Ma alustan laupäevast.
Üks kõige vingemaid päevi üle pika aja. Kõigepealt pidime me Meriliniga linna minema, kuid natuke enne bussi väljumist teatas ta, et ta ei saa tulla. Ma mõistsin teda. Otsustasin siis üksi pealinna kolama minna. Linna jõudes helistasin Ringole, keda ma polnud juba 100 aastat näinud. Umbes tunni aja pärast oli ta kesklinnas. Mul oli nii hea meel teda näha, sest no ma tõesti polnud teda väääga ammu näinud. Siis me läksime kinno. Sellel kellaajal oli ainult üks film "Alvin ja koopaoravad" xDDD Ma ei ole kunagi midagi nii haiget näinud. Siiamaani ajab naerma, kui jabur see oli.
Kinost lahkudes ei suutnud me otsustada kuhu minna. Me kõndisime siis niisama linnas ringi. Käisime Rinxile linnahalli kõrval olevast Statoilist süüa ostmas ja siis jalutasime vanalinna, millele me suhteliselt suure ringi peale tegime ja siis me käisime kaks korda Vabaduse platsil ja siis kaks korda vanalinnas ja kaks korda sadama juures ja siis Balti Jaamas ja igal pool käisime. :P Jumalast vinge oli. Ja Rinx on pealegi veel nii äge, et .. ^^ Lõpuks oli Rinxzol kõndimisest kopp ees ja siis me istusime niisama kuhugi pingile ja külmetasime seal. Kui ma talle vahepeal enda kindaid laenasin, siis ta rääkis, milline müstika on tema jaoks kinnaste kudumine. xD Ta lihtsalt ei saanud aru, mis mõttes... :D
Siis varsti helistas paps ja me pidime minema kontserdile. Väga vinge.. Saime mu papsiga kaubamaja juures kokku. Ütlesin Rinxile head aega ja lubasin, et tulen varsti jälle linna teda kummitama. Käisime papsiga veel Kristiines ja siis suundusime Saku Suurhalli poole, kus Lapko pidi peagi esinema hakkama ning seejärel Ameerika skandaalseim šokirokkar Marilyn Manson. Me mõtlesime, et soojendus võiks vahele jääda, sest üldjuhul on soojendused suhteliselt jamad. Kuid kui Lapko lavale astus, olime me sunnitud oma sõnad tagasi võtma. See oli lausa hämmastav kui palju nad mu ootusi ületasid. Siis oli aeg Mansonil enda showd näidata. See oli veel hämmastavam. Ma võin igasuguseid ägedaid sõnu siin ritta laduda, aga te ikka ei saaks aru, mida ma mõtlen, kui teid ennast seal polnud.
Igatahes ESTONIANS ARE A WILD BUNCH OF MOTHERFUCKERS nagu Manson ütleks. ^^
Nii et kokkuvõttes oli mu päev 10+ ^^
Pühapäeval oli aeg vanaema juurde sõita. Valmistun vaimselt kogu sõidu. xD Esimesed sõnad, mis mind uksel tervitasid olid, et ma näen välja nagu peletis ja show võis alata. ^^
No ja niimoodi möödusid ka ülejäänud 2,5 päeva.
Jõuludeks sain 2 salli, 2 peeglit, 2 rätikut, 2 mängu, 2 raamatut, 2 karpi värvilisi pliiatseid, kalendermärkmiku, öösärgi, voodipesu, kalendri, näohooldusvahendeid ja midagi jäi kindlasti nimetamata. Ahjaa.. kõrvaklapid ka.
Nüüd ma olen kodus ja oodan Merilini endale külla. ^^ Me peame jõule. :) Ma loodan, et talle mu kingitus ka meeldib. :)
27.12.07
19.12.07
Täna nägin ma Maid. ^^ Sain temaga umbes 20min rääkida, kuid siis ta pidi juba lahkuma.
See kõik hakkas nii.. hommikul mul läks väga kiireks ning seetõttu jäi mul telefon koju. (Ma koolist praegu ei räägi, sest mul ei ole praegu seda kirjutamistuhinat kätes.) Koju jõudes ma leidsin sõnumi, et Mai tuleb täna ikka kindlasti külla mulle. Ma muutusin hästi närviliseks ja passisin aknal, et näha kui ta tuleb, sest kell oli juba sealmaal. Minutid möödusid, aga mina teda ei näinud. Muutusin veel närvilisemaks. Mul oli süda sellest närvitsemisest paha. Miski kuyidagi näris mu sees. Vahepeal tundsin ennast olevat minestuse äärel, kuid samas oleksin nagu pilvedes heljunud. Kuna mul krediiti ei olnud, siis ei saanud ma helistada ka. Ma olin kujutluses loonud juba kümneid versioone põhjustest, miks ta siiski tulla ei saanud. Lõpuks mulle meenus lauatelefon ja ma helistasin. Ta ütles, et on õe juures ning, et ta kohe varsti tuleb mulle külla. Ma olin nii õnnelik. Ma pole temast vist mingi kaks kuud eriti midagi kuulnud. Ja järsku oli koputus uksel ja seal ta oligi. :) Hea, et mul pisarad silma ei tulnud.
Siis me läksime minu tuppa ning peagi suundusime kooli poole, sest meil oli lastekooriga koolis esinemine. Mai kohtas veel vanu tuttavaid ning mina kihelesin juba koolist ära, et Maiga pisut kvaliteetaega veeta. Jõudsime, siis lõpuks koju, kuid Mail oli võimalus autoga Kehrasse saada ja see oli õige otsus minna, sest bussi me oleme oodanud kaua ja see pole tulnud. Nii et sellele ei saanud loota.
