random ramble

Praegu on käimas nädal, kus ma pean ütlema rohkem "head-aega"sid, kui ma ühe nädala jooksul tahaksin. Paadunud sentimentalistina on mul selliste asjadega raskusi. Milles siis asi?

Täna lõpetas keeltekoolis rühm, kellega ma jaanuarist alates igal nädalal 3 tundi aega veetsin. Toredad inimesed ja hästi veedetud aeg. Ja nagu timbulimbud pidid nad mulle täna tänutäheks šokolaadi tooma, rääkima kui tore neil oli ja ütlema kui kahju neil on, et need kohtumised juba läbi saavad. Ma niigi üritasin vältida selle teatava lõplikuse sisendamist endale ning nad ei aidanud üldse kaasa. Eriti ukselt järgi hüütud lausetega stiilis: "Vast kohtume kunagi veel!"

Seega ma isegi ei kujuta ette, mida ma veel reedel teen, kui ma viimast päeva Rõnksi lähen. Ma tean, kuidas ma esimesed pool aastat kurtsin, et õpetajatöö pole ikka mulle ja et eks ma vean selle aastakese kuidagi läbi, aga nõme osa on see, et mulle hakkas see kõik meeldima. 

Igal teisipäeva ja neljapäeva hommikul panin ma klapid pähe, jalutasin bussile (iga kord paistis päike nagu minu Tartus kord ja kohus), ostsin endale kohvi ja istusin bussis juba armsaks saanud kohale. Alati üks ja see sama. Minu väike isiklik iganädalane rituaal. Seejärel lürpisin ma Elvani kohvi (alati juhtus kuidagi nii, et kohv sai alles Elvasse jõudes otsa), kuulasin muusikat ja see oli kõige zen'im aeg kogu mu nädalas. Mis iganes hea või halb mõte mind sel hetkel vaevas, sai üksipulgi läbi mõeldud ja ära kaotatud või kahekordseks kasvatatud. Seejärel ootas mind ees pisike Rõngu jalutuskäik, kus mulle tänase päevani tundub, et iga inimene vaatab mind pilguga "miks-see-üleni-musta-riietatud-punaste-juustega-plika-siin-on?", aga see isegi ei häiri mind, vaid ajab pigem naerma.

Ja siis algas koolipäev: paras ports norra keelt, laisad õpilased ja üllatavalt toredasti veedetud aeg. Ilmselt mitte õpilaste jaoks, aga mul oli lõpuks täitsa tore. Alguses võõrastasin ja siis juhtus midagi ning kõik said mulle järsku tuttavaks ja armsaks. Need pisikesed omadused inimeste juures.. Nii huvitav oli õppida korraga tundma 11 inimest. Näha neid regulaarselt ja iga kord nende juures midagi uut märgata. Panna tähele rühmasiseseid suhteid ja mingeid individuaalseid kiikse, omapärasid või tõekspidamisi, millest sa tead, et nad on mõne aasta pärast välja kasvanud. Priceless!

Ma olen alati öelnud, et ma ei taha mitte kunagi õpetajaks saada. Ja suures osas ma ei valetanud. Ma siiani ei kujuta ennast elukutselise õpetajana ette. Ma ei tahaks mitu aastat õpetajana töötada, kuid ma tahaks, et see esimene aasta oleks pikem olnud. Ma ei tahaks endale teisi õpilasi, ma ei tahaks endale rohkem tunde, ma ei tahaks, et mitte midagi oleks teisiti. Ma sooviksin lihtsalt väga-väga, et see aasta oleks olnud pikem sellisena nagu ta oli.

Võib-olla mingil põhjusel ma juhtun veel tulevikus mõnes keeltekoolis õpetama, aga keskkooli ma vaevalt enam satun (muidugi never say never, aga...). 

Kõige uhkem hetk nende noorte õpetamisel oli ja on see, kui nad võrdlesid oma norra keele õpetajaid mustade jõudude vastase kaitse õpetajatega. Vähemalt on neil hea maitse raamatute osas.

Nagu näha olen ma täna väga _______________ (insert word of your choosing) ja ei peaks enam edasi kirjutama. Mind ootab peagi ees ka minu Tartu "head-aega" ja siis ma kindlasti tulen sedagi meenutama rohkem kui vaja oleks. Seniks panen ma aga vaimu valmis, et vaadata telekast filmi, mis on üsna oluline mälestus minu Tartusse kolimise aegadest. Siiani usun, et ma pole vist mitte kunagi elus rohkem nutnud kui siis, kui ma otsustasin Tartusse kolida. But it was so worth it. Raske uskuda, et see oli juba neli aastat tagasi.