SS-feldpost

Täna on kahtlemata olnud selle suve kõige huvitavam päev koos Steni, Stella, Sander-Oti, Taavi ja ta vanematega. Sain lugeda kollektsionääri hoolsasti hoitud kirju teise maailmasõja aegadest ja lihtsalt ammulisui kuulata, kuidas targad mehed kõrval juttu rääkisid. Targal inimesel ja inimesel on ikka vahe.
Nii tore, nii tore, nii tore.
Kui Taavi isa mult küsis, et kas ma olen filateeliahuviline, siis raputasin kahtlevalt pead, kuid ma julgen juba vähema kahtlusega öelda, et nüüd olen.
Nii hea on tunda seda põlemaminemise tunnet. Ma arvan, et ma sain seal Raplas nakatatud, sest asjahuvilised rääkisid sellest kõigest sellise veendumuse ja teadmisega, et ma püüdsin ka sellest kõigest sädeme. Ma pole ammu seda kick'i millestki saanud. It's nice, once in a while.
Ma usun, et minu suhe sõjaaegse kirjavahetusega ei ole veel siinkohal lõppenud. (Ometi sai see alguse ühel varakevadisel õhtupoolikul Tartus, kui ma avastasin antikvariaadist need kaks postkaarti...)

so excited, so-so excited.


Nüüd näen unes, nagu Stengi ütles, SS-feldposti, teda, Otti, Taavit, Pummelungi ja peas kriipivaid kasse.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Bi-normal.

2020: The year of Jumanji