Ma seda ei hakka kirjutama mis siis juhtus kui ta lahkus, aga põhimõtteliselt ega see tore ei olnud. Väike hüsteeriahoog. Ma pole sellest praegugi lahti saanud. Eks ma püüan vastu pidada ja loodan kogu südamest, et ma näen teda vaheajal. ^^
See kõik hakkas nii.. hommikul mul läks väga kiireks ning seetõttu jäi mul telefon koju. (Ma koolist praegu ei räägi, sest mul ei ole praegu seda kirjutamistuhinat kätes.) Koju jõudes ma leidsin sõnumi, et Mai tuleb täna ikka kindlasti külla mulle. Ma muutusin hästi närviliseks ja passisin aknal, et näha kui ta tuleb, sest kell oli juba sealmaal. Minutid möödusid, aga mina teda ei näinud. Muutusin veel närvilisemaks. Mul oli süda sellest närvitsemisest paha. Miski kuyidagi näris mu sees. Vahepeal tundsin ennast olevat minestuse äärel, kuid samas oleksin nagu pilvedes heljunud. Kuna mul krediiti ei olnud, siis ei saanud ma helistada ka. Ma olin kujutluses loonud juba kümneid versioone põhjustest, miks ta siiski tulla ei saanud. Lõpuks mulle meenus lauatelefon ja ma helistasin. Ta ütles, et on õe juures ning, et ta kohe varsti tuleb mulle külla. Ma olin nii õnnelik. Ma pole temast vist mingi kaks kuud eriti midagi kuulnud. Ja järsku oli koputus uksel ja seal ta oligi. :) Hea, et mul pisarad silma ei tulnud.
Siis me läksime minu tuppa ning peagi suundusime kooli poole, sest meil oli lastekooriga koolis esinemine. Mai kohtas veel vanu tuttavaid ning mina kihelesin juba koolist ära, et Maiga pisut kvaliteetaega veeta. Jõudsime, siis lõpuks koju, kuid Mail oli võimalus autoga Kehrasse saada ja see oli õige otsus minna, sest bussi me oleme oodanud kaua ja see pole tulnud. Nii et sellele ei saanud loota.
Ma seda ei hakka kirjutama mis siis juhtus kui ta lahkus, aga põhimõtteliselt ega see tore ei olnud. Väike hüsteeriahoog. Ma pole sellest praegugi lahti saanud. Eks ma püüan vastu pidada ja loodan kogu südamest, et ma näen teda vaheajal. ^^
18.12.07
Oma-mulli-päev. ^^
Täna hommikul ärgates tundsin, et täna on see õige päev, kus oleks kõige meeldivam olla omas mullis. Lihtsalt selline mõnus. Sina ja sinu mõtted. Olin veendunud, et mul läheb see ka korda, kuid ei. Kooli puhvetist mahla ostes, helises mu telefon ja vastu võttes avastasin ma ennast lobisemast Sirliga, kes palus mul kokku ajada jõulutoitudekonkursi žürii. Eks ma siis pidin hakkama seda organiseerima. Ja siis järjest tuli selliseid nõmedaid asju ja minu isiklikud naljakad mõtted jäid tahaplaanile. Ma tegelikult nii väga tahtsin seda üksinda muhelemise päeva. ^^
Eks ma elan üle, kuigi seda ei ela ma eal üle, et meie jõulukuusk ei saanud mingit kohta. Kas kellelgi on üldse õrna aimu kui palju vaeva me nende tiibadega nägime?! Me kõrvetasime ennast liimipüstoliga nii, et villid olid järel. Kipsvormid lagunesid üksteise järel, sest need lihtsalt ei tahtnud kokku jääda. Pidime laduma sulghaaval tiivavormid täis, et need ikka ühte pidi jääksid. Seejärel pidime need kokku õmblema ja kõik üle kontrollima. Ehk teile ei tundu see nii jube, kuid me tegime neid Kati juures pääääris hea mitu tundi. Umbes pool kaksteist olin kodus ja ma imestan, et mul siis veel üldse mingi tuju naeratada oli, sest jah.. see ei olnud mingi lust ja lillepidu.
Ma vabandan 12b ees, kuid sorri, teie kuuse idee oli telekast ja teie nö "moto" oli Birger Aaviku oma ja seda teavad paljud. Minu arust mitte midagi originaalset, sest kaunistused ei olnud ka midagi erilist. 12a kuusk oli juba parem, sest töö oli korralik ja tulemus juba parem. Oli näha, et nad on ka vaeva näinud. Väikeste omadesse eriti ei süvenenud. Vabandust.
Nüüd ma üritan selle selja taha jätta ja meil Kati ja Kertuga on üldiselt kopp ees kõike meie klassi eest tegemisest. 1. Kas ainult meie kolmekesi moodustame 10a? ja 2. Kui 12-s klass nii supervinge igal alal on, siis mis mõttega me üldse jamame.
Ma ei ütleks, et ma olen halb kaotaja, kuid lõpuks ikka viskab kopa ette, kui kogu aeg lihtsama vastupanu teed minnakse ja siis ka võidetakse. Ma ei ütle, et 12-ndate kõik ideed on kohutavad või midagi. Vastupidi, teil on häid ideid ka, kuid te ei ole alati tipus. Meie ka ei ole, kuid mõnikord siiski.
Ma olen nende asjade pärast närvis küll, kuid tegelikult üldiselt on mul hea tuju. ^^ Kõik on kuidagi nii rahulik ja mõnus. Minu jaoks on kool juba praegu selleks korraks läbi, aga see selleks. xD Ma tahaksin rääkida tarkade inimestega ja lugeda raamatuid ja lebotada enda kott-toolis ja Merilin-Ingridile tema kingitust anda jnejne. ^^ Ja mul on mingi selline naljakas tunne. Nagu igatseks midagi. Ma ei oska seletada. Ma nagu igatseksin midagi, mis oleks loogiliselt nagu võimalik, aga minu puhul võimatu. Midagi sellist. Ma tean, et segane, aga see on natuke selline vastik ja näriv tunne. xD
Siinkohal ma lõpetan ja saadan tervitusi Ave Ojale, kes meid aeg-ajalt külastab xD
Eks ma elan üle, kuigi seda ei ela ma eal üle, et meie jõulukuusk ei saanud mingit kohta. Kas kellelgi on üldse õrna aimu kui palju vaeva me nende tiibadega nägime?! Me kõrvetasime ennast liimipüstoliga nii, et villid olid järel. Kipsvormid lagunesid üksteise järel, sest need lihtsalt ei tahtnud kokku jääda. Pidime laduma sulghaaval tiivavormid täis, et need ikka ühte pidi jääksid. Seejärel pidime need kokku õmblema ja kõik üle kontrollima. Ehk teile ei tundu see nii jube, kuid me tegime neid Kati juures pääääris hea mitu tundi. Umbes pool kaksteist olin kodus ja ma imestan, et mul siis veel üldse mingi tuju naeratada oli, sest jah.. see ei olnud mingi lust ja lillepidu.
