Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Mis on mõnes inimeses, et neile kirjutades ei saa lihtsalt teisiti, kui ainult ilusti kirjutada? Isegi kui ma olen roostes ja tunnen, et kõik kukub nii halvasti välja, siis neile kirjutades on ikka kõik ilus. Aga ega ilusatele inimestele ei saagi vist koledasti kirjutada. Ma just jõudsin järeldusele, et nad teevad minu ka ilusamaks. That's cool! "Ma kindlasti tahtsin siia umbes tuhat asja veel kirjutada, aga kuna mu mälu on kehv ja igasugused sõnaseadmisoskused roostes, siis ma vist panen siia punkti. Või võib-olla kolm, sest keda me lollitame, me mõlemad teame, et see ei jää mu viimaseks kirjaks."

Nii tore, kui kuskil ilma peal on inimene, kes sinuga pool üheksa hommikul jaapani kirjanduse üle arutleb. Seega siinkohal saadan tervitused Vilniusesse!

Ärge muretsege. Eelmine postitus oli lihtsalt esimene reaktsioon pärast ärkamist. Kui ma ennast kokku võtsin, paar minutit vihapausi pidasin ja siis tudukad kleidi vastu vahetasin, sain tänu KH meenutusele teada, et läbimängule ma ju jõuaksin. Tore oli ikka. Ja Rasmus ühes oma rolliga oli nii precious , et me KHga otsustasime, et kogu sellest massist oli ta üks tublimaid! Hurraa!

Ma olen täna täiesti heartbroken , sest ma suutsin maailma toredaima võimaluse maha magada. Võinoh, sisse magada. KH kutsus mind endaga Vanemuisesse proovidesse ja siis mul oleks olnud full set - draama, ballett, muusikal ja ooper. Nüüd pean selle asemel ennast kodus vihkama ja leppima ainult kolmega eelpool nimetatutest. Kohutav algus päevale.

Venitan Orhan Pamuki kodulinna mälestustega, et mu reis läbi ei saaks. Ma tunnen, et kui ma ühel heal hetkel selle raamatu viimase leheküljega lõpule jõuan, saab mu Türgi reis lõplikult läbi ja ma üldse ei taha näha seda juhtumas. Isegi Istanbul, mis mind alguses kohutas, on praeguseks muutunud kohaks, kuhu ma millalgi kindlasti tagasi tahan minna. Wanderlust  on igal pool minus ja minu ümber. Ja ma ei saa sellest kuidagi üle.

Tänane päev on täielik kriis. Ma ei taha enam tänases päevas elada, vaid ootan, et kell oleks homme pärast äratust. See tähendaks, et mul pole enam ühtegi võimalust teha seda, mida ma pean täna tegema ja selle asemel võin ma hoopis naasta oma raamatute, kirjade ja õmblusmasina juurde. Täna tahan ma elada homses päevas.

Olen aegade jooksul taibanud, et ma vajan vahepeal hingetõmbepausi oma elu armastustest. Olgu selleks siis kõige lähedasemad inimesed, teater või kogu maailma kirjandus. Tänu Mehisele ja Noor-Ugalale oli täna see päev, kus ma ringiga tagasi teatri juurde jõudsin. Breath of fresh air.  Eelmises postituses mainitud õhin ja kirg on tagasi ning see tunne on sõnulseletamatult hea. Süümepiinad ja võõrutusest tingitud õhupuudus lakkasid sel hetkel, kui võtsin istet Ugala väikeses saalis, et kuulata, mida minu põlvkonna uhketel esindajatel öelda on.  Lisaks teatrikire tagastamisele avas see etendus mu silmad ka muu osas. Ma olen varasemalt rääkinud, kuidas ma veendunult usun, et ma oleksin olnud rusikas silmaauku noor, kui ma oleksin sündinud umbes kuuekümnendatel aastatel. Aga ma ei ole kunagi aru saanud, et ma võiksin selle Marju monoloogi "The Rise and Fall of Estoniast" kohandada kaasaega. Ma võiksin suhtuda pimestava vaimustusega kaasaja vastuhakku ja Y-generatsiooni revolu