crazy old book lady
Ma lugesin täna kellegi monoarutelu isiklike lugemisreeglite kohta. Igal inimesel käib lugemisega kaasas oma kombestik ja käitumine. Mis mõne jaoks on taunitav, on teise puhul lugemisest lahutamatu osa. Sellest inspireerituna mõtlesin ka enda lugemiskombestiku kirja panna. Või no, mis kombestik see nüüd just on, aga bits and pieces, mis minuga igat raamatut lugedes kaasas käivad.
1. Lugemise ajal võib (ja on lausa soovitatav) raamatusse märkmeid teha. Küll mitte kunagi pastakaga, kuid harilikuga kirjuta kasvõi kõik äärejooned täis.
Kuigi see on paljude inimeste jaoks täielik lugupidamatus raamatu ja selle autori suhtes, leian mina, et see on täpselt vastupidine. See näitab, et ma mõtlen elavalt raamatule kaasa ja et on nii mõndagi, mida ma sooviksin pärast lugemist sealt kaante vahelt endale jätta. Ma küll ei ole väga innukas raamatusse "kirjutaja", kuid ilusad ja head laused ja read paigutuvad ilma pikemalt järgi mõtlemata nurksulgudesse ning teenivad äärejoonele + märgi. Mõnikord leiab siit-sealt ka paar allajoonitud lauset.
Selline minimalistlik märkimisviis on minu poolt loetud raamatutes läbiv, kuid suuremate inspiratsioonipuhangute ajel ei ole mulle ka vaevaks äärejoontele paari sõna (või, hoidku jumal, isegi lauset) kirjutada.
Olen kuulnud, et mõne inimese jaoks kaotab märkmete raamatusse tegemine selle teistkordse lugemise võlu, kuid ka sellele vaidlen ma vastu. Minu meelest on raamatut seda põnevam üle lugeda, kui sul on värskelt silme ees, mida sa sellest paar aastat tagasi arvasid. Ja see on ka abiks olukordades, kus riiulilt suvalist raamatut sirvides, tahaksid kiirelt parimad kohad üles leida.
Ja mis teeb olukorra veel eriti põnevaks, on see, kui raamatus on kellegi teise märkmed. See tähendab, et sa saad ühe korraga lugeda raamatu läbi kahe inimese silmade läbi. Oh joy, oh glory, kuidas mulle sellised asjad meeldivad!
NB! Pühendus võib ja peab olema kirjutatud pastaka või mõne muu püsivama kirjutusvahendiga kui harilik.
Minu meelest on elementaarne, et kingitud raamatusse kirjutatakse pühendus, sest see muudab kogu kinkimise rituaali niivõrd palju isiklikumaks. Seega kui keegi muidu raamatulehekülgedele kirjutada ei taha, siis minu meelest on pühendus tiitellehel küll selline asi, mille jaoks võiks julguse kokku võtta.
2. Järjehoidjaks ei saa olla mingi suvaline paberitükk. Kui on kiire võib järjehoidjaks võtta näiteks ettejuhtuva ilusa paelajupi, kuid üldiselt peaks lehekülgede vahel pikutama selleks ettenähtud järjehoidja, mida ma tavaliselt oma kollektsioonist suure hoolega valin. Loomulikult on mul paar erilist lemmikut, kuid tihti juhtub, et need on juba kuskil pooleliolevate raamatute vahel peidus.
Kui raamatul on ka book jacket (sellele pole eesti keeles piisavalt ilusat vastet), siis on esimeste lehekülgede jooksul aktsepteeritav ka selle kasutamine järjehoidjana. Aga kui sa oled juba kuskil sajanda lehekülje juures, siis see on lihtsalt kole.
3. Raamatut alustades loen alati esimese asjana ära viimase lause.
See on minu pisike kiiks, mille ma teadmata põhjustel endale kunagi külge harjutasin. Viimane lause on piisavalt pikk, et hinnata raamatu lõpu eripära ja õhkkonda, kuid piisavalt lühike, et see spoiler'iks ei osutuks.
4. Raamatusse kirjutamise kõrval on teiseks tuntud tabuks raamatunurkade voltimine. Või siis raamatulehekülje voltimine jumal teab mis viisil. Selline käitumine on ka minu pisikeses raamatukogus vastuvõetamatu. Ma otseselt kallale ei lähe, kui see juhtub, kuid üldiselt eelistan oma raamatute lehekülgi murdejoonte vabadena. (Kui selleks raamatuks pole just Wreck This Journal)
5. Kui raamat läbi saab, siis minu töö alles hakkab. See tähendab, et ma pean ära täitma oma Moleskine Book Journal'i, mille ma oma eelmise aasta sünnipäevaks sain ja ka oma vana hea vihiku, kuhu lähevad kirja kõik liigutavad tsitaadid ja uskumatut kirjaosavust näitavad read (isegi kui neil puudub mingi sügavam sisu). See sõnailu hindamine võib mõnikord üsna tüütuks muutuda, kui sa loed kellegi arulagedalt hästi kirjutatud raamatut. Kuid siiani olen suutnud visalt kõik üles märkida.
6. Mis puutub lugemisprotsessi endasse, siis paljudel on eesmärgiks lõpetada üks lugemiskord peatüki lõpus. Kuid kuna ma olen pidanud/tahtnud lugenud rohkelt raamatuid, kus on ülipikad peatükid või kus peatükid üldse puuduvad, siis olen enda lugemisOCD-d taandanud selleni, et ma lõpetan lugemisseansi seal, kus vasakpoolne lehekülg algab uue lausega. Ehk siis - ma ei oota peatüki lõpuni, kuid soovin siiski, et poolik lause kuhugi ripakile ei jääks.
And that's the way the cookie crumbles...
