a weekend to remember.
Jah, küllap eelmine blogipostitus juba andis aimu õhtute intensiivsusest, mölast ja heast tujust. Kuid siiski ma leian, et keda siin ei olnud, ei saa eales mõista selle nädalavahetuse hiiglama sick'i naljavalikut ning suurepärast seltskonda.
Esimesest õhtust nagu ei teagi miskit märkimisväärset rääkida. Mitte, et halb oleks olnud, aga laupäeva õhtu lihtsalt ületas oma mölaga kõik piirid. :'D
Esimesel õhtul istusime külalistega maha ja lobisesime ja tegime LANpartyt ja olime vahvad. Ahjaa, võiks vist üldse mainida, et kes meil külas käisid. Kõigepealt tuli kella poole üheksa paiku Kosekandist üks autotäis rahvast: Age, Erki, Kertu, Meelis ja Risto ning veel rohkem õhtul ühinesid meiega veel väga r(R)õõmus Nele, Mammu ja Mehis ning mingil määramata ajahetkel Laura ja Anti.
Plaan oli veidi siin tiksuda ning siis küla peale minna, aga kodus oli tore küll ja sel õhtul me ei viitsinudki majast välja minna. Pidulised vajusid vaikselt uksest välja ning me, kes me alle jäime, pugesime tuttu kuskil poole kuue paiku. Tuduasetus oli muidugi ka esmaklassiline. Vähemalt see nägi nunnu välja. Meie, neli tüdrukut, heitsime minu voodisse horisontaalselt pikali ning olime nagu kilud karbis. Aga sellisel juhul ühed päris armsad ja ilusad kilud. Poisid jaotasid ennast mööda Mer'i tuba laiali: Meelis diivanile, Erki kott-tooli ning Risto madratsiga keset põrandat. Do-did-done ja uni võis alata.
Laupäeva hommik hakkas meeldiva elektri-puudumise-üllatusega. Üksteise järel hakkasime vaikselt virguma ning peale ühte väga venivat elektrivaba hommikut otsustasime Lõunakasse uisutama minna. Enne seda tegime ikka naltsi ka. Mõtlesime, et mida me tegema peaks, et elekter tagasi saada, kui Age hüüdis väiksest toast, et me helistaks 1343-le. Siis me lihtsalt kõik naersime ta üle natuke aega. Jah, Age on meie isiklik infoliin! (': Aga keegi ei võtnud ennast siiski kokku, et sellele lühinumbrile helistada. Selle asemel mõnitati Mer'i patja või siis saepuruplaati või beebimadratsit. Nimeta kuidas tahad, teeb sama välja. :'D Või siis tehti Luksi nalju või jätkati Risto kuldset mõttetera, et Kertu haiseb.
Igatahes... kui me ükskord lõunakasse jõudsime, siis otsustasime hinnakirja vaadates, et me ikkagi ei taha uisutada ja tahtsime hoopis minna ja midagi hamba alla otsida. See laupäevane hommik ei soosinud meid ü-l-d-s-e. Esiteks ei leidnud me ühtegi söögikohta, siis me otsustasime Rimisse minna, aga seal olid kõik toidud nii kuivanud ja halva välimusega, mille peale Meelis ütleks, et ega ta ei abiellu selle toiduga, et see ilus peab olema, kuid me Agega soovisime siiski esindusliku välimusega einet. Seejärel avastasime Rimist mingi wannabe-toidukoha, aga kui meie kord kätte jõudis, olid just päevapraed otsa saanud. Hakkasime juba endast välja minema, kuid tahtsime siiski Maksimarketile ka võimaluse anda. And we have a winner! Ostsime Age ja Kertuga salatit ja pizzat ning tulime lõpuks korterisse tagasi.
Siin avastasime, et elekter ei ole ikka veel ennast näole andnud. Lõpuks võttis Age südame rindu ja helistas sellel numbril, mida me keegi nüüd vist kunagi ei unusta: 1343. Sealt ta sai teada, et keset laupäevast päeva, kui kõik inimesed kodus on, toimub plaaniline elektrikatkestus kella 9st 17ni. How lovely. Siis me Erki, Meelise, Kertu ja Agega lihtsalt lõime aega surnuks. Aga jube visa vennike oli too. Peale kella viit polnud elektrist ikka veel kõige väiksematki märku ning Kertu võttis ette järgmise kõne. Väga konkreetse ja kindlameelse tooniga nõudis preili Karner selgitust, et miks elektrit pole. Talle öeldi, et ülekoormuse tõttu lükkub see kõik veel 45min edasi. Jätkasime minu voodi puntralebo ja ootasime, et aeg mööduks. Peale 45minutit helistas Kertu neile tagasi ning automaatvastaja teavitas teda, et Tähe tänavale saabub elekter kuskil kella kuue paiku ning kui ta peale kuut taaskord helistas öeldi, et enne seitset ei ole elektrist kuulda ka mitte.
