31.12.10

< / 2 0 1 0 >

no algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama, aga ma pean siin viimase aastanumbri sees veel mõned asjad ikkagi ära rääkima.

Täna öösel saatis üks väga dear friend of mine mulle sõnumi ja ütles otse välja, mis ta asjast arvab. Sõnumi lõppu kirjutas, et ta ei hooli, kuidas mina asjasse suhtun. Ja kui ma siis leidsin ennast peale selle sõnumi lugemist südamlikult naeratamas, taipasin, et nii hea on mõnda inimest pea et läbi ja lõhki tunda. Naeratasin, sest sõnum pakatas temalikkusest. Äratundmisrõõm. Missest, et ma oleksin pidanud peale selle sõnumi lugemist ehk kerget häbi või piinlikust tundma, ei saanud ma siiski teha muud kui naeratada ja olla õnnelik, et mul on see inimene, kes mulle selliseid sõnumeid saadab.

Head aastavahetust teile, nublud!
Ma nüüd lähen õgima ja telekat vaatama ja jelly beanse ootama.
ja ma siinkohal mainin kõigile ära, et Ade on totakas timbulimbu!
yesyes.
Tõi mulle just karbi geisha komme ^.^
Meeldiv aasta lõpp: mission accomplished!

30.12.10

expelliarmus!

Laura siin muudkui mainib mulle, et ma blogi kirjutaksin, sest temal olevat igav. Ma ju võin vanal aastal ennast veel viimast korda kätte võtta.
Lugu on nii et.. see aasta on jube imelik olnud. Kõik sai alguse suvest, mis oli täiesssti erinev ühestki teisest. Kõik oli hea ja veel paremgi. Uued tutvused ja hilisöised jutuajamised. Taevalik. Ja no olgem ausad, ega sellist sügistki pole enne nähtud. Ülikool on ikka gümnaasiumiga võrreldes vähe teine tera. Talv on olnud suht kool ja kodu ja viietoaline korter. Jeg liker det!
Merilin ütles mulle ühel päeval, et ma enda uusaastalubadused kirja paneks. See võttis mind küllaltki sõnatuks. Mida mul ikka endale lubada on?! Eks ikka jätkuvat tugevust, õnne ja tervist, aight? no saab tehtud! Ja no ühe asja osas võiks ennast siiski käsile võtta. Ma tahaks nii väga paberkandjal päevikut pidada. Lihtsalt sellist hästi lambikalt triviaalset, kuid samas mõtteküllast.

Homme on aastavahetus, mille ma küllaltki suure tõenäosusega oma kodus veedan. Geekin Tujurikkujat ja ootan, et preili Lilleväli mind jelly beans'dega kostitaks! :') Tore tütarlaps too Lilleväli.
Hommikul aga käin pealinnast läbi. Loodan endale uue telefoni muretseda ja veidi muud ilusat ka Kaubamajast, kui õnneks läheb. Või siis Rahva Raamatust. we'll see.


Igatahes: har det bra!

ahjaa.. ja Rootsi reis oli kihvt ja Offe oli sick ja Aluminiumis sai üle ootuste palju tantsitud ja noorus on hukas! yesyes.
side lõpp!
~

28.12.10

rumal, aga uudishimulik.

Naljakas, mul on nii palju asju, mille pärast ma põen ja mille pärast ma nii hirmsasti muretsen ja keegi isegi ei tea, et ma seda teen. See on õige lause, et igal ühel meist on public life, private life ja secret life.

Aga muidu on Harry Potter elu, sõbrad on musid ja täna pole üldse minu päev.

27.12.10

printsess!

Ma olin täna printsess ja kolm inimest isegi ütlesid mulle niimoodi. (': 
ma armastan printsesse ehk siis alustasin enesekindluse ja eneseusu kogumist.

Ja mis on üks õige printsess ilma oma tiaarata...

22.12.10

Vi dro til Sverige.

Lapsed läksid Rootsi. Näeme jõululaupäeval!
Kallid-musid-paid.

(ja kui kedagi huvitab, mis ma vahepeal tegin, siis same old-same old, aga jubetore. (:

Merry holidays!