Ma vabandan 12b ees, kuid sorri, teie kuuse idee oli telekast ja teie nö "moto" oli Birger Aaviku oma ja seda teavad paljud. Minu arust mitte midagi originaalset, sest kaunistused ei olnud ka midagi erilist. 12a kuusk oli juba parem, sest töö oli korralik ja tulemus juba parem. Oli näha, et nad on ka vaeva näinud. Väikeste omadesse eriti ei süvenenud. Vabandust.
Nüüd ma üritan selle selja taha jätta ja meil Kati ja Kertuga on üldiselt kopp ees kõike meie klassi eest tegemisest. 1. Kas ainult meie kolmekesi moodustame 10a? ja 2. Kui 12-s klass nii supervinge igal alal on, siis mis mõttega me üldse jamame.
Ma ei ütleks, et ma olen halb kaotaja, kuid lõpuks ikka viskab kopa ette, kui kogu aeg lihtsama vastupanu teed minnakse ja siis ka võidetakse. Ma ei ütle, et 12-ndate kõik ideed on kohutavad või midagi. Vastupidi, teil on häid ideid ka, kuid te ei ole alati tipus. Meie ka ei ole, kuid mõnikord siiski.
Ma olen nende asjade pärast närvis küll, kuid tegelikult üldiselt on mul hea tuju. ^^ Kõik on kuidagi nii rahulik ja mõnus. Minu jaoks on kool juba praegu selleks korraks läbi, aga see selleks. xD Ma tahaksin rääkida tarkade inimestega ja lugeda raamatuid ja lebotada enda kott-toolis ja Merilin-Ingridile tema kingitust anda jnejne. ^^ Ja mul on mingi selline naljakas tunne. Nagu igatseks midagi. Ma ei oska seletada. Ma nagu igatseksin midagi, mis oleks loogiliselt nagu võimalik, aga minu puhul võimatu. Midagi sellist. Ma tean, et segane, aga see on natuke selline vastik ja näriv tunne. xD
Siinkohal ma lõpetan ja saadan tervitusi Ave Ojale, kes meid aeg-ajalt külastab xD
16.12.07
Ma teen lühidalt, sest mul on uni.
Keijo sünnipäev oli väga vinge. Ma lausa arrrrrrrmastan. Seal oli nii ägedaid inimesi ja ma ju arrrmastan neid, nagu juba öeldud. ^^ Ilmar, Silver, Erik, Keijo ise, Kaisa jnejnejne. Niiiii lahe. :)
Kuulasin kuidas Keijo ja Silver ja siis vahepeal Ilmar ka rokkisid ja naersin enamus ajast. xD Lihtne ja tabav xD
Sain teada, et pean uue näo ostma, sest mu praegune on liiga vallatu ja tean, et pidudel Viimset reliikviat vaadata on lahe xD Mulle meeldib pidudel juukseid ka lõigata ja vaadata, kuidas iga veerand tunni tagant midagi laual või kapil ümber lükati. ^^
Kõige vingem oli veel see, et ma sain teha seda, mida ma kõige paremini oskan. Ma sain inimesi jälgida ja see oli lausa jumalik. Tulemused samuti. ^^
Aga olgu, ma nüüd lähen magama, sest te nagunii ei saa aru kui väga lahedad inimesed nad olid. *Kui väga ägedad nad minu arust olid. xD
Head ööd. ^__^
P.S. Ma sain endale lõpuks ihaldatud beanbagi ^^ Täpselt samasuguse nagu Keijo juures oli, aga rohelise ;)
Keijo sünnipäev oli väga vinge. Ma lausa arrrrrrrmastan. Seal oli nii ägedaid inimesi ja ma ju arrrmastan neid, nagu juba öeldud. ^^ Ilmar, Silver, Erik, Keijo ise, Kaisa jnejnejne. Niiiii lahe. :)
Kuulasin kuidas Keijo ja Silver ja siis vahepeal Ilmar ka rokkisid ja naersin enamus ajast. xD Lihtne ja tabav xD
Sain teada, et pean uue näo ostma, sest mu praegune on liiga vallatu ja tean, et pidudel Viimset reliikviat vaadata on lahe xD Mulle meeldib pidudel juukseid ka lõigata ja vaadata, kuidas iga veerand tunni tagant midagi laual või kapil ümber lükati. ^^
Kõige vingem oli veel see, et ma sain teha seda, mida ma kõige paremini oskan. Ma sain inimesi jälgida ja see oli lausa jumalik. Tulemused samuti. ^^
Aga olgu, ma nüüd lähen magama, sest te nagunii ei saa aru kui väga lahedad inimesed nad olid. *Kui väga ägedad nad minu arust olid. xD
Head ööd. ^__^
P.S. Ma sain endale lõpuks ihaldatud beanbagi ^^ Täpselt samasuguse nagu Keijo juures oli, aga rohelise ;)
14.12.07
Täna ma siis lõpuks jõudsingi kooli ka. ^^ Mitte midagi meeldivat seal muidugi ei olnud. Mu allakäigu hooaeg on jälle täies hoos. Kas pole mitte vinge? Keemia töö 2, geo töö 3, ajaloo jutustamine 2, sest tal oli hästi raske mind küsida ju esimesena, kui ma seda tegelikult osanud ka oleksin. Ma juba olin selle hinde jama ära unustanud, aga nüüd ma tulin siia ja kõik meenus taas. See selleks. Ma ei saa sinna enam midagi parata. Keemia tööd lähen parandama, kuid muudega on mu võimalused juba otsas.
Muidu oli mu enesetunne koolis mõnus. Ma tundsin ennast kuidagi vabana. Oli hetki, kus inimesed lihtsalt ajasid nii demendi juttu, et tekkis soov põgeneda, kuid samas, mida uut selles kõiges oli? Peale geograafia töö kätte saamist ma mõtlesin, et ma pean mingi imega hakkama saama ja õppima hakkama. Ka selles pole midagi uut. Millegi pärast see idee ei saa kunagi teoks. Ehk on liialt vähe sponsoreid? Ei tea.
