29.6.14

sentimental tune

Täna pandi Tartu kinni. Suleti tegevuseks. Ja kui me tema juurest ära hakkasime sõitma, nukrus tasakesi endast märku andmas, valas Tartu suuri pisaraid.
Täna ei paistnud, esimest korda minu elus, Tartus päike. Aga vast paistab homme jälle... või siis järgmisel nädalal.

25.6.14

Eelmisele postitusele ideaalseks jätkuks leidsin ma enda 2010nda aasta postitustest sellise lõigu:

"Kosele ju tulen nii või naa. Home sweet home ikkagi. Nagu KH msni personal message ütles, siis "aga mis siis kui ma ei tahagi enam kodust ära minna?". Vahepeal on selline tunne küll. Linnaelu pole ikka minu jaoks. Aga mis seal's ikla. Õppima peab ja tegelikult on vahel päris awesome mõelda, kui palju norski ma juba tegelikult oskan. Aga mul on mingi imelik asi, et ma ei taha ennast Tartus millegagi siduda. Tahaks, et kõik oluline ikka Kosel oleks. Et oleks ikka alati põhjust tagasi tulla. Tartusse ei taha nagu midagi olulist jätta. Kõik, mis mulle seal praegu oluline on, käib minuga enamasti Kosel kaasas, nii et.. Siiani on sellega lood hästi. "

Ilmselgelt ei läinud mul sellega kõik nii nagu plaanitud. Tartu ise sidus ennast minu külge. Ja kõik oluline, mis mul oli Kosel, oli mul ka Tartus. Sõbrad ei unustanud mind ära, vaid tulid minuga kaasa.

Kaisa kirjutas sinna postituse alla: "jep suss. minagi omal ajal hoidusin sellest, et end tartuga siduda. olin täiesti vastumeelne kuni .....................life gave me lemons :D 
ja nüüd ma vist olen alice in chains:D
moraal: watch out"

Ehk siis - tuleb välja, et ma sain sületäite viisi sidruneid.

where is the good in goodbye

Kolimine on juba nii lähedal, et võtab natuke kõhu alt õõnsaks. Aga olgem ausad, ma ei ole maha jätmas, mitte ainult armsaks saanud kodu, vaid tervet pisikest maailma, mis nende seinte vahele viimase nelja aasta jooksul loodud sai. Ja ka oma Tartu piiride vahele peidetud armastust.

Endal läheb ka mõnikord süda pahaks, kui ma mõtlen, kui sentimentaalne ma võin olla, aga siis ma jõuan selle ära unustada ja hakkan jälle mõttes viimaseid koguma. Viimane bussisõit Tartusse, viimane jalutuskäik bussijaama, viimane üksioldud õhtu, viimased külalised, viimane pilk tühjale korterile... Ma tean, et jätan oma jutuga mulje nagu ma ei tuleks mitte kunagi Tartusse tagasi, aga mõnes mõttes ma ei tulegi. Mitte kunagi enam niimoodi. Kui ma pärast käesolevat nädalat taas Tartusse tulen (toogu mind siia ükskõik mis põhjus), siis ei ole enam mitte midagi samamoodi. Enam kunagi ei tule ma siia noore tudengi või värske lõpetajana. Tudengina, kes tuleb koju. Edaspidi olen ma just another külaline ja minu pisike ilus Tartu-maailm on valgusaastate kaugusel ja mul jääb ainult meenutada: "Näete, neid tänavaid pidi kõndisin ma kooli.", "Näe, selles majas veetsin ma oma ülikooliaastad." või "Mäletad Sus, kui sa mööda Karlova pisikesi tänavaid öises rahus ja lumesajus koju kõndisid?".

Mõtlen ikka vahepeal, et kuidas saab linnale piisavalt pika pai teha ja kodule võimalikult väärikalt head aega öelda, aga ega vist ei saagi. Vähemalt mitte nii hästi kui ma tahaksin. Parim, mis ma teha saan, on sõbrad kokku kutsuda ja nautida veel viimast (kunagi legendaarset) Tähe olemist. Ja täpselt see mul plaanis ongi.
Ma lihtsalt südamest loodan, et kunagi on meil tänu minu Tartu elule lugusid, mida meenutada. Kuhugi mällu peavad ju need kolmepäevased pidžaamapeod, ülerahvastatud sünnipäevad ja aknalaual veedetud vihmased õhtud jääma.

Ma loodan, et see kodu ja olemine tähendas teistele ka midagi.
Kasvõi hästi natukene.



"How lucky I am to have something 
that makes saying goodbye so hard." 

21.6.14


Käisin täna Rõngu kooli lõpetamisel ja lõpetajad laulsid seda laulu. Kuigi ma ei ole suur Getteri muusika fänn, siis sinna sobis see üllatavalt hästi. Siin on see nüüd aga järjekordne asi, mis on mulle for safekeeping.

