vaikus!
Maeiteemidagi-maeikäikuskil. Lihtsalt tunnen, et eksisteerin. Ühes oma rüperaaliga ja kooliga ka, aga kool ajab mind mõnikord lihtsalt asjatult endast välja. Kui muidugi välja arvata juhud, mil me Triinu, Tene ja Maritiga enda juuste varjus kõõksume ning Triinu läbi naerupisarate poetab "Sa oled kogu aeg nii õnnelik."
Iidsed tsivilisatsioonid on ametlikult minu suurimaks vihaobjektis, yesyes.
Täna oli mul 10tunnise koolipäeva asemel üks 2tunnine loengupoiss. Ega mul just kõige põnevam polnud, aga kannatasin ära. Seejärel hakkasin Näituse tänavalt koju kõndima ja the winter got me under its spell. Jalutasin mööda säravlumist raagus alled ja tundsin vaimustavat slowmotionit enda ümber. Kõik teised kiirustasid ja olid sihikindlad, aga mina üksinda elasin selles väikses aeglases vaikses maailmas ja piilusin aknast välja teiste peale. Ma lihtsalt nagu oleksin enda mullis edasi veerenud ja eemal näinud neid inimesi jooksmas. Te ei kujuta ette ka kui vaikne oli. Ainult enda sammude krudin lõikas vaikusesse. Teised inimesed nagu oleks hõljunud üle tee. See kõik oli nii sürreaalne. Ma nägin neid ja ma teadsin, mida ma peaksin kuulma, aga seda polnud. Ainult vaikus. See oli nii hea. Ma ei lasknud loitsu mõjul kaduda ja tulin koju.
"Surnuteraamat" ja inglise keel ning väga lapidaarne tekst. Ma ei taha selle kohta rohkem midagi öelda.
Seejärel vaatasime Mer'ga doki "Why We Fall In Love" ja siis ma saatsin ta blogi kirjutama. Mis ta ikka virtuaalvaikib. Kui kõik teised talveunne jäävad, siis tema ikka võiks blogipidajate kultuuri elus hoida.
Mer arvas, et ma valin enda ellu naljakate nimedega inimesi. Tegi mulle siin jälle naltsi. Ma naersin ka. Tal tuleb nende nimede väänamine päris hästi välja, tuleb tunnistada.
Homme on selle nädala viimane koolipäev ning siis tuleb a weekend to rememeber. (':
tahaks ööjutte.
Iidsed tsivilisatsioonid on ametlikult minu suurimaks vihaobjektis, yesyes.
Täna oli mul 10tunnise koolipäeva asemel üks 2tunnine loengupoiss. Ega mul just kõige põnevam polnud, aga kannatasin ära. Seejärel hakkasin Näituse tänavalt koju kõndima ja the winter got me under its spell. Jalutasin mööda säravlumist raagus alled ja tundsin vaimustavat slowmotionit enda ümber. Kõik teised kiirustasid ja olid sihikindlad, aga mina üksinda elasin selles väikses aeglases vaikses maailmas ja piilusin aknast välja teiste peale. Ma lihtsalt nagu oleksin enda mullis edasi veerenud ja eemal näinud neid inimesi jooksmas. Te ei kujuta ette ka kui vaikne oli. Ainult enda sammude krudin lõikas vaikusesse. Teised inimesed nagu oleks hõljunud üle tee. See kõik oli nii sürreaalne. Ma nägin neid ja ma teadsin, mida ma peaksin kuulma, aga seda polnud. Ainult vaikus. See oli nii hea. Ma ei lasknud loitsu mõjul kaduda ja tulin koju.
"Surnuteraamat" ja inglise keel ning väga lapidaarne tekst. Ma ei taha selle kohta rohkem midagi öelda.
Seejärel vaatasime Mer'ga doki "Why We Fall In Love" ja siis ma saatsin ta blogi kirjutama. Mis ta ikka virtuaalvaikib. Kui kõik teised talveunne jäävad, siis tema ikka võiks blogipidajate kultuuri elus hoida.
Mer arvas, et ma valin enda ellu naljakate nimedega inimesi. Tegi mulle siin jälle naltsi. Ma naersin ka. Tal tuleb nende nimede väänamine päris hästi välja, tuleb tunnistada.
Homme on selle nädala viimane koolipäev ning siis tuleb a weekend to rememeber. (':
tahaks ööjutte.
Ikka saab, ikka saab. Pagan, kuidas tahaks sinna muinasjutulisse paika!
VastaKustutaküll seal käidud saab. ;):)
VastaKustutaay!käisin ekraankinos ja kõndisin mööda jääkülma pepleri tänavat(just seal jäin suisa ühel 'capture the moment' ajal seismagi) kodu poole. mõtlesin, et tulen koju ja kirjutan blogisse oma unustamatust feelingust teel koju, aga siis- teem, sussi bloog ju.
VastaKustutasee postitus sul siin on niiiiiiiiiiiiiii minu kirjutatud!!! ja im SIRIUS:D
ainuke vahe, et mul tuli natuke josh grobanit ka lustikummutist
heh, sounds naiss. ma tean seda head tunnet, indeed. :)
VastaKustutaaga kirjuta ikkagi.. hästi pikalt! (':
Kuule tead, ma vahel püüan eriti tõsist nägu teha, kui te jälle millegi peale naerate. Tavaliselt ma hammustan põske, sest mul on see jama, et kui ma juba naerma hakkan, siis ma ei saa pidama ja võin kümme minutit järjest naeru kätte lämbuda ja siis viie minuti pärast uuesti lambist naerma hakata. Ja ma ei taha, et Ingunn arvaks, et ma tema üle naeran vms.
VastaKustutanähh! ma olen praegu endas nii pettunud, et ma seda kommentaari siin nii hilja näen.
VastaKustutaaga jaa.. minul see põskehammustamise meetod ei toimi. kui minul juba naljakas on, siis nii piinlik kui mul ka Ingunni ees on, siis ma lihtsalt pean naerma. Ma olen korduvalt kaalunud ruumist lahkumist, aga nii viisakas ma ka jällegi pole. Dilemma, ma tean. :'D
Ja kust sa üldse siia ära eksisid? :D