti suurepärane on tõsiasi, et väiksena ma laulude sõnadele tähelepanu ei pööranud, aga nüüd on teised jutud. Nii põnev on!
Vahest on omadused suguluses; üks toob kaasa teise; ja siinkohal peab elulookirjutaja juhtima tähelepanu asjaolule, et kohmakus käib tihti paaris üksinduslembusega. Kuna ta oli kasti otsa komistanud, armastas Orlando loomulikult inimtühje paiku, avaraid vaateid ja tunnet, et on igavesest ajast igavesti üksinda. Jah, suvalisi tekstikatkendeid Virginia "Orlandost" tuleb tõenäoliselt veel ja veel. Ärge püüdkegi pead murda, miks just need katkendid valituks osutusid, sest see on mingisugune minu sisene situatsioonitunnetus.  Teie aga lugege, rõõmustage ja tegelege enda igapäevatoimetustega edasi.
Mhh, kes siis kirjutab nii ilusti?! Pea õõtsus siia-sinna, sest maja, mille katuse all ta elas, oli nii otsatu suur, et tundus, nagu oleks sinna lõksu püütud tuul ise, mis talvel ja suvel ringi rabeles. Virginia siis! Mul on nüüd enda tillukeses raamatukogus juures üks raamat, mis on kaanest kaaneni Virginiat täis. Mitte küll ükski tema tippteostest, kuid temast endast.  Proua Woolf on vist kõige ilusama ja kurvema muljega inimene, kes maailmas kunagi elanud on.
See eksamiteks õppimine on üks kahtlane tegevus. Hommikul hambaarsti juurest koju tulles mõtled, et kohe kui maha istud, hakkad usinalt lugema ja õppima. Seda loomulikult ei juhtu. Järgmine etapp on pidev enda kirumine ja jonn. Miks ma ometi ei õpi?! Oh why, oh why?! Pärast tundidepikkust eelpool mainitud tegevust tuleb allaandmise hetk. Siis tuleb poodi joosta, jäätist osta ja end teleka ette Spiderman'i vaatama sättida. Väga meeli lahutavale Spiderman'ile järgneb masendushetk ja lootusetus ning küllaltki kindel teadmine, et põrumine on homsel kaunil päeval lihtne tulema. Kuid siis... Siis! Siis hakkab öö lähemale tulema. Internet muutub järjest igavamaks. Inimesed järjest vaiksemaks. Ja in no time  avastad ennast õppematerjalide juurest. Konspekt kirjutab ennast ise ja sellega koos nihkub vaatevälja ka järjest eredamaks muutuv lootuskiir. Pärast seda tunduvad kõik ülesanded juba täiesti tehtavad ja ilusad ning jääb ainult kahelda, kas see on reaalne kindluset
Kujutis
Mer nõudis enne, et me Gunther'i Ding Dong Song'i kuulaksime  ja nüüd ma eksisingi tolleaegsesse playlist 'i ära. Ohjah, tiiniarmastus tuleb meelde selle organiteta kehaga.
"Aga sügis on minu kevad, sest siis avab teater jälle uksed!" ütles Ohvitser August Strindbergi "Unenäomängus" ja ütlen mina siin reaalses elus.
Tänane päev on üle ootuste oivaline! Kõigepealt sain teada, et võitsin kaks piletit ühele Monomaffia etendusele,  siis ütles Ingunn, et tal on mulle pakkuda Office'i kõige uuem versioon, millele ta ise kasutust ei leia ja sinna lisaks veel kerge trenn, salat ja suurepärane raamat ning kokku tulebki ideaalne päev. (':
Mul on praegu sellise kujundusega tuba, et siin on igavese pühapäeva tunne. Mäletate küll neid pühapäevi, mis siis olid, kui te väiksed olite! Just need pühapäevad on siin Tähe tänava väikeses toas nüüdsest iga päev. Ilusat pühapäeva õhtupoolikut. (:
ATTICUS: Mul on kahju, Nirksilm, aga sa pead püüdma ennast muuta. Meil on rasked ajad ees. Ma tahaksin, et sa suudaksid neist väärikalt välja tulla. NIRKSILM: Äkki mina ei taha!? Äkki ma ei jaksa väärikas olla? Äkki ma olen veel laps, kes ei ihka igal issanda hommikul ärgata ja väärikusest lõhki minna. Laps, kes ei mõtle, et täna olen ma nii väärikas, et tükid taga ja veri ninast väljas! Sellele oled mõelnud? Äkki ma tahan elada? Lihtsalt. Püüda päevi ja liblikaid. Äkki ma olen veel laps...