Lõpuks saime siiski kell pool seitse enam-vähem püsiva elektri ja ma sain lõpuks oma kauaoodatud võimaluse pannkooke teha ning Kertu sai kauaoodatud pesutreti teha. Kahjuks ma soolasin pannkoogi taigna rõvedalt üle ning seetõttu andsin üsna ruttu alla ja keeldusin neid edasi küpsetamast. Age võttis ohjad enda kätte. Samal ajal aga tegi Kertu ennast ilusaks ja läks küla peale ning vahepeal tulid Mer ja Risto ka koju tagasi.
Kui Age küpsetas, istusin mina poistega laua äärde maha ja kuulasin nende väga kelbast kõnelust sellest, kuidas Agel on antenn peas, kuidas ma olen üks klimp vorsti sees, kuidas Age on seguauto, kuidas Kertuga lood on ning peale seda kui mul ninast verd lahmama hakkas, kuulsin ma kuidas me Kertuga bitch-fightisime ning nende juttude järgi toimetati Kertu haiglasse ja mina pääsesin verise ninaga. :'D Okei, tegelikult lood nii hullud polnud, aga natuke nalijakas oli ikkagi. Jutte oli seinast seina ja ma ei teinud muud kui naersin ja naersin ja naersin. Meelis poetas vahelduseks mõne pisaragi ja Erki kissitas ka oma ilusat sinist silma.
Vahepeal jõudis Kertugi koju tagasi, poisid tegid veel ta kohta mõne nõmeda ja teravmeelse märkuse ning siis varsti sättisimegi ennast kõik viisakaks, et õue minna.
Esimene peatus - Zavood. Üllataval kombel pääsesime seitsmekesi isegi laua taha istuma, mis ei ole just eriti sage nähtus. Zavoodis tegime Meelisega palju sosistamisnalju, mis alati läbi lähevad. Nalijakas. Ausalt ka. Ja siis reivisime E-Rauno teisiku väga suurepärase (not) effektide lisamise oskuse taustal ning enne lahkumist vaatasime, kuidas Meelis noorhärral kätt käis surumas. Peale parajalt pikka istumist pakkisime ennast sisse, et edasi astuda. Järgmine peatus oli Statoil, kus Risto mingi vana tuttavaga kokku pidi saama. Sealt liikusime edasi või siis antud juhul tegelikult tagasi, Ristiisasse. Haarasime endale laua ning hakkasime menüüd lappama. See on ju üks nendest kohtadest, kus ilma tellimata ei või istuda. Meie Kertuga võtsime endale näpistava nälja tõttu ühe lasteprae näiteks. Väga pleasant. Istusime seal veel tunnikese. Selle ajaga suutis Meelis Mer'le õlut sülle kallata, Kertu kohta paar nõmedat nalja teha ning lõppkokkuvõttes tunnistada, et ta pole nädalavahetuse jooksul kordagi nalja teinud, vaid et see kõik on sulatõsi olnud. :'D
Kui kell kolm sai, hakkasime kodu poole tulema. Kertu läks õigustatult pika sammuga ees minema. Lõpuks oligi nii, et seltskond jagunes kolmeks ning me kohtusime siin keset Tähe tänavat. Ehk siis järeldus: ükski tee pole väga shortcut. Võinoh, kui arvestada, et me Meelisega hakkasime veidi hiljem üldse tulema, siis tähendab see seda, et minu Riia mnt-lt kooliminek on väga õige valik.
Kodus otsustas mu nina veel veidi mu verevarusid vähendada ning poisid otsustasid veel puntra halba, kuid ometi naljakat huumorit teha ning tõdesime, et kõik horoskoobid ikka ei valeta! Eilsetes vähemalt oli kõll tõetera sees. Ning kuskil kell hiljem vajusid kõik oma tavapärastele asemetele tuttu.
Tänasest hommikust ma ei viitsi rääkida, polnud midagi väga mainimisväärset. Eriti eilse õhtu kõrval. Aga nüüd nad on kõik läinud ja ma olen täitsa üksinda enda Tähe tänava kodus. Natuke on kõhe ka. Meid oli just seitse ja nüüd ma olen all by myself. Võinoh, kas just kõhe, aga.. pisut nukker. Ma ikka olen people person.
Külmkapp on toidust tühi ja vaikus on majas ja õppida oleks vaja ja kõike, aga praegu mu ainus soov oleks lihtsalt tuumalebo lasta. May I?
okeiokei, mul ei jää täna muud võimalust, kui tubli olla. Ja ma ju lubasin Murilinile, et hakkan tubliks.
