2020: The year of Jumanji

2020 on olnud kummaline aasta ja sellele ei saa vist küll mitte keegi vastu vaielda. Minu jaoks see juba algas veidralt. Jaanuari esimesed nädalad olid kerget agooniat täis, mis oli väga mitteminulik, sest enamasti olen ma ikka see "new year, improved me"-kind of girl, aga sel aastal mitte. Sel aastal ma väga TAHTSIN olla, aga tundsin, et minus pole selleks energiaraasugi. Ja noh.. olgem ausad, see paistis välja, sest mitte kunagi pole nii paljud inimesed järjest mulle öelnud, et ma näen närtsinud/väsinud/õnnetu välja. Mu keha ja vaim karjusid muutuse järele ning nii see siis juhtuski. Karjäär 2.0 lõpp ja pea ees tundmatusse viskumine. Nii põnev ja hirmus samaaegselt. Inimesed olemas superhead mu vastu, aga samas see tunne, kuidas ma tegelikult pean selle kõigega üksinda hakkama saama. Nagu öeldud: põnev ja hirmus samaaegselt.

Järgmised paar nädalat olid puhas restart. Ma ei tahtnud teha mitte midagi kasulikku, vaid ma tahtsin lihtsalt olla. Niisama. Ilma igasuguste kohustuste, plaanide ja graafikuteta. Ma tahtsin teha trenni, jalutada, näha oma sõpru, olla üksi ja lihtsalt mitte mõelda. Ja täpselt seda ma tegingi. Gosh, see oli nii värskendav vaheldus pärast viit aastat pidevat ülemõtlemist. Tahtsin unistada ja tunda, et only sky is the limit ja nii oligi. Pärast seda kui ma hilises teismeliseeas "Proua Dalloways" kohtasin sõnatriot sense of possibility, jäi see minuga. Ma tundsin selles juba siis ära midagi endale olulist ja tänase päevani hindan ma seda võimalikkuse tunnet rohkem kui midagi muud. Isegi kui kõik ulmelised unistused täide ei lähe, siis see tunne on nii hea. Kui ma tahaksin millestki sõltuvuses olla, siis sellest tundest.

Siis tuli märts ja õdede Ojade reis Inglismaale. Esimest korda elus otsustasime lihtsalt kahekesi kuhugi minna ja midagi teha. Nii äge plaan ja mõlemale oli seda vaja. Pluss London on üks minu suurtest elu armastustest, nii et .. what could go wrong?! 

Well....

Kui välja arvata see, et täpselt sel päeval, kui meie ära lendasime all hell broke loose ja põhimõtteliselt iga viimane kui inimene, kelle jaoks me midagigi tähendame, kirjutas meile paanikahoos, kuidas Eesti piire hakatakse lukku panema ja et meid ei lasta Inglismaalt koju, oli ju nagu tore... 

I have never been much for the drama ja seekord polnud teisiti. Olin veidi pettunud inimestes, et nad meid ja meie otsustusvõimet ei usaldanud ning mul oli ilmatu kahju, et suur osa reisist pidi kuluma sellele, et aru saada, mis inimestel viga on. Aga tore oli ikkagi! London ei vea kunagi alt. Ja Eesti andis meile ilusti pühapäevani aega, et koju tagasi jõuda, mis oli suurepäraselt ajastatud, sest meie tagasilennupiletid olid pühapäevaks niikuinii. 

Karantiin tähendas seda, et õed Ojad pidid ühiselt puhkamist jätkama. Kõigepealt Tallinnas ja siis praktilistel kaalutlustel Viljandimaal, kus peagi ühinesid meiega ka pisikesed mõnglid, teise nimega õepojad. Millised kummalised kuus nädalat need olid. Kõik need nädalad, mille ma pidin veetma isaga Euroopa kõige ägedamaid kohti mööda tiirutades, said veedetud maal kõrsi korjates, jalutades, kodutrenne tehes, matkates ja raamatuid lugedes. Absoluutselt mitte halb moodus puhkamiseks, kuid siiski väga äkiline muudatus plaanides. Õnneks või kahjuks olen kiire kohaneja ja vaatan maailma enamasti läbi oma hässsssti roosade prillide ning tänu sellele leidsin nendest nädalatest palju head. Kõige enam ilmselt elamise lihtsuse võlu. See oli hoopis teine elu koos oma karulaugupestode ja potisaiadega. Meil oli nii palju aega olla ja mõelda. Ma ei tea, kas mul on kunagi varem või hiljem olnud lihtsalt niisama aega. Sellises koguses. Ja lisaks veel kõikehõlmav luba seda "raisata". 