Mõnikord muudab vennas väiksed jutud sõnadega palju lõbusamaks. Niimoodi kirjanduslikku moodi... öösel oli äike väljas lõi just välku ja järsku köögis käis ilge pauk ma mõtlesin et wtf et lõi maja taha puusse :D aga ei rain oli leidnud köögi sahtlist paugutajad üles 
سوسنة Mu nimi näeb päritolukeeles palju funky 'm välja.
"Praegu on ka armastus. Ta annab endast lihtsalt kiiremini teisele märku. 1980. aasta varakevadel heliseb Moskva avaras neljatoalises korteris telefon. Praegu saadad läägeid lühisõnumeid. " - Veiko Tubin. Ma arvan, et terve see Veiko Tubina blogipostitus vajaks tähelepanu, aga see algus teeb otsa lahti... Ja ma võin julgelt öelda, et ega Tartu ka neid pisaraid väga ei usu. (Välja arvatud neid, mida ma siis pillama hakkan, kui ma homse eksami läbi kukun, sest ma ei viitsi praegu absoluutselt õppida. Neid Tartu usuks, sest ma olen üsna kindel, et ma poleks esimene tütarlaps, kes siin linnas nõnda käitub.) Hoogu juurde!
Olen üliusin, aga millegipärast kardan, et sellest siiski ei piisa järgnevaks kaheks nädalaks.  Kuid siiski - LET'S DO ALL THE EXAMS!
Jah, ma armastan Tartut. Tõsijutt. Aga minu meelest on midagi ääretult romantilist suurlinna öödes. Lugesime täna loengus ühte luuletust suurlinna ööst. See oli hästi ilus ja minu maitse järele. Ja sellepärast pean ma selle luuletuse Tallinnale pühendama. Mis suurlinn see Tallingi on, aga parim, mis meil praegu võtta on.  Jätkuvalt ilusaid öid ja katusekinolikku meeleoluhõngu, Tallinn! STORBY NATT (1925) Rudolf Nilsen Jeg går og drømmer i den lange gate på bunden av den milevide by. Så langt jeg øyner løper denne flate, som skinner med en glans lik valset bly i skjæret fra de høye buelamper. For det er natt. Og det er lyst og godt her nede på de asfalterte dybder. For lengst er dagen og dens mørke gått. Nu er tiden da de gode sover. En klokke slår den annen time inn. Det runger langsomt fra et sted høyt over de mange buelampers hvite skinn. Som i en veldig tunnel klinger lyden av mine skritt imellem vegg og vegg. En kvinne smyger hånde
Nii raske on kirjutada kiiruga mingit halba asja ja ise terve kirjutamise aja mõelda, et I'm so much better than that.
Kujutis
Ma otsustasin täna teha täpselt samasuguse blogipostituse nagu seda on teinud Lisette Kampus enda blogis. Võib-olla on see minust tohutult nõme, aga kuna sõnad ja laul kuuluvad ju tegelikult Jonathan Safran Foer'ile ja Coeur de Pirate'ile, siis vist ei tohiks hull lugu olla.  Siit see siis tuleb: To my unborn child: I haven’t always been silent, I used to talk and talk and talk and talk, I couldn’t keep my mouth shut, the silence overtook me like a cancer, it was one of my first meals in America, I tried to tell the waiter, “The way you just handed me that knife, that reminds me of -” but I couldn’t finish the sentence, her name wouldn’t come, I tried again, it wouldn’t come, she was locked inside me, how strange, I thought, how frustrating, how pathetic, how sad /…/ It happened again only two days later, and then again the following day, she was the only thing I wanted to talk about, it kept happening, when I didn’t have a pen /…/ /…/ so that the person I was
"Te võidate raskused ainult siis, kui armastate oma kutset nii, et ilma temata ei saa elada. Ainult siis arenete. See annab jõudu. Õnn tuleb igal juhul, kui armastate seda tööd, millele annate elu." -Maria Knebel
Ma lugesin ühte kirja, mille ma mõni aeg tagasi ühele üdini armastusväärsele inimesele kirjutasin ja üks lõik pani mind muigama.  "Ma arvan, et isegi 20-30 aasta pärast, kui sina oled maailma kuulsaim inimene ja mina istun kuskil väikese Kalamaja korteri külmas nurgas oma üheinimeseteatriga, siis ma kirjutan sulle ikkagi neid kirju! Ja olen õnnelik, et sina oled õnnelik!" Ja mis kõige naljakam... ma usun, et nii ongi. Ma olen ikka õnnelik, et sa oled õnnelik.
