Käisin täna Rõngu kooli lõpetamisel ja lõpetajad laulsid seda laulu. Kuigi ma ei ole suur Getteri muusika fänn, siis sinna sobis see üllatavalt hästi. Siin on see nüüd aga järjekordne asi, mis on mulle for safekeeping.
Ma olen näinud korduvalt, kuidas lõpetajad oma toolidelt püsti tõusevad ja õpetajatele lilli lähevad viima. Olen isegi viinud. Kuid ometi oli mulle täna üllatuseks, kui lillega hoopis minu juurde tuldi. Sama üllatav (või ehk lihtsalt veidi võõras) on see, kui kolleegid tulevad tänavad sind selle eest, et sa õpilasele vastu tulid. Olles seejuures isegi tänulikumad kui asi ise väärt on. Või siis kui nad ulatavad sulle lilleoksa. Just because.
See oli mu esimene ja arvatavasti viimane kord õpetajana lõpuaktusel viibida ja võin selleks puhuks vabalt Getteri laulust sõnu laenata ja öelda: "Ei usuks oma silmi, kui end näen, et kunagi ma seista võiksin siin."
Õpetajana on natuke teistmoodi lõpetamistel olla.
Kes oleks osanud arvata?
Täna sai üliäge aasta läbi. Ma tean, et ma alguses jonnisin (võib-olla isegi a lot), aga god knows, et ma ei kahetse seda aastat mitte üks teps. Ja kuigi see tundub alati üks suur "tuult-tiibadesse"-klišee, loodan ma tegelikult ka, et mu õpilastel läheb edaspidi hästi.
-õpetaja Oja.
over&out.
Pisarsoe naeratus :) Nii tubli oled!!
VastaKustuta