Peale kooli läksin ostsin endale juuksevärvi. ^^ Jah, ma tõesti otsustasin jätkata vana tumedat rada pidi ning värvida oma juuksed tumepruuniks. Jõuluvanakonkursile ma ei jõudnud, sest see oli natuke imelikul ajal. Koju jõudes ma pisut pugisin ja siis jäin õega lobisema. Ning järsku mul tuli idee, mida Maile jõuludeks kinkida. Ma läksin nii äksi täis. Hakkasin kohe tegutsema. Mu tuba oli nagu vabrik. Ühel hetkel kuulsin Kertut uksele koputamas. Erki ja Ergo jättis ta teisele poole ust. Tegin paar kiiremat liigutust ja otsustasin Kertuga sammud poe poole seada. Erki ja Ergo olid ilmselt solvunud, sest nad käisid meist mõned meetrid tagapool. Kuid kui ma poodi jõudsin ja guaššid välja valisin, helises mu telefon. Ja oh üllatust, see oli Ergo, kes käskis mul ruttu minna kossuplatsile, sest neil oli igav ja külm. Ärge küsige, mida ma tegema pidin. Sellest ei saanud ma isegi aru. Kui ma kunagi sinnani jõudsin, kõndisin ma neile erilist tähelepanu pööramata edasi, sest vaatasin, et rahvast oli seal ilma minutagi küll. Kodus hakkasin Mai jõulukingitust edasi meisterdama. Värvid ja noad ja fantaasia - kõik läks lendu. Joonlauad ja minu millimeetritäpsus natuke ka^^ Olen süüdi.
Minule üllatuseks, helises mu telefon taas, kuid seekord oli see Teeme pausi?! nimega, ehk siis mmary. Ta otsustas minu juurest läbi tulla. Kaks kätt rohkem ja töö sujus palju kiiremini ja lõbusamalt. Mina ümisesin omaette Mansonit ja Mmary naeris. Ja ma avastasin, et kõik inimesed, kes oma pehmet taguotsakest minu voodile toetavad on natuke imelikud, sest nad kõik kas itsitavad omaette või siis lausa naeravad. Aga mis selles paha on?! Mitte kui midagi.
Kui me värvi kuivama jätsime, läksime me hoopis kõhtu kinnitama, sest kell oli minu eelmisest söögikorrast juba päris mitu tundi edasi liikunud. Peale seda veetsime pisut aega netis, omades Mürkat ja mõeldes homse õhtu peale.
Homme me läheme Keijo sünnipäevale. Ma veel pean mõtlema, mis ma külakostiks kaasa võtan. Pea on täiesti tühi. Homme on üldse tiheda graafikuga päev, sest enne seda pean ma veel Triinu juurde jõudma, sest ka tema otsustas enda vanemaks saamist tähistada samal päeval kui Keijo.
Mulle meenus veel see ka, et enne ma tegin siin Mari-Annile hääldusharjutusi, kui tema minu keelevigurite tõttu ära pidi lämbuma, sest naer oli nii suur. ^^
Praegu, kui Mari on lahkunud, on mul tuju lugeda midagi üldharivat. Midagi sellist näiteks, mis ma kolmapäeval raamatukogust tõin. Minu jaoks kõlab see lausa suurepäraselt. Nii ma teengi, aga ma tahaksin siia midagi veel kirjutada. Need tähed lausa vuhisevad mu kätest siia arvutisse, nii et...
Ma siis räägin eilse õhtu seiklustest. Eile luges mu emps, tuntud eesti keele õpetaja ja naljanina Ave Oja, erinevate inimeste blogisid. Mina istusin kõrval ja muudkui naersin tema reaktsiooni üle. Kõik tipsutamised, tantsimised ja kirjutamised said kommenteeritud. Kui ta minu blogini jõudma hakkas, tuhisesin ma teisest toa otsast, kuhu ma vahepeal sattunud olin, tagasi arvuti juurde ja keelasin selle kohe. Liiga piinlik, või mis?!
Merilini blogist luges ta, et mul on mingi mapp kus on mingid minu jutud. Järgmisena röövis ta minult selle. Rebisin selle kiiruga tagasi ja võtsin eriti haledad lood sealt välja. Järgnevad 20minutit vähemalt olid tal sisustatud ja minul ka, sest mulle jõudis alles siis kohale kui kohutavalt ma ju tegelikult need asjad sinna kirjutanud olin. Juhtub.. mina ei ole süüdi. :D Millalgi tõi ta selle tagasi ning ei lausunud sõnagi. Kõige jubedam. Ükskõiksus on kõige jubedam asi mida ma tean. Oleks ta siis kasvõi öelnud, et täiesti kohutav oli see seal, et see tasuks küteks kasutada, aga ei.. ta ei lausunud sõnagi.
Eks ma pean leppima, aga selle mapi ma pean nüüd küll kuhugi luku taha panema, sest kirjutada ma ju tahan, aga empsile näidata oleks way to mark. xD
Sellega meenus mulle ka see kord, kui Mürka küsis empsilt, et kas ta ei olegi ühtegi mu raamatut lugenud :O xD Eks emps siis nüüd luges ;)
22.detsembril tuleb Manson ka Eestisse. ^^ Ma ootan väga. :) Sel päeval hakkab emps komme tegema ja mina rokkima. xD ja ärge unustage, et 10.VEEBRUAR !!! on Korn Eestis. :) Kõige parem ^^
Aga okei, ma ei oska rohkem midagi kirjutada. Ma tahaks küll ^^
Kuni järgmise korrani...
Muidu oli mu enesetunne koolis mõnus. Ma tundsin ennast kuidagi vabana. Oli hetki, kus inimesed lihtsalt ajasid nii demendi juttu, et tekkis soov põgeneda, kuid samas, mida uut selles kõiges oli? Peale geograafia töö kätte saamist ma mõtlesin, et ma pean mingi imega hakkama saama ja õppima hakkama. Ka selles pole midagi uut. Millegi pärast see idee ei saa kunagi teoks. Ehk on liialt vähe sponsoreid? Ei tea.