19.12.10

mim

Täna sain taaskord kinnitust, milleks sõbrad vajalikud on. Kui Sa oled jälle hulluks minemas, siis ta ütleb sulle paar asja, mida sa tead, aga uskuda ei taha ja teeb täiesti idiootse nalja ning mõneks hetkeks sulle tundub, et kõik ongi jälle täiesti korras. (':

17.12.10

naljakas.

Kuna ma olen vahel veidi rumal, siis ma istusin täna hommikul päris tükk aega Joti bussikas ja mõlgutasin elu puudutavaid mõtteid. Jõudsin päris mitmele järeldusele. Naljakas, nüüd tulin koju ja lugesin oma horoskoopi, mis ütles mulle, et ma jõuan nende järeldusteni. Natuke naljakas, yesyes.

15.12.10

rõõmus.

Rõõmsal Nelel on kuidagi jube rõõmus omadus inimesi rõõmsaks teha. (':

isiklik blogi.

Mia Susanna Oja says (11:36)
What's wrong with you? You're so random. :D
 kertu karner says (11:36)
olengi :D
ma ei saa :D 
ma kirjutan sulle alati kui ma sinuga räägin kõike mis mulle pähe tuleb :D
sa oled nagu mu isiklik blogi :D

13.12.10

nädalavahetus nr. LEMMIK-008

Ma mõtlesin, et teen seda Mary stiilis teemat nüüd mõnikord. Et kui ma ei viitsi endale lugusid antud hetkel tõmmata, siis ma viskan nad siia, et teine kord hea võtta oleks.



Aga muidu mõtlesin, et ma ikkagi räägin sellest koduskäigust pikemalt.

Neljapäeva hommikul istusin ülikooli peamaja koridori pingil ning ootasin mitte üldse närviliselt (ilma irooniata) üldkeeleteaduse eksamit (mille ma muide E või D asemel B sain. jah, ikka  veel ei usu.) Seal istudes avastasin, et mul on empsilt vastamata kõne ning helistasin tagasi. E: "Kas Sa tuled täna koju või?" S: "Ja." E: "Aga hakka siis juba tulema!" Naersin veidi ja ütlesin, et ei saa, eksam on. Em arvas, et peaksin siis peale seda siiski tulema, sest lumetorm Monika plaanis hullama hakata. No kui öeldakse, et tule loengutest ära, siis eks ma ikka kasutan võimalust. KUIGI need 2 loengut, millest ma puudusin, olid mu lemmikud.
Peale eksamit läksin Tasku Peetri Pizzasse istuma. Sõin singi-ananassi-seene pitsat, tiksusin netis ja kuulasin, kuidas mingi väga pealetükkiv mustlane mulle ennustas. Olen aus tütarlaps, kes ei taha kellelegi halba ning mul on pea sassis, aga varsti tuleb noormees, kes toob mulle palju õnne ja armastust. Vat sulle nalja! Peale tolle ahne mustlanna lahkumist, istusin veel veidi, nautisin hetke ning vaatasin, kuidas Monika akna taga Tartut vallutas.
13:35 istusin 10 minutit hilinenud bussile ning tiksusin mõnusas lumepilves Kose-Ristile, kuhu ma jõudsin pool tundi määratust hiljem. Kuid rõõm oli suur, kui nägin Meelist ja Mürkat, kes mulle bussi vastu olid tulnud. Meelis viis meid Mürkaga Kose koju ära, et me saaksime seal LANnida, hästi leime ja drop-dead-hillarious-nalju teha ning Harry Potteri kolmandat osa vaadata. Esimene õhtu tagasi kodus ja juba nii exquisite. Tegime Kaspari, Erki ja Meelisega msni-pidu ka. Kõik vanad lapsepõlve lemmikud paigutati uude, veidi ekstravertsemasse vammusesse, yesyes.

Hommikul ärkasime peale mitut väga magusat unetundi ning lebosime, sõime, lebosime, lännisime, lebosime ja lõpuks võtsime jalad alla, et suunduda raamatukokku, poodi, panka ja tagasi koju. Terve aja Monika meid eskortimas. Vähemalt said Aristoteles, Platon ja Cicero minu koduses raamaturiiulis koha sisse võtta. Hiljem me veel lebosime, puhkasime, sõime, lebosime, värvisime Murilini juukseid ning lännisime as usual. Kuna Merilin pidi õhtul linna minema, otsisin minagi endale plaanid ning napilt enne Mürka lahkumist jooksin õue, kus ootas mind Erki ja peagi tuli ka Age. Sõitsime Joti viietoalisesse residentsi, kus me Erki, Meelise, Age ja Luksiga naltsi tegime, hobust lahkasime ja Erki ebanormaalselt suurt huult norisime ning loomulikult pidime me olema tunnistajaks Luksi väga osavale kannulõhkumisele.

