Need hetked on nii ägedad, kui sa järsku avastad enda juures mingi sisemise arengu. Taipad, et sa oled kuidagi inimesena pädevam, saad eluga paremini hakkama. Et kui keegi tuleb sulle rääkima, millestki, mis ta sinu suhtes valesti on teinud, siis sa ei ütle: "ah, pole hullu! Sa ei pea sellepärast vabandama." nagu ma tavaliselt teen, vaid ütledki, et see tegi meele natuke kurvaks ja et sa muretsesid sellepärast. Ma muidu ei ütle seda. Ma alati lepin inimeste ja nende käitumisega. Enamasti teeb see elu väga lihtsaks ja mugavaks. Aga vahelduseks on hea tunne avastada, et ma oskan mõnikord enda eest seista ka.
Kuidas minust sai mittetöötav inimene?
ohboy! ma ei ole siin nii ammu käinud, et vahepeal on mu maailm jõudnud ennast peapeale pöörata. Seega otsige oma kõige suuremad kohvikruusid välja ja sättige ennast mugavalt sisse, sest sellest tuleb suure tõenäosusega üks pikk-pikk postitus. Mõned päevad enne oma 28 on 28th sünnipäeva, otsustasin ma lõpuks, et on aeg töölt ära tulla. See oleks üks väga suur vale, kui ütleksin, et see uitmõtte ajel tehtud otsus oli. Otse vastupidi. See on üks pika vinnaga otsus olnud. Väga pika vinnaga... Ja kindlasti mitte lihtsate killast. Eriti veel seetõttu, et ma olen alati mõelnud, et kes need inimesed on, kes ilma kindla follow-up plaanita töölt ära tulevad. See on minu jaoks täiesti müstiline tundunud. Kuid tuleb välja, et need on Susannad, kes on oma elus jõudnud sellisesse punkti, et nad tahavad, julgevad ja võivad taolisi otsuseid endale lubada. ( Disclaimer : see eeldab tegelikult aastatepikkust tööd, head rahaplaneerimisoskust ja eneseteadlikkust, et sellega päriselt toime tulla...
Kommentaarid
Postita kommentaar