Peale kooli läksin ostsin endale juuksevärvi. ^^ Jah, ma tõesti otsustasin jätkata vana tumedat rada pidi ning värvida oma juuksed tumepruuniks. Jõuluvanakonkursile ma ei jõudnud, sest see oli natuke imelikul ajal. Koju jõudes ma pisut pugisin ja siis jäin õega lobisema. Ning järsku mul tuli idee, mida Maile jõuludeks kinkida. Ma läksin nii äksi täis. Hakkasin kohe tegutsema. Mu tuba oli nagu vabrik. Ühel hetkel kuulsin Kertut uksele koputamas. Erki ja Ergo jättis ta teisele poole ust. Tegin paar kiiremat liigutust ja otsustasin Kertuga sammud poe poole seada. Erki ja Ergo olid ilmselt solvunud, sest nad käisid meist mõned meetrid tagapool. Kuid kui ma poodi jõudsin ja guaššid välja valisin, helises mu telefon. Ja oh üllatust, see oli Ergo, kes käskis mul ruttu minna kossuplatsile, sest neil oli igav ja külm. Ärge küsige, mida ma tegema pidin. Sellest ei saanud ma isegi aru. Kui ma kunagi sinnani jõudsin, kõndisin ma neile erilist tähelepanu pööramata edasi, sest vaatasin, et rahvast oli seal ilma minutagi küll. Kodus hakkasin Mai jõulukingitust edasi meisterdama. Värvid ja noad ja fantaasia - kõik läks lendu. Joonlauad ja minu millimeetritäpsus natuke ka^^ Olen süüdi.
Minule üllatuseks, helises mu telefon taas, kuid seekord oli see Teeme pausi?! nimega, ehk siis mmary. Ta otsustas minu juurest läbi tulla. Kaks kätt rohkem ja töö sujus palju kiiremini ja lõbusamalt. Mina ümisesin omaette Mansonit ja Mmary naeris. Ja ma avastasin, et kõik inimesed, kes oma pehmet taguotsakest minu voodile toetavad on natuke imelikud, sest nad kõik kas itsitavad omaette või siis lausa naeravad. Aga mis selles paha on?! Mitte kui midagi.
Kui me värvi kuivama jätsime, läksime me hoopis kõhtu kinnitama, sest kell oli minu eelmisest söögikorrast juba päris mitu tundi edasi liikunud. Peale seda veetsime pisut aega netis, omades Mürkat ja mõeldes homse õhtu peale.
Homme me läheme Keijo sünnipäevale. Ma veel pean mõtlema, mis ma külakostiks kaasa võtan. Pea on täiesti tühi. Homme on üldse tiheda graafikuga päev, sest enne seda pean ma veel Triinu juurde jõudma, sest ka tema otsustas enda vanemaks saamist tähistada samal päeval kui Keijo.
Mulle meenus veel see ka, et enne ma tegin siin Mari-Annile hääldusharjutusi, kui tema minu keelevigurite tõttu ära pidi lämbuma, sest naer oli nii suur. ^^
Praegu, kui Mari on lahkunud, on mul tuju lugeda midagi üldharivat. Midagi sellist näiteks, mis ma kolmapäeval raamatukogust tõin. Minu jaoks kõlab see lausa suurepäraselt. Nii ma teengi, aga ma tahaksin siia midagi veel kirjutada. Need tähed lausa vuhisevad mu kätest siia arvutisse, nii et...
Ma siis räägin eilse õhtu seiklustest. Eile luges mu emps, tuntud eesti keele õpetaja ja naljanina Ave Oja, erinevate inimeste blogisid. Mina istusin kõrval ja muudkui naersin tema reaktsiooni üle. Kõik tipsutamised, tantsimised ja kirjutamised said kommenteeritud. Kui ta minu blogini jõudma hakkas, tuhisesin ma teisest toa otsast, kuhu ma vahepeal sattunud olin, tagasi arvuti juurde ja keelasin selle kohe. Liiga piinlik, või mis?!
Merilini blogist luges ta, et mul on mingi mapp kus on mingid minu jutud. Järgmisena röövis ta minult selle. Rebisin selle kiiruga tagasi ja võtsin eriti haledad lood sealt välja. Järgnevad 20minutit vähemalt olid tal sisustatud ja minul ka, sest mulle jõudis alles siis kohale kui kohutavalt ma ju tegelikult need asjad sinna kirjutanud olin. Juhtub.. mina ei ole süüdi. :D Millalgi tõi ta selle tagasi ning ei lausunud sõnagi. Kõige jubedam. Ükskõiksus on kõige jubedam asi mida ma tean. Oleks ta siis kasvõi öelnud, et täiesti kohutav oli see seal, et see tasuks küteks kasutada, aga ei.. ta ei lausunud sõnagi.
Eks ma pean leppima, aga selle mapi ma pean nüüd küll kuhugi luku taha panema, sest kirjutada ma ju tahan, aga empsile näidata oleks way to mark. xD
Sellega meenus mulle ka see kord, kui Mürka küsis empsilt, et kas ta ei olegi ühtegi mu raamatut lugenud :O xD Eks emps siis nüüd luges ;)
22.detsembril tuleb Manson ka Eestisse. ^^ Ma ootan väga. :) Sel päeval hakkab emps komme tegema ja mina rokkima. xD ja ärge unustage, et 10.VEEBRUAR !!! on Korn Eestis. :) Kõige parem ^^
Aga okei, ma ei oska rohkem midagi kirjutada. Ma tahaks küll ^^
Kuni järgmise korrani...
13.12.07
Eelmise postituse kohta nii palju, et kui mu õde mu blogi luges, siis ta arvas, et ma peaksin meie endise vene keele õpetaja Silvi Rootsu juurde kolima. Siis ma saaksin raamatukogu naaber olla ^.^ Aga mul on oma praeguseski kodus hea. Eks ma võin jalga raamatute nimel kulutada küll. :)
Täna ei ole eriti tegus päev olnud. Peale eelmist postitust ma natuke aitasin veel õel õppida, siis tuli Ergo mulle külla ja peale seda hakkasin ma õega telekat vaatama. Siis pidi õde kokandusringi minema ja nii ma siia üksi jäingi. Ootan huviga teiste blogide täiendusi. Ma hakkan vist vaikselt nende lugemisest sõltuvusse sattuma. ^^ Nii huvitav on lugeda, kuidas keegi teine ennast väljendab või midagi kirjeldab.