Koju jõudsin väga hilisel öötunnil ning vajusin kiirelt oma pehme teki varju ära. Hommikul vedasin ennast kella üheteistkümneks laulma nagu üks kohusetundlik teine alt ikka teeb. (Jah, ma olen ainuke selline.) Ja siis me laulsime ja laulsime ja laulsime ja taaskord meenus mulle miks ma 10 aastat kooris vastu olen pidanud. Mõnikord on see laulmise tunne lihtsalt nii sõnukirjeldamatult hea. (: Kella kaheks läksin koju, kus ma tegin lõunauinaku ning märkimisväärses koduses neti-tšilli. Õhtul poole kümne paiku istusime Agega Ivari autosse, et taaskord Jotti, aa ei.. seekord Tadele, sõita. Varsti liitusid meiega Tadel ka Kaspar ja Meelis ning siis me hakkasime vaatama kauaoodatud "Mägedel on silmad" ja sellele järgnes ka teine osa, mida ma väga ei näinud, sest ma olin vist pidevas jutuhoos. Uncut versiooni asemel vaatasime hoopis kahte väga cut versiooni. Aga jumal tänatud, ma ei tea, kui väga ma neid rõvedusi näha oleksin tahtnud. Mina kui nõrganärviline tütarlaps. Kuigi Agele oleks see vist veel vähem meeldinud. :D Seejärel liikusime köögi poole, valmistasin näljastele lastele 7 pelmeeni ja Meelis viskas mõned friikad ahju, millele hiljem lisandusid 4 vinkut ja paar lihapalli. Kui toit ükskord laual oli kadus see umbes minutiga. Siis oli kojumineku error! Keegi ei teadnud kus ja mida ja kuidas. Hakkasime siis Kaspari ja Meelisega hoopis Luksi poole kõndima, Age ja Erki pidid järgi tulema. Aga siis Age hoopis helistas, et Erki viskab meid koju ära ja nii oligi. Umbes veerand kuus varahommikul peatus auto koos debiilikarja ja erak-debiiliga minu trepikoja ukse ees ning ma lippasin trepist üles, tegin kodus viimased kiired netiringid ning 5:22 vaatasin ma enne silmade sulgemist viimast korda kella.

Pühapäeva hommikul vedasin ennast tantsima nagu kohusetundlik noorterühma tantsija ikka teeb. Kella üheteistkümnest üheni keerutasime jalga ja arendasime võhma ning oma partneri puudumise tõttu tegin ma seda kõike koos Antsuga. Üleüldiselt olime väga vähendatud koosseisus seal, aga vähemalt sain enda rahvariide mõõdud antud. Peale seda läksin koju, arendasin päris korraliku feissbuki tšätti retard-trollidest ja smeagolitest, käisin pesus ning pakkisin asjad. Kuskil peale nelja istusin venna Ventosse ja vurasime perekondlikult pealinna poole. Käisime mööda poode ning ainuke asi, mille uueks uhkeks omanikuks mina sain, oli must, ilus ja üllatavalt praktiline arvutikott. Jõulusoov nr. 1 - mission accomplished! Peale seitset läks paps kontserdile ja me and my siblings läksime Karu tänavale puhkama. Vaatasime Stellaga filmi ja pumpasime madratsit täis ning õhtul tegime perekondliku youtube'i-peo ning veidi peale keskkööd kerisime tuttu.