Ma olen näinud korduvalt, kuidas lõpetajad oma toolidelt püsti tõusevad ja õpetajatele lilli lähevad viima. Olen isegi viinud. Kuid ometi oli mulle täna üllatuseks, kui lillega hoopis minu juurde tuldi. Sama üllatav (või ehk lihtsalt veidi võõras) on see, kui kolleegid tulevad tänavad sind selle eest, et sa õpilasele vastu tulid. Olles seejuures isegi tänulikumad kui asi ise väärt on. Või siis kui nad ulatavad sulle lilleoksa. Just because. 
See oli mu esimene ja arvatavasti viimane kord õpetajana lõpuaktusel viibida ja võin selleks puhuks vabalt Getteri laulust sõnu laenata ja öelda: "Ei usuks oma silmi, kui end näen, et kunagi ma seista võiksin siin."
Õpetajana on natuke teistmoodi lõpetamistel olla. 
Kes oleks osanud arvata? 

Täna sai üliäge aasta läbi. Ma tean, et ma alguses jonnisin (võib-olla isegi a lot), aga god knows, et ma ei kahetse seda aastat mitte üks teps. Ja kuigi see tundub alati üks suur "tuult-tiibadesse"-klišee, loodan ma tegelikult ka, et mu õpilastel läheb edaspidi hästi.

-õpetaja Oja.

over&out. 

5.6.14

Veel natukene ilusat Edgar Allan Poe'd for safekeeping.

"Alone" algus

"From childhood's hour I have not been
As others were; I have not seen
As others saw; I could not bring
My passions from a common spring.
From the same source I have not taken
My sorrow; I could not awaken
My heart to joy at the same tone;
And all I loved, I loved alone."

Annabel Lee

It was many and many a year ago,
In a kingdom by the sea,
That a maiden there lived whom you may know
By the name of Annabel Lee;
And this maiden she lived with no other thought
Than to love and be loved by me.

I was a child and she was a child,
In this kingdom by the sea,
But we loved with a love that was more than love—
I and my Annabel Lee—
With a love that the wingèd seraphs of Heaven
Coveted her and me.

And this was the reason that, long ago,
In this kingdom by the sea,
A wind blew out of a cloud, chilling
My beautiful Annabel Lee;
So that her highborn kinsmen came
And bore her away from me,
To shut her up in a sepulchre
In this kingdom by the sea.

The angels, not half so happy in Heaven,
Went envying her and me—
Yes!—that was the reason (as all men know,
In this kingdom by the sea)
That the wind came out of the cloud by night,
Chilling and killing my Annabel Lee.

But our love it was stronger by far than the love
Of those who were older than we—
Of many far wiser than we—
And neither the angels in Heaven above
Nor the demons down under the sea
Can ever dissever my soul from the soul
Of the beautiful Annabel Lee;

For the moon never beams, without bringing me dreams
Of the beautiful Annabel Lee;
And the stars never rise, but I feel the bright eyes
Of the beautiful Annabel Lee;
And so, all the night-tide, I lie down by the side
Of my darling—my darling—my life and my bride,
In her sepulchre there by the sea—
In her tomb by the sounding sea.

- Edgar Allan Poe

See on MGG-i üks lemmikuid luuletusi.
Ja mis selle luuletuse veel ilusamaks teeb, on see,
et ta on selle ise sisse ka lugenud.

elu on nii ilus


Ja siin ma istun ja kuulan uuesti ja uuesti, kuidas
Matthew seda loeb ja aken on lahti ja õues sajab vihma
ja see on täpselt "in a kingdom by the sea"-sobilik õhkkond.
Ja siis ma kuulan jälle...

4.6.14

random ramble

Praegu on käimas nädal, kus ma pean ütlema rohkem "head-aega"sid, kui ma ühe nädala jooksul tahaksin. Paadunud sentimentalistina on mul selliste asjadega raskusi. Milles siis asi?

Täna lõpetas keeltekoolis rühm, kellega ma jaanuarist alates igal nädalal 3 tundi aega veetsin. Toredad inimesed ja hästi veedetud aeg. Ja nagu timbulimbud pidid nad mulle täna tänutäheks šokolaadi tooma, rääkima kui tore neil oli ja ütlema kui kahju neil on, et need kohtumised juba läbi saavad. Ma niigi üritasin vältida selle teatava lõplikuse sisendamist endale ning nad ei aidanud üldse kaasa. Eriti ukselt järgi hüütud lausetega stiilis: "Vast kohtume kunagi veel!"

