Susan Sontag kirjutas kunagi 73ndal aastal: "The only story that seems worth writing is a cry, a shot, a scream. A story should break the reader's heart." Ma tutvusin täna ühe looga, mis murdis mu südame. Üsna õnnestunult. Kuid see lugu ei ole veel päris läbi. Natukene kannatust ja see jätkub...
Ma olen viimastel päevadel üldse väga palju mõelnud lugudest - inimeste omadest ja nendest, mis nad ajaviiteks välja mõtlevad. Ma olen mõelnud, et kas see on ajaraiskamine, kui ma istun päevad läbi kodus (väljaarvatud kui ma tööl olen) ja tutvun nende lugudega. Kas ma peaksin selle asemel olema kuskil mujal ja tegema midagi muud? Ma usun, et teised inimesed arvaksid, et ma peaksin olema mujal ja tegema muud, aga mina ise... Lood on nii suur ja oluline osa minust. Ma ei saa neid ühelgi moel unarusse jätta. Isegi, kui lugu on võtnud keskmise ameerika seebi või kehva raamatu kuju. Ma pean jätkama ja nendega kaasa minema. Sest lood on oluline osa minust. 
Nende kehvade raamatute ja keskmiste seebikate vahele mahub lugusid, mis on kõikehõlmavad ja panevad mind kui puslet kokku. Ja just sellel hetkel ma saan aru, et see kõik ei olnud ajaraiskamine.


The only story that seems worth writing is a cry, a shot, a scream. 
A story should break the reader's heart
[…]

The story must strike a nerve – in me. 
My heart should start pounding 
when I hear the first line in my head. 
I start trembling at the risk. 

-Susan Sontag  (27.06.1973)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Bi-normal.

2020: The year of Jumanji