Täna hommikul ärkasin Karu tänaval, kust edasi liikusin bussijaama poole ning sealt Tartusse. Tartusse jõudes käisin Rimis toiduostoksil ning siis naasesin koos õla pealt ära libiseva pagasiga Tähesse. Tähes valmistasin endale süüa, vaatasin Grey viimase osa ära ja tumblr'i-surfasin. Hiljem õppisin vene keelt ning seejärel seadsin koos oma sambor'iga sammud Tasku poole. Rahva Raamatust haarasin kaasa 126x90cm Euroopa kaardi, ENSV propagandaplakatitega kalendermärkmiku, tšutt kleepmassi ning ühe järjehoidja. Seejärel käisime Mer'i soovil toidupoes ning siis seadsime sammud minu kooli nr.3 ja ilusate hetkede poole. Aga enne seda veendusin ma Tasku ees, et pehme tagumik on hea, juhul kui sa mõnikord otsustad poe ees istuli kukkuda. Võinoh, tegelikult selili ja pöidla peale, aga noh.. tagumik pehmendas maandumist. Inimesed pöörasid ümber, vaatasid mind hirmunud pilgul, ning kui ma sel liuväljal istudes kõva häälega naerma hakkasin, taipasid, et kõik on korras ning jätkasid oma rutiini. Mer aitas mu püsti ning in no time olimegi me minu lemmikutes Tartu paikades. Ühel hetkel läksid meie teed lahku ning mina läksin kooli ja Mer jäi minust maha elu nautima.
Vene keeles tõlkisime jõulusoove ja joonistasime jõulukaarti. Jah, ma küsin mõnikord endalt sama küsimust: kas ma käin tõepoolest ülikoolis?! Mõni õppejõud muudab selle väheusutavaks, kuid las see jääda.. peale joonistamist ootas meid ees kontrolltöö ning seejärel sain ma teada ilmatu vahva uudise, et olenemata oma päris mitmest puudumisest, ei pea ma siiski suulist arvestust tegema. Naerusuil kõndisin oma Euroopa kaart ühes ja käekott teises käes, Tähesse tagasi.

Tähes ma tegin endale imemaitsva praekartulieine, vaatasin That 70's Show'd, lännisin ning seejärel otsustasin enda tuba tuunida. Nüüd katab minu toa ühte seina seesama Euroopa poliitiline kaart ning teisest seinast saab alguse must porte, mille peal jooksevad siksakis minu lemmikute pildid. Kõik on jubeilus, yesyes. Nüüd on ainult pilte ja musta paberit juurde vaja. Tahan väga!!!1 See meisterdamine oli nii rahustav ja meeliülendav. Eriti kui ma tulemust nägin. Kuigi jah.. there is one thing.. ma peaks endale silmamõõdu muretsema kuskilt. Aga see selleks.. nüüd ma igatahes olen oma ilusas toas asetseva voodi peal lebos, kirjutan juba viimased tund aega blogi ja seejärel hakkan veel veidi surfama ning kui kõik plaanipäraselt läheb (mis muidugi alati ei lähe, aga kui!), siis ma vaatan veel homseks eesti keele eksamiks mõned pähklimad asjad üle. Eks paistab, mis sellest saab.

Nüüd jääb ainult üle neljapäevani tunde lugeda ja siis algab vaheaeg kodukandis. Just seal, kus mulle meeldib ja kellega mulle meeldib! <3

Jah, kõik on viimasel ajal nii overwhelming, et ma kirjutan sellest, kas hästi pikalt või siis üldse mitte. vot tak!

12.12.10

We'll be alright!

Minu nädalavahetus:

We are young, we run free
Stay up late, we don’t sleep
Got our friends, got the night
We’ll be alright


Travie McCoy - We'll Be Alright.


oli tore Kose-Joti-Tade nv, yesyes. 

7.12.10

esmamulje.

Kui ma juba ühe korra olen teiste blogisid quotinud, siis ma võin seda veel teha. Rõõmus Nele made my day, kui ma ta reedest blogiposti lugesin.

Mulle meeldib inimesi vaadata.
Äge kuidas inimene lihtsalt teeb seda mida tahab ja ei mõtle.
Meeldib näiteks kuidas Suss mööda tuba/korterit ringi jalutab ja laulab suvalt kaasa.
Ma tean, et mina mõtleks enne sada korda, kas ma laulan mööda või ei.

nii nummu. :')
Jään ennast vist igavesti teistega võrdlema.

6.12.10

a pain in the ass.

Loen Anne saadetud üldkeeleteaduse eksamikonspekti ja mis ma leian:

7. Mis on grammatika? A pain in the ass.



Tundub, et ma pole ainuke, kes oma konspektidesse kelmikaid märkusi kirjutab. :D Ja seekord tuleb mul Annega nõustuda! pain in the ass it is.