"Näitleja on see, kellele ütled: "Tulekahju!" ja ta tunneb kõrbelõhna; ütled: "Armastus!" ja talle meenub kogu elatud elu. Ütled: "Üheksandalt korruselt sügavusse paiskuv lift!" ja ta kahvatab. Aga teine küsib: "Kuhu jäi siis ohutustehnika?" - Voldemar Panso WARNING! Katkendeid teatriraamatutest võib tulla küll ja veel, sest ma kirjutan enda esseed. Just sayin'.
Kujutis
"Kunstis on - mida lihtsam, seda raskem. Lihtne peab enesesse mahutama kogu ringi komplitseeritud eluavaldusi, see aga nõuab tõelist annet, täiuslikku tehnikat, rikast fantaasiat, - sest pole midagi igavamat vaese fantaasia lihtsusest." - Konstantin Stanislavski Tänase päeva moto:
Seisin täna seal Kassitoome nõlval, kuulasin kuidas Tõnis Mägi "Koitu" laulab; vaatasin, kuidas tuhanded inimesed enda fotoaparaatidega pilte klõpsisid või mobiiltelefoniga lauluraamatut valgustasid; nägin, kuidas kevadpäevadele tuli otsa pisteti ja kõige selle keskel suutsin veel pugeda enda salamaailma, kus mulle jõudis esimest korda sel aastal päriselt kohale, et kevad on käes, sest pimedal Kassitoomel oli ilma salli ja kinnasteta täiesti arvestatav seista ja sinna minu salamaailma hiilis sisse ka tõelise tudengi tunne, mis oli üle ootuste meeldiv. Üks hästi pikk lause kirjeldamaks ühte üsna kaduvlühikest hetke. Ja trepikoja ukse ees taipasin taaskord kui minu(lik) linn on Tartu. Hip-hip-hurraa!
"I must do the things I think I cannot do." /egoistlik kohandus Eleanor Roosvelti tsitaadist/ aga oh so true.
Murilin tahab, et ma blogiksin asjadest, aga seda on jube keeruline teha, kui selliseid asju pole. Kõik on hästi tore (aga seda ei tohi ma öelda, sest siis hakkab Erki jonnima, et mu blogi on nii igav :D).  Mul on asju in progress , aga midagi märkimisväärset pole praegu kuskilt võtta.  Vaatan telekast inimesi, kellel on kõik, mis nad tahavad ja mõtlen, et millegipärast on mul kogu aeg tunne, et ma olen ka kohe seal. Et nii vähe on veel minna. Ma nagu seisaksin mingil serval tundega, et ma võin kohe hüpata ja langeda. Langeda täpselt sinna õigesse kohta. Ja seal õiges kohas on isegi parem kui praegu. Mul on peas nii elavad kujutlused sellest, mis tulemas on. Enne magamajäämist jooksevad mu peas pikad filmid sellest, mis tundub juba homne päev tulevat ja see on nii hea..  Usun, et teisipäevast alates hakkan veel usinamalt töötama selles suunas. Ja loodan, et seekord ei jää minu "tehtud algus" ainult alguseks nagu seda varem sageli juhtunud on. Seekordsed asjad on ol
19.04.2012 Oled uutele sissetulekuallikatele avatud ja neid tuleb sinu ellu üsna mitu. Oled samas loov ja andekas. Armastad seda, mida teed. 20.04.2012 Võid saada uusi kohustusi, kuid sa ei kurda nende üle. Pigem paned end proovile ja uurid, kui nutikas ja tugev oled. normal beat!  mõnikord harva on horoskoopidel õigus ka.