Seega ma isegi ei kujuta ette, mida ma veel reedel teen, kui ma viimast päeva Rõnksi lähen. Ma tean, kuidas ma esimesed pool aastat kurtsin, et õpetajatöö pole ikka mulle ja et eks ma vean selle aastakese kuidagi läbi, aga nõme osa on see, et mulle hakkas see kõik meeldima. 
Igal teisipäeva ja neljapäeva hommikul panin ma klapid pähe, jalutasin bussile (iga kord paistis päike nagu minu Tartus kord ja kohus), ostsin endale kohvi ja istusin bussis juba armsaks saanud kohale. Alati üks ja see sama. Minu väike isiklik iganädalane rituaal. Seejärel lürpisin ma Elvani kohvi (alati juhtus kuidagi nii, et kohv sai alles Elvasse jõudes otsa), kuulasin muusikat ja see oli kõige zen'im aeg kogu mu nädalas. Mis iganes hea või halb mõte mind sel hetkel vaevas, sai üksipulgi läbi mõeldud ja ära kaotatud või kahekordseks kasvatatud. Seejärel ootas mind ees pisike Rõngu jalutuskäik, kus mulle tänase päevani tundub, et iga inimene vaatab mind pilguga "miks-see-üleni-musta-riietatud-punaste-juustega-plika-siin-on?", aga see isegi ei häiri mind, vaid ajab pigem naerma.
Ja siis algas koolipäev: paras ports norra keelt, laisad õpilased ja üllatavalt toredasti veedetud aeg. Ilmselt mitte õpilaste jaoks, aga mul oli lõpuks täitsa tore. Alguses võõrastasin ja siis juhtus midagi ning kõik said mulle järsku tuttavaks ja armsaks. Need pisikesed omadused inimeste juures.. Nii huvitav oli õppida korraga tundma 11 inimest. Näha neid regulaarselt ja iga kord nende juures midagi uut märgata. Panna tähele rühmasiseseid suhteid ja mingeid individuaalseid kiikse, omapärasid või tõekspidamisi, millest sa tead, et nad on mõne aasta pärast välja kasvanud. Priceless!

Ma olen alati öelnud, et ma ei taha mitte kunagi õpetajaks saada. Ja suures osas ma ei valetanud. Ma siiani ei kujuta ennast elukutselise õpetajana ette. Ma ei tahaks mitu aastat õpetajana töötada, kuid ma tahaks, et see esimene aasta oleks pikem olnud. Ma ei tahaks endale teisi õpilasi, ma ei tahaks endale rohkem tunde, ma ei tahaks, et mitte midagi oleks teisiti. Ma sooviksin lihtsalt väga-väga, et see aasta oleks olnud pikem sellisena nagu ta oli.
Võib-olla mingil põhjusel ma juhtun veel tulevikus mõnes keeltekoolis õpetama, aga keskkooli ma vaevalt enam satun (muidugi never say never, aga...). 
Kõige uhkem hetk nende noorte õpetamisel oli ja on see, kui nad võrdlesid oma norra keele õpetajaid mustade jõudude vastase kaitse õpetajatega. Vähemalt on neil hea maitse raamatute osas.

Nagu näha olen ma täna väga _______________ (insert word of your choosing) ja ei peaks enam edasi kirjutama. Mind ootab peagi ees ka minu Tartu "head-aega" ja siis ma kindlasti tulen sedagi meenutama rohkem kui vaja oleks. Seniks panen ma aga vaimu valmis, et vaadata telekast filmi, mis on üsna oluline mälestus minu Tartusse kolimise aegadest. Siiani usun, et ma pole vist mitte kunagi elus rohkem nutnud kui siis, kui ma otsustasin Tartusse kolida. But it was so worth it. Raske uskuda, et see oli juba neli aastat tagasi.

crazy old book lady

Ma lugesin täna kellegi monoarutelu isiklike lugemisreeglite kohta. Igal inimesel käib lugemisega kaasas oma kombestik ja käitumine. Mis mõne jaoks on taunitav, on teise puhul lugemisest lahutamatu osa. Sellest inspireerituna mõtlesin ka enda lugemiskombestiku kirja panna. Või no, mis kombestik see nüüd just on, aga bits and pieces, mis minuga igat raamatut lugedes kaasas käivad.

