Postitused

Kuvatud on kuupäeva juuni, 2014 postitused

sentimental tune

Täna pandi Tartu kinni. Suleti tegevuseks. Ja kui me tema juurest ära hakkasime sõitma, nukrus tasakesi endast märku andmas, valas Tartu suuri pisaraid.
Täna ei paistnud, esimest korda minu elus, Tartus päike. Aga vast paistab homme jälle... või siis järgmisel nädalal.
Eelmisele postitusele ideaalseks jätkuks leidsin ma enda 2010nda aasta postitustest sellise lõigu:

"Kosele ju tulen nii või naa. Home sweet home ikkagi. Nagu KH msni personal message ütles, siis "aga mis siis kui ma ei tahagi enam kodust ära minna?". Vahepeal on selline tunne küll. Linnaelu pole ikka minu jaoks. Aga mis seal's ikla. Õppima peab ja tegelikult on vahel päris awesome mõelda, kui palju norski ma juba tegelikult oskan. Aga mul on mingi imelik asi, et ma ei taha ennast Tartus millegagi siduda. Tahaks, et kõik oluline ikka Kosel oleks. Et oleks ikka alati põhjust tagasi tulla. Tartusse ei taha nagu midagi olulist jätta. Kõik, mis mulle seal praegu oluline on, käib minuga enamasti Kosel kaasas, nii et.. Siiani on sellega lood hästi. "
Ilmselgelt ei läinud mul sellega kõik nii nagu plaanitud. Tartu ise sidus ennast minu külge. Ja kõik oluline, mis mul oli Kosel, oli mul ka Tartus. Sõbrad ei unustanud mind ära, vaid tulid minuga kaasa.
Kaisa kirjutas sinn…

where is the good in goodbye

Kolimine on juba nii lähedal, et võtab natuke kõhu alt õõnsaks. Aga olgem ausad, ma ei ole maha jätmas, mitte ainult armsaks saanud kodu, vaid tervet pisikest maailma, mis nende seinte vahele viimase nelja aasta jooksul loodud sai. Ja ka oma Tartu piiride vahele peidetud armastust.
Endal läheb ka mõnikord süda pahaks, kui ma mõtlen, kui sentimentaalne ma võin olla, aga siis ma jõuan selle ära unustada ja hakkan jälle mõttes viimaseid koguma. Viimane bussisõit Tartusse, viimane jalutuskäik bussijaama, viimane üksioldud õhtu, viimased külalised, viimane pilk tühjale korterile... Ma tean, et jätan oma jutuga mulje nagu ma ei tuleks mitte kunagi Tartusse tagasi, aga mõnes mõttes ma ei tulegi. Mitte kunagi enam niimoodi. Kui ma pärast käesolevat nädalat taas Tartusse tulen (toogu mind siia ükskõik mis põhjus), siis ei ole enam mitte midagi samamoodi. Enam kunagi ei tule ma siia noore tudengi või värske lõpetajana. Tudengina, kes tuleb koju. Edaspidi olen ma just another külaline ja minu p…
Kujutis
Käisin täna Rõngu kooli lõpetamisel ja lõpetajad laulsid seda laulu. Kuigi ma ei ole suur Getteri muusika fänn, siis sinna sobis see üllatavalt hästi. Siin on see nüüd aga järjekordne asi, mis on mulle for safekeeping.
Ma olen näinud korduvalt, kuidas lõpetajad oma toolidelt püsti tõusevad ja õpetajatele lilli lähevad viima. Olen isegi viinud. Kuid ometi oli mulle täna üllatuseks, kui lillega hoopis minu juurde tuldi. Sama üllatav (või ehk lihtsalt veidi võõras) on see, kui kolleegid tulevad tänavad sind selle eest, et sa õpilasele vastu tulid. Olles seejuures isegi tänulikumad kui asi ise väärt on. Või siis kui nad ulatavad sulle lilleoksa. Just because. See oli mu esimene ja arvatavasti viimane kord õpetajana lõpuaktusel viibida ja võin selleks puhuks vabalt Getteri laulust sõnu laenata ja öelda: "Ei usuks oma silmi, kui end näen, et kunagi ma seista võiksin siin." Õpetajana on natuke teistmoodi lõpetamistel olla.  Kes oleks osanud arvata? 
Täna sai üliäge aasta läbi. Ma …
TARTUS JÄÄNUD ELADA:
11 päeva.