Pole paremat aega kui praegu!   Eks? Postkasti tuli täna tore kiri. Mul on jälle tunne, et kui ma tahan, siis ma saan ka.  Ja üleüldsegi olen viimasel ajal kuidagi märkimisväärselt asjalik. Enda kohta vähemalt. + mul on käe peal üks tore lihas, mida ma vist kunagi varem reaalselt näinud ei ole. Kevad on kevad on kevad. Ja mul on sel hooajal juba 3 paari uusi papusid. Material girl   meets the teatritudeng. Mis saakski toredam olla?!
http://maailmonimeline.tumblr.com
Kujutis
what do we have but illusions where one man's absolute is another's choice. Mul on vaja nende kontserdile minna, sest ometigi on nad üks neist vähestest bändidest, kes on minu "must-see-in-live" nimekirjas. Kes tuleb minuga? Sest kontsert on üks koht kuhu ma üksi minna ei soovi.
oumaigaaad, me saimegi tädiks ju! :')
According to Earl Nightingale, all that was required to get to the top of your field in five years was one hour per day of study. One hour per day of study will put you at the top of your field within three years. Within five years you’ll be a national authority. In seven years, you can be one of the best people in the world at what you do. If you read one hour per day in your field, that will translate into about one book per week. Palun teeme nüüd nii, et see on mu mantra. Üks tund päevas teatriartikleid ja -raamatuid lugeda, that's all I'm asking .  Ja võib-olla ma isegi ei taha olla at the top of my field , aga ma lihtsalt tahaksin teada ja elada selle teadmisega. One hour per day.  That is all I am asking!
Parandus: NELI spinatibeebit
Kujutis
Kui täna hommikul ärgates mulle aknast maailma kõige sombusem taevas vastu vaatas, hakkasin ma tõsiselt kaaluma, kas minna kooli või mitte. Kas minna ühte loengusse, teise loengusse või mitte kumbagi?! Peale kurnavat vaidlust iseendaga otsustasin siiski rebel  olla ja kõikidesse (ehk siis mõlemasse) loengusse minna. Hommik tundus igati mulle vastu rääkivat, kuid ei! Jäin endale kindlaks ja asusin teele. Kool lendas linnutiivul mööda. Need kaks loengut läksid with a blink of an eye . Pluss kuna ma eile (ja lausa üleeilegi!) kõigi üllatuseks ka õppisin, siis Maailmakirjandus V kirjalik töö sujus mul mõnusalt ja sain isegi pool tundi varem kodo. Seejärel tuli teha üks Lõunakeskuse ostutiir, kust sai soetatud tore raamat, uued seemned mulda pistmiseks ja 8 Spiegelau pika joogi klaasi. How excited am I?  Kui ma kodus neid pärast hoolikalt pesin ja poleerisin, veendusin ma lõplikult, et mul on thing for glasses . Aga nii tore, nii tore. Silm puhkab, kui ma vaatan kappi, kus mu klaasid-p
Täna on olnud üks ootamatult huvitav päev. Lisaks kõikidele pisiasjadele sattusin ma täna lobisema ühe preiliga (ja seda üsna rõõmustavatel asjaoludel), kellega ma pole juba väga ammu sõnagi vahetanud. See üks asjaolu tõi tagasi nii palju vanu mälestusi. Ja tuli välja, et mul on siin suures laias ilmas inimesi, kes omavahel räägivad sellest, et miks me nii võõraks oleme jäänud. See on kuidagi üllatavalt lohutav tunne. Et keegi on kuskil ja mõtleb su peale, isegi siis kui sa ei ole temaga kuid või lausa aastaid rääkinud.  See, et ma seda teinud ei ole, on küll omakorda häirivalt kurb, aga kes teab kauaks see nii jääb... Sest ometigi pärast  k õ i k e  s e d a  a e g a küsisin ma ju selle laulu kohta. (: Nende kahe inimese puhul on üks kummaline lugu - ükskõik kui kaua ma ei ole nendega rääkinud, on mul ikkagi alati tunne nagu me räägiksime iga päev. Nendega vestlust alustada pole mingi vaev ja kuskil sügaval ma tean, et ka neile tundub see nagu walk in the park .  Ehk on ni