where is the good in goodbye

Kolimine on juba nii lähedal, et võtab natuke kõhu alt õõnsaks. Aga olgem ausad, ma ei ole maha jätmas, mitte ainult armsaks saanud kodu, vaid tervet pisikest maailma, mis nende seinte vahele viimase nelja aasta jooksul loodud sai. Ja ka oma Tartu piiride vahele peidetud armastust.

Endal läheb ka mõnikord süda pahaks, kui ma mõtlen, kui sentimentaalne ma võin olla, aga siis ma jõuan selle ära unustada ja hakkan jälle mõttes viimaseid koguma. Viimane bussisõit Tartusse, viimane jalutuskäik bussijaama, viimane üksioldud õhtu, viimased külalised, viimane pilk tühjale korterile... Ma tean, et jätan oma jutuga mulje nagu ma ei tuleks mitte kunagi Tartusse tagasi, aga mõnes mõttes ma ei tulegi. Mitte kunagi enam niimoodi. Kui ma pärast käesolevat nädalat taas Tartusse tulen (toogu mind siia ükskõik mis põhjus), siis ei ole enam mitte midagi samamoodi. Enam kunagi ei tule ma siia noore tudengi või värske lõpetajana. Tudengina, kes tuleb koju. Edaspidi olen ma just another külaline ja minu pisike ilus Tartu-maailm on valgusaastate kaugusel ja mul jääb ainult meenutada: "Näete, neid tänavaid pidi kõndisin ma kooli.", "Näe, selles majas veetsin ma oma ülikooliaastad." või "Mäletad Sus, kui sa mööda Karlova pisikesi tänavaid öises rahus ja lumesajus koju kõndisid?".

Mõtlen ikka vahepeal, et kuidas saab linnale piisavalt pika pai teha ja kodule võimalikult väärikalt head aega öelda, aga ega vist ei saagi. Vähemalt mitte nii hästi kui ma tahaksin. Parim, mis ma teha saan, on sõbrad kokku kutsuda ja nautida veel viimast (kunagi legendaarset) Tähe olemist. Ja täpselt see mul plaanis ongi.
Ma lihtsalt südamest loodan, et kunagi on meil tänu minu Tartu elule lugusid, mida meenutada. Kuhugi mällu peavad ju need kolmepäevased pidžaamapeod, ülerahvastatud sünnipäevad ja aknalaual veedetud vihmased õhtud jääma.

Ma loodan, et see kodu ja olemine tähendas teistele ka midagi.
Kasvõi hästi natukene.

"How lucky I am to have something 
that makes saying goodbye so hard."