1. Lugemise ajal võib (ja on lausa soovitatav) raamatusse märkmeid teha. Küll mitte kunagi pastakaga, kuid harilikuga kirjuta kasvõi kõik äärejooned täis.
Kuigi see on paljude inimeste jaoks täielik lugupidamatus raamatu ja selle autori suhtes, leian mina, et see on täpselt vastupidine. See näitab, et ma mõtlen elavalt raamatule kaasa ja et on nii mõndagi, mida ma sooviksin pärast lugemist sealt kaante vahelt endale jätta. Ma küll ei ole väga innukas raamatusse "kirjutaja", kuid ilusad ja head laused ja read paigutuvad ilma pikemalt järgi mõtlemata nurksulgudesse ning teenivad äärejoonele + märgi. Mõnikord leiab siit-sealt ka paar allajoonitud lauset.
Selline minimalistlik märkimisviis on minu poolt loetud raamatutes läbiv, kuid suuremate inspiratsioonipuhangute ajel ei ole mulle ka vaevaks äärejoontele paari sõna (või, hoidku jumal, isegi lauset) kirjutada.
Olen kuulnud, et mõne inimese jaoks kaotab märkmete raamatusse tegemine selle teistkordse lugemise võlu, kuid ka sellele vaidlen ma vastu. Minu meelest on raamatut seda põnevam  üle lugeda, kui sul on värskelt silme ees, mida sa sellest paar aastat tagasi arvasid. Ja see on ka abiks olukordades, kus riiulilt suvalist raamatut sirvides, tahaksid kiirelt parimad kohad üles leida.
Ja mis teeb olukorra veel eriti põnevaks, on see, kui raamatus on kellegi teise märkmed. See tähendab, et sa saad ühe korraga lugeda raamatu läbi kahe inimese silmade läbi. Oh joy, oh glory, kuidas mulle sellised asjad meeldivad!

NB! Pühendus võib ja peab olema kirjutatud pastaka või mõne muu püsivama kirjutusvahendiga kui harilik.
Minu meelest on elementaarne, et kingitud raamatusse kirjutatakse pühendus, sest see muudab kogu kinkimise rituaali niivõrd palju isiklikumaks. Seega kui keegi muidu raamatulehekülgedele kirjutada ei taha, siis minu meelest on pühendus tiitellehel küll selline asi, mille jaoks võiks julguse kokku võtta.

2. Järjehoidjaks ei saa olla mingi suvaline paberitükk. Kui on kiire võib järjehoidjaks võtta näiteks ettejuhtuva ilusa paelajupi, kuid üldiselt peaks lehekülgede vahel pikutama selleks ettenähtud järjehoidja, mida ma tavaliselt oma kollektsioonist suure hoolega valin. Loomulikult on mul paar erilist lemmikut, kuid tihti juhtub, et need on juba kuskil pooleliolevate raamatute vahel peidus.
Kui raamatul on ka book jacket (sellele pole eesti keeles piisavalt ilusat vastet), siis on esimeste lehekülgede jooksul aktsepteeritav ka selle kasutamine järjehoidjana. Aga kui sa oled juba kuskil sajanda lehekülje juures, siis see on lihtsalt kole.

3. Raamatut alustades loen alati esimese asjana ära viimase lause.
See on minu pisike kiiks, mille ma teadmata põhjustel endale kunagi külge harjutasin. Viimane lause on piisavalt pikk, et hinnata raamatu lõpu eripära ja õhkkonda, kuid piisavalt lühike, et see spoiler'iks ei osutuks.

4. Raamatusse kirjutamise kõrval on teiseks tuntud tabuks raamatunurkade voltimine. Või siis raamatulehekülje voltimine jumal teab mis viisil. Selline käitumine on ka minu pisikeses raamatukogus vastuvõetamatu. Ma otseselt kallale ei lähe, kui see juhtub, kuid üldiselt eelistan oma raamatute lehekülgi murdejoonte vabadena. (Kui selleks raamatuks pole just Wreck This Journal)

5. Kui raamat läbi saab, siis minu töö alles hakkab. See tähendab, et ma pean ära täitma oma Moleskine Book Journal'i, mille ma oma eelmise aasta sünnipäevaks sain ja ka oma vana hea vihiku, kuhu lähevad kirja kõik liigutavad tsitaadid ja uskumatut kirjaosavust näitavad read (isegi kui neil puudub mingi sügavam sisu). See sõnailu hindamine võib mõnikord üsna tüütuks muutuda, kui sa loed kellegi arulagedalt hästi kirjutatud raamatut. Kuid siiani olen suutnud visalt kõik üles märkida.

6. Mis puutub lugemisprotsessi endasse, siis paljudel on eesmärgiks lõpetada üks lugemiskord peatüki lõpus. Kuid kuna ma olen pidanud/tahtnud lugenud rohkelt raamatuid, kus on ülipikad peatükid või kus peatükid üldse puuduvad, siis olen enda lugemisOCD-d taandanud selleni, et ma lõpetan lugemisseansi seal, kus vasakpoolne lehekülg algab uue lausega. Ehk siis - ma ei oota peatüki lõpuni, kuid soovin siiski, et poolik lause kuhugi ripakile ei jääks.

And that's the way the cookie crumbles...
Ma ei tea, kas on midagi veel.
Teades mind, kindlasti on, aga..
Need on peamised.
Need on need, mis on pikka aega olnud ja mis ilmselt ei ole lähiajal kuhugi kadumas.

1.6.14

Ma olen tähele pannud, et mu kevaded mööduvad väljamõeldud inimesi armastades. Südamepõhjani ilus, aga üsna tarbetu.