Peale õe lahkumist ma igatahes tulin siia tuppa Mürka kingiga jamama. Alguses olin jumalast hasardis, aga ega seda kaua teha ei saa, sest siis natuke tüütab ära. Aga lõpptulemuse nimel ma olen selleks valmis ^__^
Ma siiamaani peaksin ajalugu hakkama õppima. Kohe varsti tulevad Stella ja emps kokandusringist igasuguste maitsvate roogadega kohale ja siis saan mina ka endal punni täis süüa. ^^
Olge siis mõnusad ja kirjutage oma blogisid ja hoidke mulle ajaloo jaoks pöialt . ^§^
Mul oli kaks vaba päeva ^^ See tähendab, ma tegin endale kaks vaba päeva (A) Ma natukene olin haige ja ega ma natukene ei viitsinud ennast kodust välja vedada ka, kuigiii.. ma käisin eile raamatukogus. Ohjah, see on ikka nii vinge koht. Ma võiks raamatukogu naaber olla :)
Eile ma enda jaoks millegi kasulikuga hakkama ei saanud. Enamus aja ma tegin õele reisiprogrammi lummavasse keskaegsesse Pariisi ja aitasin tal vene keele sõnu õppida. Ma ei oleks uskunudki, et üks reisiprogrammi koostamine võib nii huvitav olla. Valida need kohad kuhu reisijad viia, otsida hotell ja toitlustus jms. Nii tore oli. (: Vene keele sõnadega ma käisin talle lihtsalt pinda, sest ta ei suuda eristada susisevaid häälikuid ja mina suudan. Ja siis ma kiusasingi teda natuke.
Aga tegelikult ma sain õega eile vägagi hästi läbi. Me pidime õhtul ära surema naeru kätte. Täitsa lõpp, mis kildu Stella siin rebis xDDD Praegugi ajab naerma.
Homme ma lähen kooli, kui eeskujulik õpilane. Peaksingi ajalugu õppima. Ma enne tegin algust, aga siis poole pealt tüütas ära. Leidsin parema tegevuse ja hakkasin jõulukaarte tegema^^ See oli omamoodi lõõgastav tegevus. Kuulasin Regina Spektorit ja kirjutasin ja uurisin aadresse ja liimisin ja joonistasin ja naeratasin. Jälle üks töö Jõulu-Susanna poolt tehtud.
Tegelikult ma tahaksin neid raamatuid lugeda, mis ma eile tõin. Ma laenutasin "Jutustage sellest oma lastele...", mis räägib holokaustist. Ma tahtsin selle juba ammu Mare Kivistiku käest laenata, aga ma unustasin ilmselt. Eile laenutasin ma veel 11.septembri kohta mingi raamatu, tundub huvitav ja saangi ennast ka asjaga kurssi viia ja kolmanda raamatu laenutasin ka, see oli "Saatanlik piibel". Selle ma laenutasin vanaema juures lugemiseks, if you know what I mean. Kes teab see teab. xD
Raamatukogus oli eile see ka tore, et pidi täitma mingi küsimustikku, et kuidas muuta raamatukogu lugejasõbralikumaks. Kui ma enda omaga ühele poole sain, siis ma aitasin pärast ühel vanatädil ka seda täita ja lahkudes oli hea tunne. See oli minu eilse päeva heategu. Ma olen tõsine heategude fänn btw. Aga selliste heategude, mida inimesed tegelikult ka vajavad, mitte sellised asjad, et aitan sõbrannal matemaatikat õppida. See on kuidagi teistsugune, aga see tädi seal raamatukogus ei näinud hästi ja mina olin ta silmadeks ja see tundus kuidagi palju olulisem.
Ma vaatasin ükspäev Võsareporterit, kus näitas kodutut, kes on hästi eeskujulik ja täidab igal võimalikul moel seadusi. Tal polnud muud kui oma riided, mis tal seljas olid ja koer. Te ei kujuta ette kui kahju mul temast oli. Ma oleksin tahtnud minna sinna ja anda talle süüa ja raha, et ta saaks endale dokumendid teha ja siis taotleda kohta kuskil hooldekodus. Terve päeva ja järgmise ka mõtlesin ma selle peale, aga mida ma teha saan. Mul ei ole nii palju raha, et ta endale dokumendid saaks ju. Kõik on ju nii jube kallid asjad. =(
Ohjah, igatahes ma üritan selle eest teisi aidata. ^^
Ma praegu nüüd lähen, õde tuli koju. Hakkan nüüd eilseid asju edasi naerma xDD
Peatse kirjutamiseni . :)
Eile ma enda jaoks millegi kasulikuga hakkama ei saanud. Enamus aja ma tegin õele reisiprogrammi lummavasse keskaegsesse Pariisi ja aitasin tal vene keele sõnu õppida. Ma ei oleks uskunudki, et üks reisiprogrammi koostamine võib nii huvitav olla. Valida need kohad kuhu reisijad viia, otsida hotell ja toitlustus jms. Nii tore oli. (: Vene keele sõnadega ma käisin talle lihtsalt pinda, sest ta ei suuda eristada susisevaid häälikuid ja mina suudan. Ja siis ma kiusasingi teda natuke.
Aga tegelikult ma sain õega eile vägagi hästi läbi. Me pidime õhtul ära surema naeru kätte. Täitsa lõpp, mis kildu Stella siin rebis xDDD Praegugi ajab naerma.
Homme ma lähen kooli, kui eeskujulik õpilane. Peaksingi ajalugu õppima. Ma enne tegin algust, aga siis poole pealt tüütas ära. Leidsin parema tegevuse ja hakkasin jõulukaarte tegema^^ See oli omamoodi lõõgastav tegevus. Kuulasin Regina Spektorit ja kirjutasin ja uurisin aadresse ja liimisin ja joonistasin ja naeratasin. Jälle üks töö Jõulu-Susanna poolt tehtud.