Aga teie, kes te siin käisite. Kas te lubate, et te tulete jälle? :' Ma juba niiiii ootan. (:
Esimesest õhtust nagu ei teagi miskit märkimisväärset rääkida. Mitte, et halb oleks olnud, aga laupäeva õhtu lihtsalt ületas oma mölaga kõik piirid. :'D
Esimesel õhtul istusime külalistega maha ja lobisesime ja tegime LANpartyt ja olime vahvad. Ahjaa, võiks vist üldse mainida, et kes meil külas käisid. Kõigepealt tuli kella poole üheksa paiku Kosekandist üks autotäis rahvast: Age, Erki, Kertu, Meelis ja Risto ning veel rohkem õhtul ühinesid meiega veel väga r(R)õõmus Nele, Mammu ja Mehis ning mingil määramata ajahetkel Laura ja Anti.
Plaan oli veidi siin tiksuda ning siis küla peale minna, aga kodus oli tore küll ja sel õhtul me ei viitsinudki majast välja minna. Pidulised vajusid vaikselt uksest välja ning me, kes me alle jäime, pugesime tuttu kuskil poole kuue paiku. Tuduasetus oli muidugi ka esmaklassiline. Vähemalt see nägi nunnu välja. Meie, neli tüdrukut, heitsime minu voodisse horisontaalselt pikali ning olime nagu kilud karbis. Aga sellisel juhul ühed päris armsad ja ilusad kilud. Poisid jaotasid ennast mööda Mer'i tuba laiali: Meelis diivanile, Erki kott-tooli ning Risto madratsiga keset põrandat. Do-did-done ja uni võis alata.
Laupäeva hommik hakkas meeldiva elektri-puudumise-üllatusega. Üksteise järel hakkasime vaikselt virguma ning peale ühte väga venivat elektrivaba hommikut otsustasime Lõunakasse uisutama minna. Enne seda tegime ikka naltsi ka. Mõtlesime, et mida me tegema peaks, et elekter tagasi saada, kui Age hüüdis väiksest toast, et me helistaks 1343-le. Siis me lihtsalt kõik naersime ta üle natuke aega. Jah, Age on meie isiklik infoliin! (': Aga keegi ei võtnud ennast siiski kokku, et sellele lühinumbrile helistada. Selle asemel mõnitati Mer'i patja või siis saepuruplaati või beebimadratsit. Nimeta kuidas tahad, teeb sama välja. :'D Või siis tehti Luksi nalju või jätkati Risto kuldset mõttetera, et Kertu haiseb.
Igatahes... kui me ükskord lõunakasse jõudsime, siis otsustasime hinnakirja vaadates, et me ikkagi ei taha uisutada ja tahtsime hoopis minna ja midagi hamba alla otsida. See laupäevane hommik ei soosinud meid ü-l-d-s-e. Esiteks ei leidnud me ühtegi söögikohta, siis me otsustasime Rimisse minna, aga seal olid kõik toidud nii kuivanud ja halva välimusega, mille peale Meelis ütleks, et ega ta ei abiellu selle toiduga, et see ilus peab olema, kuid me Agega soovisime siiski esindusliku välimusega einet. Seejärel avastasime Rimist mingi wannabe-toidukoha, aga kui meie kord kätte jõudis, olid just päevapraed otsa saanud. Hakkasime juba endast välja minema, kuid tahtsime siiski Maksimarketile ka võimaluse anda. And we have a winner! Ostsime Age ja Kertuga salatit ja pizzat ning tulime lõpuks korterisse tagasi.
Siin avastasime, et elekter ei ole ikka veel ennast näole andnud. Lõpuks võttis Age südame rindu ja helistas sellel numbril, mida me keegi nüüd vist kunagi ei unusta: 1343. Sealt ta sai teada, et keset laupäevast päeva, kui kõik inimesed kodus on, toimub plaaniline elektrikatkestus kella 9st 17ni. How lovely. Siis me Erki, Meelise, Kertu ja Agega lihtsalt lõime aega surnuks. Aga jube visa vennike oli too. Peale kella viit polnud elektrist ikka veel kõige väiksematki märku ning Kertu võttis ette järgmise kõne. Väga konkreetse ja kindlameelse tooniga nõudis preili Karner selgitust, et miks elektrit pole. Talle öeldi, et ülekoormuse tõttu lükkub see kõik veel 45min edasi. Jätkasime minu voodi puntralebo ja ootasime, et aeg mööduks. Peale 45minutit helistas Kertu neile tagasi ning automaatvastaja teavitas teda, et Tähe tänavale saabub elekter kuskil kella kuue paiku ning kui ta peale kuut taaskord helistas öeldi, et enne seitset ei ole elektrist kuulda ka mitte.
