Need hetked on nii ägedad, kui sa järsku avastad enda juures mingi sisemise arengu. Taipad, et sa oled kuidagi inimesena pädevam, saad eluga paremini hakkama. Et kui keegi tuleb sulle rääkima, millestki, mis ta sinu suhtes valesti on teinud, siis sa ei ütle: "ah, pole hullu! Sa ei pea sellepärast vabandama." nagu ma tavaliselt teen, vaid ütledki, et see tegi meele natuke kurvaks ja et sa muretsesid sellepärast. Ma muidu ei ütle seda. Ma alati lepin inimeste ja nende käitumisega. Enamasti teeb see elu väga lihtsaks ja mugavaks. Aga vahelduseks on hea tunne avastada, et ma oskan mõnikord enda eest seista ka.