Tegelikult ma tahaksin neid raamatuid lugeda, mis ma eile tõin. Ma laenutasin "Jutustage sellest oma lastele...", mis räägib holokaustist. Ma tahtsin selle juba ammu Mare Kivistiku käest laenata, aga ma unustasin ilmselt. Eile laenutasin ma veel 11.septembri kohta mingi raamatu, tundub huvitav ja saangi ennast ka asjaga kurssi viia ja kolmanda raamatu laenutasin ka, see oli "Saatanlik piibel". Selle ma laenutasin vanaema juures lugemiseks, if you know what I mean. Kes teab see teab. xD
Raamatukogus oli eile see ka tore, et pidi täitma mingi küsimustikku, et kuidas muuta raamatukogu lugejasõbralikumaks. Kui ma enda omaga ühele poole sain, siis ma aitasin pärast ühel vanatädil ka seda täita ja lahkudes oli hea tunne. See oli minu eilse päeva heategu. Ma olen tõsine heategude fänn btw. Aga selliste heategude, mida inimesed tegelikult ka vajavad, mitte sellised asjad, et aitan sõbrannal matemaatikat õppida. See on kuidagi teistsugune, aga see tädi seal raamatukogus ei näinud hästi ja mina olin ta silmadeks ja see tundus kuidagi palju olulisem.
Ma vaatasin ükspäev Võsareporterit, kus näitas kodutut, kes on hästi eeskujulik ja täidab igal võimalikul moel seadusi. Tal polnud muud kui oma riided, mis tal seljas olid ja koer. Te ei kujuta ette kui kahju mul temast oli. Ma oleksin tahtnud minna sinna ja anda talle süüa ja raha, et ta saaks endale dokumendid teha ja siis taotleda kohta kuskil hooldekodus. Terve päeva ja järgmise ka mõtlesin ma selle peale, aga mida ma teha saan. Mul ei ole nii palju raha, et ta endale dokumendid saaks ju. Kõik on ju nii jube kallid asjad. =(
Ohjah, igatahes ma üritan selle eest teisi aidata. ^^
Ma praegu nüüd lähen, õde tuli koju. Hakkan nüüd eilseid asju edasi naerma xDD
Peatse kirjutamiseni . :)
10.12.07
Ja veel midagi kogu täiega Merilinile. :) xD Ärge arvake, et ma hulluks lähen. Lugege tema blogi ja te mõistate, mis see on, mis nüüd tuleb . ^^
Soe õhtu New Yorgis. Tuul sasib mu juukseid ning lennutab mu kleidisaba omasoodu. Ma olen 24 ning mu unistus on täitunud. Ma seisan siin mere ääres ning vaatan päikest mere taha vajumas. Pastelsed värvid ümbritsevad mind ning kõik tundub nii rahulik. Elegantsus saadab mind igal sammul, kui hakkan trepiastme haaval liikuma restorani ukse juurde. Ometigi, ma olen ju kutsutud. Ukse peal ootab mind kelner kandikuga ning pakub mulle klaasikese tippklassi punast veini. Ma võtan selle kõhklemata vastu, sest see värv sobib ideaalselt mu kleidiga. Astun edasi kuulatades melu, mis on mu ümber, südametukseid, mis on mu sees ja omaenese kingade klõpsumist.
Ma olin nõus peole tulema, teadmata isegi miks, sest ma ei tundnud siit kedagi, kuid siiski liuglesin ma mööda ruumi ning lobisesin inimestega. Kõik tundusid niivõrd sõbralikud. Ma ei tea, kas see tuleb veinist või kuumast ilmast või heast muusikast. Seinal on lambid, mis kiirgavad hämarat valgust. Kõik tundub kuidagi salapärane ja romantiline. Laul vahetub ning kõlaritest hakkavad kostma Michael Buble mahedad sõnad. Ma tean seda laulu. See on “Save the Last Dance For Me”.
Mul jooksid põnevus külmavärinad üle selja, kui ma nägin enda poole astuvat meest. Tal on seljas must pintsak ning valge triiksärk, mille kaks ülemist nööpi on lohakalt lahti jäetud, kuid see jätab seksika mulje. Mees kummarab ning palub mind tantsule. Kuidas ma saaksingi vastu panna? Sellest mehest lausa õhkas temperamenti. Me libisesime üle paare täis tantsupõranda unustades nad sootuks. Ma tantsisin oma elu kõige kirglikumat ning meeldejäävamat tantsu, ise seda teadmatagi.
Ta hoidis enda kätt õrnalt mu seljal ning me lausa hõljusime selle põranda kohal. Ta ei lausunud sõnagi vaid puuris mind enda tumepruunide silmadega. Oskamata midagi muud teha järgisin ma tema eeskuju. Ma tunnetasin iga tema puudutust, jälitasin iga tema sammu ja hingasin iga viimset kui pahvakut tema hingematvalt heast parfüümist. Ma olin täiesti tema lummuses. Ma kartsin paaniliselt, et lugu lõpeb iga hetk. Kuid hoopis vastupidi, see muudkui kestis ja kestis. Kuni järsku kõige ootamatul hetkel sai see otsa. Ma ei osanud nüüd midagi peale hakata. Mulle tundus, et kõik pidigi nii olema nagu see selle tantsu ajal oli.
See rosinasilmadega mees, kelle nimi oli Michael, tantsis minuga sel õhtul veel mitmeid tantse, kuid see esimene ületas siiski kõik. See esimene tants sümboliseerib siiani minu jaoks armastust ja kirge ning tõepoolest ei unusta ma seda kunagi.
Praeguseks, mil ma olen juba 32, elan ma ikka New Yorgis ning käin elegantsetel pidudel, kuid see, mis toimus tookord, on kordumatu.
