Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

31.07.2011 Võtad tänasest päevast kõik, mis võtta annab. Üliaktiivsus võib sulle kätte tuua kaua aega ihaldatu. Kes pärast naerab, naerab paremini. Kusjuures plaan oli küll selline jah. Eriti sest ma tean, et neljapäevast alates algab minu selle suve parim aeg. Ma veel võidan selle suve ära. Koos Merilini ja teiste õdede-vendade ja psühhopaatidega. (: Hip-hip-hurraa!

The deeper the blues, the more I see black. 

Täna on kahtlemata olnud selle suve kõige huvitavam päev koos Steni, Stella, Sander-Oti, Taavi ja ta vanematega. Sain lugeda kollektsionääri hoolsasti hoitud kirju teise maailmasõja aegadest ja lihtsalt ammulisui kuulata, kuidas targad mehed kõrval juttu rääkisid. Targal inimesel ja inimesel on ikka vahe. Nii tore, nii tore, nii tore. Kui Taavi isa mult küsis, et kas ma olen filateeliahuviline, siis raputasin kahtlevalt pead, kuid ma julgen juba vähema kahtlusega öelda, et nüüd olen. Nii hea on tunda seda põlemaminemise tunnet. Ma arvan, et ma sain seal Raplas nakatatud, sest asjahuvilised rääkisid sellest kõigest sellise veendumuse ja teadmisega, et ma püüdsin ka sellest kõigest sädeme. Ma pole ammu seda kick 'i millestki saanud. It's nice, once in a while. Ma usun, et minu suhe sõjaaegse kirjavahetusega ei ole veel siinkohal lõppenud. (Ometi sai see alguse ühel varakevadisel õhtupoolikul Tartus, kui ma avastasin antikvariaadist need kaks postkaarti...) so excited, so-so

Tsitaat Diana Leesalu raamatust, mis mul kunagi nii kripeldama jäi: "Ma tahan, et keegi lihtsalt kunagi tuleks ja küsiks, kuidas mul läheb. Ja et see teda tõepoolest kas või natukenegi huvitaks." Viimasel ajal on selline tunne. Tahaks, et keegi küsiks.. But then again... Ma ju tean, et ma vastaksin vana vastiku refleksi tõttu "hästi", nii et mis kasu sellest kõigest oleks?!

Põhimõtteliselt on nii, et ma istun hommikust õhtuni oma toas ja naudin lahtise rõduukse vahelt immitsevat värsket õhku ja keeran üksteise järel raamatul lehti. Ja mul pole isegi kahju, et ma siit toast välja ei lähe.. lihtsalt loen ja loen ja loen ja vaatan kahekümne nelja tunni jooksul kaks filmi. Ühe üksinda ja teise Stellaga. Ja niimoodi ma veeretangi oma päevi õhtusse... süües, lugedes ja filme vaadates. And I ain't even mad. (: +1

ja öelge veel, et ma ei harrasta depressed-eating'ut. Praegu läks tuju halvaks ja esimene mõte oli, et ma lähen sööma midagi. ja ma nüüd siis läksingi. om-nom-nom.

ja nüüd ma istun lõpuks üksinda enda Kose kodu toas ning teen enda öist tumblr'i ringi, mis Viimsis harjumuseks sai. Aga järsku pole mul enam kedagi, kellele kõiki neid naljakaid ja disturbe'd postitusi näidata. FML

Tänane õhtu on olnud kahtlemata selle suve õdusaim. Kui Carl oli poest krõpsu ja coca-cola't toonud, istusime kõik kolmekesi diivanile ja vaatasime aegade parimat filmi - Inception'it (millest ma sel korral märksa rohkem aru sain, kui eelmisel...). Lõputiitrite ajaks olime Meriliniga omandanud vaevumärgatava raskemeelsuse ning kolisime oma tekkide-patjadega rõdule. Õues puhus jahe tuul ja meie istusime maailma kõige pehmema ja soojema fliisteki all ning jagasime vaikusele oma kummastavat melanhooliat. Peale kosutavat vaikust rääkisime maailmaasjadest ja inimestest, kes millegi pärast meile nii kuradi olulised on. Ilus oli rääkida ja natuke kurb ka, sest me soovime, et kõik oleksid õnnelikud, aga seda nad paraku pole. Ja siis me vaikisime ning taaskord kandsime pehmelt oma sõnad tuulde üksteisele kuulmiseks. Kõige kosutavam õhtu(või siis öö)poolik üle väga pika aja. Mingil hetkel läks Merilin pesema ja mina kerisin ennast rõdule kerra, et veel viivuks aega kinni hoida. Kõik oli