Elu sees ei usu...
Veel natukene ilusat Edgar Allan Poe'd for safekeeping.

"Alone" algus

"From childhood's hour I have not been
As others were; I have not seen
As others saw; I could not bring
My passions from a common spring.
From the same source I have not taken
My sorrow; I could not awaken
My heart to joy at the same tone;
And all I loved, I loved alone."

Annabel Lee

Kujutis
It was many and many a year ago, In a kingdom by the sea, That a maiden there lived whom you may know By the name of Annabel Lee; And this maiden she lived with no other thought Than to love and be loved by me.
I was a child and she was a child, In this kingdom by the sea, But we loved with a love that was more than love— I and my Annabel Lee— With a love that the wingèd seraphs of Heaven Coveted her and me.
And this was the reason that, long ago, In this kingdom by the sea, A wind blew out of a cloud, chilling My beautiful Annabel Lee; So that her highborn kinsmen came And bore her away from me, To shut her up in a sepulchre In this kingdom by the sea.
The angels, not half so happy in Heaven, Went envying her and me— Yes!—that was the reason (as all men know, In this kingdom by the sea) That the wind came out of the cloud by night, Chilling and killing my Annabel Lee.
But our love it was stronger by far than the love Of those who were older than we— Of many far wiser than we— And neither the angels in Heaven abo…

random ramble

Praegu on käimas nädal, kus ma pean ütlema rohkem "head-aega"sid, kui ma ühe nädala jooksul tahaksin. Paadunud sentimentalistina on mul selliste asjadega raskusi. Milles siis asi?
Täna lõpetas keeltekoolis rühm, kellega ma jaanuarist alates igal nädalal 3 tundi aega veetsin. Toredad inimesed ja hästi veedetud aeg. Ja nagu timbulimbud pidid nad mulle täna tänutäheks šokolaadi tooma, rääkima kui tore neil oli ja ütlema kui kahju neil on, et need kohtumised juba läbi saavad. Ma niigi üritasin vältida selle teatava lõplikuse sisendamist endale ning nad ei aidanud üldse kaasa. Eriti ukselt järgi hüütud lausetega stiilis: "Vast kohtume kunagi veel!"
Seega ma isegi ei kujuta ette, mida ma veel reedel teen, kui ma viimast päeva Rõnksi lähen. Ma tean, kuidas ma esimesed pool aastat kurtsin, et õpetajatöö pole ikka mulle ja et eks ma vean selle aastakese kuidagi läbi, aga nõme osa on see, et mulle hakkas see kõik meeldima.  Igal teisipäeva ja neljapäeva hommikul panin ma kl…

crazy old book lady

Ma lugesin täna kellegi monoarutelu isiklike lugemisreeglite kohta. Igal inimesel käib lugemisega kaasas oma kombestik ja käitumine. Mis mõne jaoks on taunitav, on teise puhul lugemisest lahutamatu osa. Sellest inspireerituna mõtlesin ka enda lugemiskombestiku kirja panna. Või no, mis kombestik see nüüd just on, aga bits and pieces, mis minuga igat raamatut lugedes kaasas käivad.

1. Lugemise ajal võib (ja on lausa soovitatav) raamatusse märkmeid teha. Küll mitte kunagi pastakaga, kuid harilikuga kirjuta kasvõi kõik äärejooned täis.
Kuigi see on paljude inimeste jaoks täielik lugupidamatus raamatu ja selle autori suhtes, leian mina, et see on täpselt vastupidine. See näitab, et ma mõtlen elavalt raamatule kaasa ja et on nii mõndagi, mida ma sooviksin pärast lugemist sealt kaante vahelt endale jätta. Ma küll ei ole väga innukas raamatusse "kirjutaja", kuid ilusad ja head laused ja read paigutuvad ilma pikemalt järgi mõtlemata nurksulgudesse ning teenivad äärejoonele + märgi. M…
Ma olen tähele pannud, et mu kevaded mööduvad väljamõeldud inimesi armastades. Südamepõhjani ilus, aga üsna tarbetu.