5.12.10

but tonight I'm on my own.

Huh, kogu selle hullumeelse nädalavahetuse kõrvalt said ka kõik homsed kodutööd tehtud. Elu on lill, or what?
Vahepeal kui ma siin istusin ja järsku taipasin, et toas on kottpime, valitseb täielik vaikus ning et akna taga on kõik lihtsalt täiesti vaikiv, siis oli hetkeks creepy küll. Selline üksi jäetud preili tunne oli, aga lõpuks sain sellest üle. Mulle ju tegelikult meeldivad home alone'id. :) Aga nüüd kui ma telekast "Üle heki" hakkasin vaatama, tuleb jube uni peale. Eks paistab, kas vean saate lõpuni välja. Never knows.

Aga teate, olge tublid! eksjuonju. :'
Viige enda unistusi ellu n'stuff.
Mia Susanna Oja says (15:12)
mul jookseb jällllllle ninast verd :(
Age Kruusamägi says (15:12)
aga päriselt, miks`?
mine arsti juurde
kutsu kiirabi

niiiii nunnu :')
Age Kruusamägi says (14:53)
antenn jagab biiti

 
Siinkohal viide 5.detsembri esimesele postitusele. :D
Mia Susanna Oja says (14:51)
-.-
olen kade, jaa
Age Kruusamägi says (14:51)
kui ma sellist inimest kohtaks, kes mu kirjeldusele vastab, siis ma oleks ka
Ahjaa, kolm asja veel.

Esiteks, suur aitäh, Risto, kes sa parandasid meie väga annoyingult vigase kraani keset ööd ära.

Teiseks, suuur vabandus, Kertu, et ma naersin, aga ma tõesti ei suutnud vastu panna. Ja asi polnud selles, et need naljad sinu pihta käisid, vaid naljades endas. Oleks need ükskõik, kelle teise kohta käinud, ma oleksin samamoodi lagistanud. You know me, bad humor makes me rofl.

Ja kolmandaks, peale seda Lõunaka loomapoe külastamist olime me Agega veendunud, et igal pool olid kilgid. Kui näiteks elektrit polnud ja me taskulamp käes kahekesi minu tillukesse pimedasse tuppa läksime, tegime me ideaalset tiimitööd. Mina kuulsin häält ja mõtlesin, mis see olla võiks ning Age edastas reaktsiooni: kiljatas ja jooksis toast välja. Sellest piisas mulle ka, et ma ei tahtnud enam seal toas kauem viibida. Then again, pärast me läksime ja heitsime kõik koos sinna kilkide hulka pikali ja polnud hullu midagi. 4.- a piece.

a weekend to remember.

Jah, küllap eelmine blogipostitus juba andis aimu õhtute intensiivsusest, mölast ja heast tujust. Kuid siiski ma leian, et keda siin ei olnud, ei saa eales mõista selle nädalavahetuse hiiglama sick'i naljavalikut ning suurepärast seltskonda.

Esimesest õhtust nagu ei teagi miskit märkimisväärset rääkida. Mitte, et halb oleks olnud, aga laupäeva õhtu lihtsalt ületas oma mölaga kõik piirid. :'D
Esimesel õhtul istusime külalistega maha ja lobisesime ja tegime LANpartyt ja olime vahvad. Ahjaa, võiks vist üldse mainida, et kes meil külas käisid. Kõigepealt tuli kella poole üheksa paiku Kosekandist üks autotäis rahvast: Age, Erki, Kertu, Meelis ja Risto ning veel rohkem õhtul ühinesid meiega veel väga r(R)õõmus Nele, Mammu ja Mehis ning mingil määramata ajahetkel Laura ja Anti.
Plaan oli veidi siin tiksuda ning siis küla peale minna, aga kodus oli tore küll ja sel õhtul me ei viitsinudki majast välja minna. Pidulised vajusid vaikselt uksest välja ning me, kes me alle jäime, pugesime tuttu kuskil poole kuue paiku. Tuduasetus oli muidugi ka esmaklassiline. Vähemalt see nägi nunnu välja. Meie, neli tüdrukut, heitsime minu voodisse horisontaalselt pikali ning olime nagu kilud karbis. Aga sellisel juhul ühed päris armsad ja ilusad kilud. Poisid jaotasid ennast mööda Mer'i tuba laiali: Meelis diivanile, Erki kott-tooli ning Risto madratsiga keset põrandat. Do-did-done ja uni võis alata.