Ma ei tea, kas on midagi veel.
Teades mind, kindlasti on, aga..
Need on peamised.
Need on need, mis on pikka aega olnud ja mis ilmselt ei ole lähiajal kuhugi kadumas.
1. Lugemise ajal võib (ja on lausa soovitatav) raamatusse märkmeid teha. Küll mitte kunagi pastakaga, kuid harilikuga kirjuta kasvõi kõik äärejooned täis.
Kuigi see on paljude inimeste jaoks täielik lugupidamatus raamatu ja selle autori suhtes, leian mina, et see on täpselt vastupidine. See näitab, et ma mõtlen elavalt raamatule kaasa ja et on nii mõndagi, mida ma sooviksin pärast lugemist sealt kaante vahelt endale jätta. Ma küll ei ole väga innukas raamatusse "kirjutaja", kuid ilusad ja head laused ja read paigutuvad ilma pikemalt järgi mõtlemata nurksulgudesse ning teenivad äärejoonele + märgi. Mõnikord leiab siit-sealt ka paar allajoonitud lauset.
Selline minimalistlik märkimisviis on minu poolt loetud raamatutes läbiv, kuid suuremate inspiratsioonipuhangute ajel ei ole mulle ka vaevaks äärejoontele paari sõna (või, hoidku jumal, isegi lauset) kirjutada.
Olen kuulnud, et mõne inimese jaoks kaotab märkmete raamatusse tegemine selle teistkordse lugemise võlu, kuid ka sellele vaidlen ma vastu. Minu meelest on raamatut seda põnevam üle lugeda, kui sul on värskelt silme ees, mida sa sellest paar aastat tagasi arvasid. Ja see on ka abiks olukordades, kus riiulilt suvalist raamatut sirvides, tahaksid kiirelt parimad kohad üles leida.
Ja mis teeb olukorra veel eriti põnevaks, on see, kui raamatus on kellegi teise märkmed. See tähendab, et sa saad ühe korraga lugeda raamatu läbi kahe inimese silmade läbi. Oh joy, oh glory, kuidas mulle sellised asjad meeldivad!
NB! Pühendus võib ja peab olema kirjutatud pastaka või mõne muu püsivama kirjutusvahendiga kui harilik.
Minu meelest on elementaarne, et kingitud raamatusse kirjutatakse pühendus, sest see muudab kogu kinkimise rituaali niivõrd palju isiklikumaks. Seega kui keegi muidu raamatulehekülgedele kirjutada ei taha, siis minu meelest on pühendus tiitellehel küll selline asi, mille jaoks võiks julguse kokku võtta.
2. Järjehoidjaks ei saa olla mingi suvaline paberitükk. Kui on kiire võib järjehoidjaks võtta näiteks ettejuhtuva ilusa paelajupi, kuid üldiselt peaks lehekülgede vahel pikutama selleks ettenähtud järjehoidja, mida ma tavaliselt oma kollektsioonist suure hoolega valin. Loomulikult on mul paar erilist lemmikut, kuid tihti juhtub, et need on juba kuskil pooleliolevate raamatute vahel peidus.
Kui raamatul on ka book jacket (sellele pole eesti keeles piisavalt ilusat vastet), siis on esimeste lehekülgede jooksul aktsepteeritav ka selle kasutamine järjehoidjana. Aga kui sa oled juba kuskil sajanda lehekülje juures, siis see on lihtsalt kole.
3. Raamatut alustades loen alati esimese asjana ära viimase lause.
See on minu pisike kiiks, mille ma teadmata põhjustel endale kunagi külge harjutasin. Viimane lause on piisavalt pikk, et hinnata raamatu lõpu eripära ja õhkkonda, kuid piisavalt lühike, et see spoiler'iks ei osutuks.
4. Raamatusse kirjutamise kõrval on teiseks tuntud tabuks raamatunurkade voltimine. Või siis raamatulehekülje voltimine jumal teab mis viisil. Selline käitumine on ka minu pisikeses raamatukogus vastuvõetamatu. Ma otseselt kallale ei lähe, kui see juhtub, kuid üldiselt eelistan oma raamatute lehekülgi murdejoonte vabadena. (Kui selleks raamatuks pole just Wreck This Journal)
5. Kui raamat läbi saab, siis minu töö alles hakkab. See tähendab, et ma pean ära täitma oma Moleskine Book Journal'i, mille ma oma eelmise aasta sünnipäevaks sain ja ka oma vana hea vihiku, kuhu lähevad kirja kõik liigutavad tsitaadid ja uskumatut kirjaosavust näitavad read (isegi kui neil puudub mingi sügavam sisu). See sõnailu hindamine võib mõnikord üsna tüütuks muutuda, kui sa loed kellegi arulagedalt hästi kirjutatud raamatut. Kuid siiani olen suutnud visalt kõik üles märkida.
6. Mis puutub lugemisprotsessi endasse, siis paljudel on eesmärgiks lõpetada üks lugemiskord peatüki lõpus. Kuid kuna ma olen pidanud/tahtnud lugenud rohkelt raamatuid, kus on ülipikad peatükid või kus peatükid üldse puuduvad, siis olen enda lugemisOCD-d taandanud selleni, et ma lõpetan lugemisseansi seal, kus vasakpoolne lehekülg algab uue lausega. Ehk siis - ma ei oota peatüki lõpuni, kuid soovin siiski, et poolik lause kuhugi ripakile ei jääks.
And that's the way the cookie crumbles...
Ma ei tea, kas on midagi veel.
Teades mind, kindlasti on, aga..
Need on peamised.
Need on need, mis on pikka aega olnud ja mis ilmselt ei ole lähiajal kuhugi kadumas.
Kommentaarid
Postita kommentaar