Kui karantiin läbi sai ja ma Tallinnasse tagasi tulin (esialgu koos õe ja lastega), siis mu väärtushinnangud olid juba päris korraliku taassünni teinud. Viljandis veedetud aja jooksul sai Ifi kogemus kokku sõelutud selle Tartu Susannaga, kes vist igavesti minu olemise ideaaliks on. Päris hea oli lõpuks olla sellest kõigest läbiimbunud inimolend. Tõrvatilgad jäid maha ja ainult meepott tuli koju kaasa. Ma ei ole vist päris paljude aastate jooksul nii õnnelik olnud kui järgneva mõne kuu jooksul. Mul oli endiselt aega, polnud argimuresid ja sense of possibility oli tugev. Mu ainuke töö oli toita oma keha ja meelt and boy, I did. Trenn, toitumine ja uued teadmised olid mu parimad sõbrad.

Suvi oli samuti hoopis teisest maailmast kui kõik minu varasemad suved, sest ma ei mäleta, et mul oleks kunagi varem olnud - jah, ma ütlen seda jälle - nii palju aega, et teha kõike, mida inimesed suviti teevad. Me käisime nii sõprade kui perega väljasõitudel, ma nautisin endiselt trennitegemist, viimistlesin oma toidutegemisoskuseid, lugesin pimedate raamatukogu jaoks heliraamatu sisse, suvitasime sõbrannade ja uute beebidega maal ja linnas, vedelesin õe juures Viljandis, hakkasin koodimist õppima ja tegin oma uue imelise rattaga Tallinnale lugematuid tiire peale. Nii palju kogemusi, nii palju mälestusi, nii palju good vibes'e ja nii palju ruumi teha ja olla mina. Siinsamas pisikeses Eestis nende samade heade inimestega.

Sügise saabudes hakkas üleüldine vibe juba pisut muutuma, kuid ma ei osanud seda kohe tähele panna. Programmeerimiskoolitusest oli kujunemas kohustus; südametunnistus hakkas vaikselt koputama rütmis "Susanna-on-aeg-välja-mõelda-kelleks-sa-suurena-saada-tahad"; sõbrad ja pere naasid oma tavapärasesse rutiini, nii et mul jäi üha rohkem aega iseenda seltskonnast rõõmu tunda ning kuigi ma nautisin jätkuvalt trenniskäimist, hakkas keha vaikselt taastumisega blokkima.
Ma ignoreerisin seda kõike.
Täielikult.
Ma tahtsin jätkuvalt olla see inimene, kelle kohta saab öelda: "Sinu puhul ma tõesti usun, et sa elad oma unistuste elu".
Aga see polnud enam see.