Laupäeva hommik hakkas meeldiva elektri-puudumise-üllatusega. Üksteise järel hakkasime vaikselt virguma ning peale ühte väga venivat elektrivaba hommikut otsustasime Lõunakasse uisutama minna. Enne seda tegime ikka naltsi ka. Mõtlesime, et mida me tegema peaks, et elekter tagasi saada, kui Age hüüdis väiksest toast, et me helistaks 1343-le. Siis me lihtsalt kõik naersime ta üle natuke aega. Jah, Age on meie isiklik infoliin! (': Aga keegi ei võtnud ennast siiski kokku, et sellele lühinumbrile helistada. Selle asemel mõnitati Mer'i patja või siis saepuruplaati või beebimadratsit. Nimeta kuidas tahad, teeb sama välja. :'D Või siis tehti Luksi nalju või jätkati Risto kuldset mõttetera, et Kertu haiseb.

Igatahes... kui me ükskord lõunakasse jõudsime, siis otsustasime hinnakirja vaadates, et me ikkagi ei taha uisutada ja tahtsime hoopis minna ja midagi hamba alla otsida. See laupäevane hommik ei soosinud meid ü-l-d-s-e. Esiteks ei leidnud me ühtegi söögikohta, siis me otsustasime Rimisse minna, aga seal olid kõik toidud nii kuivanud ja halva välimusega, mille peale Meelis ütleks, et ega ta ei abiellu selle toiduga, et see ilus peab olema, kuid me Agega soovisime siiski esindusliku välimusega einet. Seejärel avastasime Rimist mingi wannabe-toidukoha, aga kui meie kord kätte jõudis, olid just päevapraed otsa saanud. Hakkasime juba endast välja minema, kuid tahtsime siiski Maksimarketile ka võimaluse anda. And we have a winner! Ostsime Age ja Kertuga salatit ja pizzat ning tulime lõpuks korterisse tagasi.
Siin avastasime, et elekter ei ole ikka veel ennast näole andnud. Lõpuks võttis Age südame rindu ja helistas sellel numbril, mida me keegi nüüd vist kunagi ei unusta: 1343. Sealt ta sai teada, et keset laupäevast päeva, kui kõik inimesed kodus on, toimub plaaniline elektrikatkestus kella 9st 17ni. How lovely. Siis me Erki, Meelise, Kertu ja Agega lihtsalt lõime aega surnuks. Aga jube visa vennike oli too. Peale kella viit polnud elektrist ikka veel kõige väiksematki märku ning Kertu võttis ette järgmise kõne. Väga konkreetse ja kindlameelse tooniga nõudis preili Karner selgitust, et miks elektrit pole. Talle öeldi, et ülekoormuse tõttu lükkub see kõik veel 45min edasi. Jätkasime minu voodi puntralebo ja ootasime, et aeg mööduks. Peale 45minutit helistas Kertu neile tagasi ning automaatvastaja teavitas teda, et Tähe tänavale saabub elekter kuskil kella kuue paiku ning kui ta peale kuut taaskord helistas öeldi, et enne seitset ei ole elektrist kuulda ka mitte.
Lõpuks saime siiski kell pool seitse enam-vähem püsiva elektri ja ma sain lõpuks oma kauaoodatud võimaluse pannkooke teha ning Kertu sai kauaoodatud pesutreti teha. Kahjuks ma soolasin pannkoogi taigna rõvedalt üle ning seetõttu andsin üsna ruttu alla ja keeldusin neid edasi küpsetamast. Age võttis ohjad enda kätte. Samal ajal aga tegi Kertu ennast ilusaks ja läks küla peale ning vahepeal tulid Mer ja Risto ka koju tagasi.