Lõpuks saime siiski kell pool seitse enam-vähem püsiva elektri ja ma sain lõpuks oma kauaoodatud võimaluse pannkooke teha ning Kertu sai kauaoodatud pesutreti teha. Kahjuks ma soolasin pannkoogi taigna rõvedalt üle ning seetõttu andsin üsna ruttu alla ja keeldusin neid edasi küpsetamast. Age võttis ohjad enda kätte. Samal ajal aga tegi Kertu ennast ilusaks ja läks küla peale ning vahepeal tulid Mer ja Risto ka koju tagasi.
Kui Age küpsetas, istusin mina poistega laua äärde maha ja kuulasin nende väga kelbast kõnelust sellest, kuidas Agel on antenn peas, kuidas ma olen üks klimp vorsti sees, kuidas Age on seguauto, kuidas Kertuga lood on ning peale seda kui mul ninast verd lahmama hakkas, kuulsin ma kuidas me Kertuga bitch-fightisime ning nende juttude järgi toimetati Kertu haiglasse ja mina pääsesin verise ninaga. :'D Okei, tegelikult lood nii hullud polnud, aga natuke nalijakas oli ikkagi. Jutte oli seinast seina ja ma ei teinud muud kui naersin ja naersin ja naersin. Meelis poetas vahelduseks mõne pisaragi ja Erki kissitas ka oma ilusat sinist silma.
Vahepeal jõudis Kertugi koju tagasi, poisid tegid veel ta kohta mõne nõmeda ja teravmeelse märkuse ning siis varsti sättisimegi ennast kõik viisakaks, et õue minna.
Esimene peatus - Zavood. Üllataval kombel pääsesime seitsmekesi isegi laua taha istuma, mis ei ole just eriti sage nähtus. Zavoodis tegime Meelisega palju sosistamisnalju, mis alati läbi lähevad. Nalijakas. Ausalt ka. Ja siis reivisime E-Rauno teisiku väga suurepärase (not) effektide lisamise oskuse taustal ning enne lahkumist vaatasime, kuidas Meelis noorhärral kätt käis surumas. Peale parajalt pikka istumist pakkisime ennast sisse, et edasi astuda. Järgmine peatus oli Statoil, kus Risto mingi vana tuttavaga kokku pidi saama. Sealt liikusime edasi või siis antud juhul tegelikult tagasi, Ristiisasse. Haarasime endale laua ning hakkasime menüüd lappama. See on ju üks nendest kohtadest, kus ilma tellimata ei või istuda. Meie Kertuga võtsime endale näpistava nälja tõttu ühe lasteprae näiteks. Väga pleasant. Istusime seal veel tunnikese. Selle ajaga suutis Meelis Mer'le õlut sülle kallata, Kertu kohta paar nõmedat nalja teha ning lõppkokkuvõttes tunnistada, et ta pole nädalavahetuse jooksul kordagi nalja teinud, vaid et see kõik on sulatõsi olnud. :'D
Kui kell kolm sai, hakkasime kodu poole tulema. Kertu läks õigustatult pika sammuga ees minema. Lõpuks oligi nii, et seltskond jagunes kolmeks ning me kohtusime siin keset Tähe tänavat. Ehk siis järeldus: ükski tee pole väga shortcut. Võinoh, kui arvestada, et me Meelisega hakkasime veidi hiljem üldse tulema, siis tähendab see seda, et minu Riia mnt-lt kooliminek on väga õige valik.
Kodus otsustas mu nina veel veidi mu verevarusid vähendada ning poisid otsustasid veel puntra halba, kuid ometi naljakat huumorit teha ning tõdesime, et kõik horoskoobid ikka ei valeta! Eilsetes vähemalt oli kõll tõetera sees. Ning kuskil kell hiljem vajusid kõik oma tavapärastele asemetele tuttu.
Tänasest hommikust ma ei viitsi rääkida, polnud midagi väga mainimisväärset. Eriti eilse õhtu kõrval. Aga nüüd nad on kõik läinud ja ma olen täitsa üksinda enda Tähe tänava kodus. Natuke on kõhe ka. Meid oli just seitse ja nüüd ma olen all by myself. Võinoh, kas just kõhe, aga.. pisut nukker. Ma ikka olen people person.
Külmkapp on toidust tühi ja vaikus on majas ja õppida oleks vaja ja kõike, aga praegu mu ainus soov oleks lihtsalt tuumalebo lasta. May I?
okeiokei, mul ei jää täna muud võimalust, kui tubli olla. Ja ma ju lubasin Murilinile, et hakkan tubliks.
Aga teie, kes te siin käisite. Kas te lubate, et te tulete jälle? :' Ma juba niiiii ootan. (:
Kommentaarid
Postita kommentaar