Mu elul polnud küll absoluutselt mitte midagi viga ja ma endiselt tundsin rõõmu kõigest, mis ma teen, aga mul oli tegelikult vaja endale tunnistada, et kohustustevaba elu ei saa mitte kunagi igavesti kesta.  Ma ju teadsin seda tegelikult kogu aeg, aga mõnikord on tore erinevatest vabadustest unistada. Lisaks hakkasin ma aru saama, et kuigi teoorias on see kõik mõnus, on mu ajule rohkem tööd vaja. Oma keha väsitamises olin ma väga osavaks saanud, kuid õhtuti magama minnes tundsin, kuidas mu aju oli täiesti ergas, sest mu argipäevades oli minimaalselt sotsiaalseid kontakte ja väga vähe väljakutset pakkuvaid mõtteharjutusi. Olles harjunud töötama mitmekümne inimesega päevas ja olema pidevalt ajude-ragistamise-mode'is, oli see minu jaoks väga võõras olukord. Vedeleda õhtuti voodis ja tunda, et ma ei ole väsinud, mis sest, et ma olin päeva jooksul teinud raske jõutrenni, kõndinud 35000 sammu ja ammutanud teataval hulgal uusi teadmisi, mis kõik peaks mind valmistama ette imemagusaks ööuneks, oli veidramast veidram. Kuni selle hetkeni välja, et mul jäi ühel hetkel öö jagu und täiesti vahele, sest ma lihtsalt ei jäänud magama. Mitte minutikski. Ning järgmisel päeval funktsioneerisin nagu tavaline inimene. See ei ole klassikaline Susanna lugu. Klassikaline Susanna lugu on see, et ta jääb esimesena magama ükskõik, mis tingimustes. 

Loomulikult oleksin ma võinud rohkem panustada oma programmeerimiskoolitusse, lugeda neid kõige keerulisemaid raamatuid, mille jaoks muidu tööpäeva õhtutel jaksu ei ole, läbida ebamõistlikes kogustes netikursuseid ja sundida introverti endas rohkematesse ebamugavatesse sotsiaalsetesse situatsioonidesse (olgu need siis virtuaalsed või mitte), aga ma olen selles osas oma möku hüüdnime igati väärt. Ma lihtsalt olen täielik möku, kui asi puudutab iseenda heaks millegi ärategemist. Piisab ainult kellelgi teisel minult seda sama asja paluda ja ma teen kõik endast oleneva, et parimat võimalikku tulemust näidata. Minu viimase 1,5 aasta trennitegemine on suurepäraseks näiteks. Martin ja tema Exceli tabel on mind kõvasti rohkem trenni ajanud kui ma ise eelneva 27 eluaasta jooksul. Go figure!

Ehk et mul oli vaja, et keegi mu ajutööst kasu lõikaks. Oli aeg hakata piiluma, mis ametikohti tööturul vabanemas on. Kuigi olin kõigile suure suuga rääkinud, kuidas ma enne 2021. aastat tööle ei lähe, mõtlesin siiski käesoojenduseks Eesti Keele Instituuti kandideerida. Positsioon tundus huvitav ja mõnusalt nišikas, kuid sellest tulenevalt ka üsna minu käeulatusest väljas, siis pole olemas nišši, mille teadmiseid mul oleks. 

Kandideerimisega rikkusin kõiki lubadusi, mis ma olin endale eelnevalt andnud ja plaane, mida olin mõlgutanud. Olin endale lubanud, et pärast Ifist äratulemist ei tööta ma mõnda aega juhina. Olin plaaninud mitte tööle minna enne aastat 2021. Olin kaalunud varianti hakata uuest aastast tööle osalise koormusega, et anda enda ajule tööd, kuid jätkuvalt nautida suuremat ajalist vabadust. Mul oli olemas teatud visioon sellest, kuidas asjad peaksid minema, kuid järsku tuli välja, et EKI arvab, et ma sobiksin nende uue keeletehnoloogia kompetentsikeskuse juhiks. See oli kõik nii ootamatu. Ma ei olnud selleks valmis. Üldse. Mis sest, et ma ise nende juurde kandideerisin, ei olnud ma ikkagi valmis variandiks, et ma esimesel võimalusel tööle peaksin asuma. Kuid pärast ühte ähmi ja ärevust ja otsustamist täis päeva just nii läkski. Poolteist nädalat pärast oma motivatsioonikirja saatmist olin ma juba ametlikult EKI hingekirjas. 

