Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Ma avastasin just praegu, et üks A on minu kohta kirjutanud "Susanna on selline tüdruk, kes näeb väikestes asjades suuri asju" ja selline tähelepanek on üks kõige paitavamaid komplimente, mida mulle teha (ja minu "väikeste asjade"-maania sai sellega endale suurepärase sõnastuse). Aitäh, A!  Tõsiselt, aitäh.  Ja ma olen täiesti veendunud, et külmkapp ja veekeetja võivad olla palju rohkemat kui külmkapp ja veekeetja!

Kui täna peaks tõepoolest maailma lõpp tulema, siis praegu oleks hea lõppeda. Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp. Oli ju nii? Ma olen praegu päris õnnelik.

Kõigepealt ma jätkan öösel alustatud tänusõnadega. Ma jätkan Sille-Liisi tänamist ja lisan siia veel Kadriliisi, Maili ja Maria nimed, kes on mulle täna nii ilusaid ja motiveerivaid asju öelnud, et ma pean neid miljoni tänuga tänama. (tegelikult käivad siia ka Riina ja Kristina nimed ja kõikide nende, kes täna nüüdisteatri loengus käisid) Ja kõigele lisaks avastasin ma, et Tallinnas pesitseb üks hästi tilluke Sus's fanclub (võinoh, fanclub pole õige sõna, aga ütleme nii, et mu peale mõeldakse).  Tuleb välja, et mõnikord teen ma midagi õigesti ja hästi ka. whoop-whoop!

Päev pole veel alanudki, aga Sille-Liis on oma ilusate, lahkete ja kiitvate sõnadega mu päeva juba nii ilusaks teinud, et ma olen tegelikult tuhat korda tänulikum, kui ma talle tegelikult oma sõnadega öelda oskaksin. It means the world to me, sest ma olen tubli ja ma tegin suure töö ära, aga mulle tundub, et inimesed, kes seda kõige rohkem märkama peaksid, ei tee seda. Tusen takk nende sõnade kõige suuremas tähenduses, Sille-Liis!

Nii kurb kui see ka on, siis minu tänase päeva saab kokku võtta selle ühe tsitaadiga: My laziness is exactly as the number 8.  If it lays down it becomes infinite.

Pärast väääga pikka ja kurnavat ja väsitavat teatriteaduse tööd on mu mõttes saanud telefoniakust teatriaku. Nii et kui ma mõtlen, et "oi, mu telefoniaku on päris täis", siis välja kukub see stiilis: "oi, mu teatriaku on päris täis". Ja eks ta tegelikult ole ka.

Palju õnne juubeliks, Pähklipureja! Minu kõige lemmikum ballett ja muinasjutt.

„Miljardi aasta pärast kustub päike ja muutub kääbustäheks. Maailm lõpeb. Selle üle ei ole mõtet vaielda. Küsimus on: mida me senikaua teeme? Kas püüame vaid ellu jääda või teha midagi erakordset? Midagi, mida pole varem tehtud? Kõik koos?“ Aga mis siis kui ei kustu miljardi aasta pärast, vaid kustub juba reedel? Mida me senikaua teeme? Mina näiteks uurin apokalüptiliste tunnete meelevallas teatrit. Ja kuulan Greg Laswelli. Ja naudin talve ja advendikalendrit. ja mida kõike veel.. Mida teie senikaua teete? Ja mis saab siis kui päike ikkagi võtab endale need miljard aastat? Mida te siis teete?

"Erinevalt muust, moderniseeruvast Euroopast, mis vaimustus tehnilisest progressist, lasus siinse hariduse aktsent humanitaarteadustel: "Kes mulle selgitab, kuidas telefon seest välja näeb, saab kõrvakiilu," kõlas Baltimaadel tuntud nali." -Liina Lukas, "Baltisaksa kirjandusväli 1890-1918" ohjah, hilisõhtune pehme humanitaarhuumor. (Age, humanitaarhuumor on hullult äge sõna!) kvaliteetaeg koolitöödega. Ja ma sain endale vist uue lemmikraamatu.

Reedeõhtune idüll - lumemarjajäätis ja Ian Somerhalder (ja natuke Joseph Morganit ka). :')

"Minu nimi on Olav Petersen - et te teaksite." Renata pani karusnahkse mütsi pähe. "Teie nimi on Kotkaprints," vastas ta ning kohendas pealiskingi.  "Kallis Renata. Ühe nooruse lugu." Else Hueck-Dehio

Ärkasin täna hommikul enda jaoks üle mõistuse vara. Ärkasin nii, et terve korter oli paksult piparkoogi lõhna täis. Õnnis pühademeeleolu. Ärkasin kell 7. Ja kui ma aknast välja vaatasin, kühveldas mingi härra akna taga lund. Kell seitse hommikul! (ja kohast, kus isegi eriti inimesi ei kõnni ega autosid ei sõida) Minu jaoks ei eksisteeri maailma kell seitse hommikul.  Maailm algab parimal juhul kella kaheksast. Kuid kuskil paralleeluniversumis, kuhu ma täna hommikul sattusin, kühveldavad inimesed sellisel ajal lund. Oh, seda üle mõistuse toredat talveaega!