Kui Age küpsetas, istusin mina poistega laua äärde maha ja kuulasin nende väga kelbast kõnelust sellest, kuidas Agel on antenn peas, kuidas ma olen üks klimp vorsti sees, kuidas Age on seguauto, kuidas Kertuga lood on ning peale seda kui mul ninast verd lahmama hakkas, kuulsin ma kuidas me Kertuga bitch-fightisime ning nende juttude järgi toimetati Kertu haiglasse ja mina pääsesin verise ninaga. :'D Okei, tegelikult lood nii hullud polnud, aga natuke nalijakas oli ikkagi. Jutte oli seinast seina ja ma ei teinud muud kui naersin ja naersin ja naersin. Meelis poetas vahelduseks mõne pisaragi ja Erki kissitas ka oma ilusat sinist silma.
Vahepeal jõudis Kertugi koju tagasi, poisid tegid veel ta kohta mõne nõmeda ja teravmeelse märkuse ning siis varsti sättisimegi ennast kõik viisakaks, et õue minna.

Esimene peatus - Zavood. Üllataval kombel pääsesime seitsmekesi isegi laua taha istuma, mis ei ole just eriti sage nähtus. Zavoodis tegime Meelisega palju sosistamisnalju, mis alati läbi lähevad. Nalijakas. Ausalt ka. Ja siis reivisime E-Rauno teisiku väga suurepärase (not) effektide lisamise oskuse taustal ning enne lahkumist vaatasime, kuidas Meelis noorhärral kätt käis surumas. Peale parajalt pikka istumist pakkisime ennast sisse, et edasi astuda. Järgmine peatus oli Statoil, kus Risto mingi vana tuttavaga kokku pidi saama. Sealt liikusime edasi või siis antud juhul tegelikult tagasi, Ristiisasse. Haarasime endale laua ning hakkasime menüüd lappama. See on ju üks nendest kohtadest, kus ilma tellimata ei või istuda. Meie Kertuga võtsime endale näpistava nälja tõttu ühe lasteprae näiteks. Väga pleasant. Istusime seal veel tunnikese. Selle ajaga suutis Meelis Mer'le õlut sülle kallata, Kertu kohta paar nõmedat nalja teha ning lõppkokkuvõttes tunnistada, et ta pole nädalavahetuse jooksul kordagi nalja teinud, vaid et see kõik on sulatõsi olnud. :'D

Kui kell kolm sai, hakkasime kodu poole tulema. Kertu läks õigustatult pika sammuga ees minema. Lõpuks oligi nii, et seltskond jagunes kolmeks ning me kohtusime siin keset Tähe tänavat. Ehk siis järeldus: ükski tee pole väga shortcut. Võinoh, kui arvestada, et me Meelisega hakkasime veidi hiljem üldse tulema, siis tähendab see seda, et minu Riia mnt-lt kooliminek on väga õige valik.
Kodus otsustas mu nina veel veidi mu verevarusid vähendada ning poisid otsustasid veel puntra halba, kuid ometi naljakat huumorit teha ning tõdesime, et kõik horoskoobid ikka ei valeta! Eilsetes vähemalt oli kõll tõetera sees. Ning kuskil kell hiljem vajusid kõik oma tavapärastele asemetele tuttu.

Tänasest hommikust ma ei viitsi rääkida, polnud midagi väga mainimisväärset. Eriti eilse õhtu kõrval. Aga nüüd nad on kõik läinud ja ma olen täitsa üksinda enda Tähe tänava kodus. Natuke on kõhe ka. Meid oli just seitse ja nüüd ma olen all by myself. Võinoh, kas just kõhe, aga.. pisut nukker. Ma ikka olen people person.
Külmkapp on toidust tühi ja vaikus on majas ja õppida oleks vaja ja kõike, aga praegu mu ainus soov oleks lihtsalt tuumalebo lasta. May I?
okeiokei, mul ei jää täna muud võimalust, kui tubli olla. Ja ma ju lubasin Murilinile, et hakkan tubliks.
Aga teie, kes te siin käisite. Kas te lubate, et te tulete jälle? :' Ma juba niiiii ootan. (:

2.12.10

Hip-hip-hurraa for the mornings!

Täna oli lihtsalt maailma kõige parem ärkamine. Kui mingi kole äratus mu venna telefonist mu peale karjuma hakkas, krapsasin püsti, jooksin lauani ja vajutasin selle kuss. Ise samal ajal pingsalt mõeldes "mis päev täna on?", "kus ma täna minema pean?", "KAS ma pean täna kuhugi minema?", "whaaat?!". Siis taipasin: on neljapäev, õues paistab imeline päike, mul on toas jubevärske õhk, ma magasin terve öö maailma kõige sügavamat und, mul on üks loeng ja norra filmi vaatamine ja märkimisväärselt hea tuju. Eks nii juhtub, kui õhtu msni-peo ja naltsidega lõpetada.
Mu sisetunne ütleb, et tänane koolijalutamine tuleb sama wonderful kui mu hommik siiani on olnud! (':

1.12.10

Ma olen väikesed asjad.