Kuigi sellest on nüüd juba kuu aega möödas, ei ole ma veel päris täpselt aru saanud, mis seal novembrikuu lõpus juhtus. Kuidas see juhtus? Kas see on halb või hea? Kas ma olin selleks valmis? Kas see on mu drømmejobb või lihtsalt vajalik ajaviide?
Aga ma tean, et mind on hästi vastu võetud. Ma olen kogemata eksinud ülipõnevasse valdkonda. Ma olen positsioonis, kus ma saan juhina teha seda, mis mul kõige paremini välja tuleb: ehitada uut meeskonda. Mul on põhjus oma mõistust ja aega kasulikult rakendada. Mul on võimalus midagi korda saata, ära teha. Mul on inimesed, kes mu peale loodavad ja see tähendab ainult seda, et ma olen valmis andma kõik, mis mul on, et õnnestuda. Ja ma tean, et miski pole igavene ning kiire kohanemine on tänapäeva supervõime.

Kui käesolev aasta mulle üldse midagi õpetanud on, siis seda, et mul on alati võimalus ennast ümber häälestada, vajadusel samm tagasi astuda või siis just edasi, täpselt nii nagu vaja on. Kui ma tunnen, et midagi mu elus ei ole õigesti, siis on see minu ja ainult minu otsus/õigus/kohustus korda seada.  Ei tohi unustada iseendaga check-in'e teha, et olla kindel, kas sa ajad õiget asja ja toimetad vastavalt oma väärtustele. Varasemalt ma pelgasin seda. Et mis siis, kui tuleb välja, et mul ongi muutust vaja? Kes see seda minu eest teeks? Mina küll mitte! Sest mis siis kui ma kuidagi ebaõnnestun?! See ei oleks mõeldav.

Praegu oskan ma selle peale ainult küsida "ja mis siis?". Mis selles ebaõnnestumises nii hirmsat on?! Kui natukenegi enda võimekusse usku on, siis ebaõnnestumine võib olla ideaalne lähtepunkt järgmiseks ja palju ägedamaks õnnestumiseks. Tuleb vaid teadlikult ja isekalt hoiduda nende inimeste kommentaaridest, kellele meeldib näha kõiges halvimat ja proovida panna sind uskuma, et sul puudub võime leida samaväärne töökoht, teenida samaväärset palka, omada samaväärset lugupeetavust (mida iganes see siis tähendada võiks) või kohtuda samaväärselt suurepäraste inimestega. I've said it before and I'll say it again - you do you! Isegi kui sa alati pole veel päris 100% kindel, et kes see you täpselt on.

2020.
Veider aasta.
Kuid oleme õnnelikult Jumanji 12. levelisse välja jõudnud. 

Ma pean tunnistama, et minu aasta on olnud pentsik koroonast sõltumatult. Jah, koroona tegi minu plaanides omapoolseid korrektuure, kuid kuna ma olin töötu juba enne pandeemia Eestisse jõudmist, ei olnud liiga palju aspekte, milles karantiin või erinevad piirangud oleksid saanud minu elu mõjutada. Ma mõistan, et tänases päevas on see privileeg. Ja ma hindan seda. Ja ma loodan väga, et kõik inimesed, kellel seda privileegi pole olnud, suudavad enda jaoks leida sellest aastast midagi, mis vähekenegi roosamat tooni on. Ma loodan, et kõik on vähemalt korrakski pidanud endaga maha istuma ja mõtlema, mis väärtused nende jaoks tegelikult olulised on. Isegi kui on olnud raske. 

Jah, ulme asju on juhtunud.
Kuid ometigi.
Dare I say it... 
2020 on minu jaoks isiklikult väga põnev, arendav ja silmiavav aasta olnud. Mitte midagi ei läinud nii nagu oli plaanitud, kuid siiski.. siin ma olen, live and kickin' ja valmis uusi eesmärke seadma. Ja jätkama teadmisega, et saan vajadusel uuesti tööelust pausi võtta, kui ma kunagi tunnen, et seda peaks vaja minema. See perspektiiv, mida selline paus pakub, on hindamatu. Ma tean, et igal inimesel ei ole võimalust üheksaks kuuks oma elu pausile panna. Kuid kui sul on, siis ma soovitan seda kunagi proovida.

2021.
Palun ole inimeste vastu hea.