Mia Susanna Oja says (23:52)
7 min veel
Merilin-Ingrid Münter says (23:53)
:)
sa oled nii armas
Mia Susanna Oja says (23:53)
haha, mismõttes?
sest ma idioot olen?
: D
Merilin-Ingrid Münter says (23:53)
mkmmmmmm
sest sa oled
Merilin-Ingrid Münter says (23:54)
väiksed asjad
nagu horoskoop kell 12 öösel

 
teate küll, mida ma väikestest asjadest arvan. means the world, kui keegi mulle nii ütleb. :'  <3

Mer.

Ma tavaliselt ei harrasta selliseid asju, aga.. here it comes. Mer'i blogipostitus, mis mulle hinge läks. Must copy! (ütlesin viimased kaks sõna just roboti-häälega)


Mõni on ikka geniaalne. Just need vähesed ja supersisuga laused. Nt kui trükin telefoni midagi, teen pausi ja siis ta küsib, et kas vaatan telefonist unenägusid. Et vb olen paremad sinna salvestanud. What? Sweeeeeeeeet!
Või siis kui enne lahkuminekut mainib ära, et kuule sinust küll Kädit ei saa. Vihje oli ilmselgelt mu jalanõudele, mis lumes hirmsasti krudisema kipuvad:)

vaikus!

Maeiteemidagi-maeikäikuskil. Lihtsalt tunnen, et eksisteerin. Ühes oma rüperaaliga ja kooliga ka, aga kool ajab mind mõnikord lihtsalt asjatult endast välja. Kui muidugi välja arvata juhud, mil me Triinu, Tene ja Maritiga enda juuste varjus kõõksume ning Triinu läbi naerupisarate poetab "Sa oled kogu aeg nii õnnelik."
Iidsed tsivilisatsioonid on ametlikult minu suurimaks vihaobjektis, yesyes.
Täna oli mul 10tunnise koolipäeva asemel üks 2tunnine loengupoiss. Ega mul just kõige põnevam polnud, aga kannatasin ära. Seejärel hakkasin Näituse tänavalt koju kõndima ja the winter got me under its spell. Jalutasin mööda säravlumist raagus alled ja tundsin vaimustavat slowmotionit enda ümber. Kõik teised kiirustasid ja olid sihikindlad, aga mina üksinda elasin selles väikses aeglases vaikses maailmas ja piilusin aknast välja teiste peale. Ma lihtsalt nagu oleksin enda mullis edasi veerenud ja eemal näinud neid inimesi jooksmas. Te ei kujuta ette ka kui vaikne oli. Ainult enda sammude krudin lõikas vaikusesse. Teised inimesed nagu oleks hõljunud üle tee. See kõik oli nii sürreaalne. Ma nägin neid ja ma teadsin, mida ma peaksin kuulma, aga seda polnud. Ainult vaikus. See oli nii hea. Ma ei lasknud loitsu mõjul kaduda ja tulin koju.
"Surnuteraamat" ja inglise keel ning väga lapidaarne tekst. Ma ei taha selle kohta rohkem midagi öelda.
Seejärel vaatasime Mer'ga doki "Why We Fall In Love" ja siis ma saatsin ta blogi kirjutama. Mis ta ikka virtuaalvaikib. Kui kõik teised talveunne jäävad, siis tema ikka võiks blogipidajate kultuuri elus hoida.
Mer arvas, et ma valin enda ellu naljakate nimedega inimesi. Tegi mulle siin jälle naltsi. Ma naersin ka. Tal tuleb nende nimede väänamine päris hästi välja, tuleb tunnistada.
Homme on selle nädala viimane koolipäev ning siis tuleb a weekend to rememeber. (':

tahaks ööjutte.
Mis siis kui Sigatüüka kool on tegelikult olemas ja ma ei tea sellest ainult sellepärast, et ma olen mugu?! :'(