Soe õhtu New Yorgis. Tuul sasib mu juukseid ning lennutab mu kleidisaba omasoodu. Ma olen 24 ning mu unistus on täitunud. Ma seisan siin mere ääres ning vaatan päikest mere taha vajumas. Pastelsed värvid ümbritsevad mind ning kõik tundub nii rahulik. Elegantsus saadab mind igal sammul, kui hakkan trepiastme haaval liikuma restorani ukse juurde. Ometigi, ma olen ju kutsutud. Ukse peal ootab mind kelner kandikuga ning pakub mulle klaasikese tippklassi punast veini. Ma võtan selle kõhklemata vastu, sest see värv sobib ideaalselt mu kleidiga. Astun edasi kuulatades melu, mis on mu ümber, südametukseid, mis on mu sees ja omaenese kingade klõpsumist.
Ma olin nõus peole tulema, teadmata isegi miks, sest ma ei tundnud siit kedagi, kuid siiski liuglesin ma mööda ruumi ning lobisesin inimestega. Kõik tundusid niivõrd sõbralikud. Ma ei tea, kas see tuleb veinist või kuumast ilmast või heast muusikast. Seinal on lambid, mis kiirgavad hämarat valgust. Kõik tundub kuidagi salapärane ja romantiline. Laul vahetub ning kõlaritest hakkavad kostma Michael Buble mahedad sõnad. Ma tean seda laulu. See on “Save the Last Dance For Me”.
Mul jooksid põnevus külmavärinad üle selja, kui ma nägin enda poole astuvat meest. Tal on seljas must pintsak ning valge triiksärk, mille kaks ülemist nööpi on lohakalt lahti jäetud, kuid see jätab seksika mulje. Mees kummarab ning palub mind tantsule. Kuidas ma saaksingi vastu panna? Sellest mehest lausa õhkas temperamenti. Me libisesime üle paare täis tantsupõranda unustades nad sootuks. Ma tantsisin oma elu kõige kirglikumat ning meeldejäävamat tantsu, ise seda teadmatagi.
Ta hoidis enda kätt õrnalt mu seljal ning me lausa hõljusime selle põranda kohal. Ta ei lausunud sõnagi vaid puuris mind enda tumepruunide silmadega. Oskamata midagi muud teha järgisin ma tema eeskuju. Ma tunnetasin iga tema puudutust, jälitasin iga tema sammu ja hingasin iga viimset kui pahvakut tema hingematvalt heast parfüümist. Ma olin täiesti tema lummuses. Ma kartsin paaniliselt, et lugu lõpeb iga hetk. Kuid hoopis vastupidi, see muudkui kestis ja kestis. Kuni järsku kõige ootamatul hetkel sai see otsa. Ma ei osanud nüüd midagi peale hakata. Mulle tundus, et kõik pidigi nii olema nagu see selle tantsu ajal oli.
See rosinasilmadega mees, kelle nimi oli Michael, tantsis minuga sel õhtul veel mitmeid tantse, kuid see esimene ületas siiski kõik. See esimene tants sümboliseerib siiani minu jaoks armastust ja kirge ning tõepoolest ei unusta ma seda kunagi.
Praeguseks, mil ma olen juba 32, elan ma ikka New Yorgis ning käin elegantsetel pidudel, kuid see, mis toimus tookord, on kordumatu.
Viimasel ajal on populaarseks läinud jutt, et kiire on ja ei jõuta midagi tehtud ja, et endale ei jää üldse aega. Ma nii tean mida nad sellega mõtlevad. Ma ei mõtle sellega, et kümnes klass on mingi ületamatu takistus või minu huviringid liiga tiheda ajakavaga. Ma olen ise selle tee valinud ja taganemiseks võimalust ei ole.
Jah, ma tõesti õpin mõnikord kella 3-4 öösel ja mõnikord tõesti on tunne käega lüüa, sest mitte mingit tulemust pole kuskilt otsast näha. See tunne on tegelikult päris tihti. Samas aga on hea kui kiire on, sest siis jääb mulje, et sa oled eriti kasulik.
Millegi pärast on mul sellel aastal anti-vingumise tuju. Kõik peab edasi minema ja ma leian, et ma ei tohi mitte millegi kohta öelda, et ma ei jõua. Kuid samas olen mõelnud, et vähemalt huvialadega peaksin natuke koomale tõmbama. Ma tean, et mulle meeldivad need kõik väga, kuid siiski. Eks paistab ja eks aeg näitab, mis peale jõule juhtuma hakkab.
Teistele ma soovitan, et rassige edasi. :) Ma tean, et on raske, aga kunagi kuidagi ikkagi tunnustatakse meid või peetakse meeles, kasvõi hea sõnaga ^ ^ Usun, et see ei pruugi teile küllalt olla, kuid mõelge enda peale. Mõelge kui palju te enda mõistes edasi olete arenenud ;)
Jah, ma tõesti õpin mõnikord kella 3-4 öösel ja mõnikord tõesti on tunne käega lüüa, sest mitte mingit tulemust pole kuskilt otsast näha. See tunne on tegelikult päris tihti. Samas aga on hea kui kiire on, sest siis jääb mulje, et sa oled eriti kasulik.
Millegi pärast on mul sellel aastal anti-vingumise tuju. Kõik peab edasi minema ja ma leian, et ma ei tohi mitte millegi kohta öelda, et ma ei jõua. Kuid samas olen mõelnud, et vähemalt huvialadega peaksin natuke koomale tõmbama. Ma tean, et mulle meeldivad need kõik väga, kuid siiski. Eks paistab ja eks aeg näitab, mis peale jõule juhtuma hakkab.
Teistele ma soovitan, et rassige edasi. :) Ma tean, et on raske, aga kunagi kuidagi ikkagi tunnustatakse meid või peetakse meeles, kasvõi hea sõnaga ^ ^ Usun, et see ei pruugi teile küllalt olla, kuid mõelge enda peale. Mõelge kui palju te enda mõistes edasi olete arenenud ;)
Selle postituse peateemaks on jõulutunne. Ja see on kogu täiega Merilinile.
Jõulutunne on see kui sa kuuled koputust uksele, avades märkad sa, et ukse taga on punase ninaga Merilin, kes on sulle külla tulnud. Siis te panete küünlad põlema, kustutate tuled ja räägite poistest ja tüdrukutest, raamatutest ja filmidest, ilmast ja koolist. Jah, ma tean, et nendest asjadest räägitakse ka muul ajal, kuid siis ei ole selles seda salapära. Jõulumüstika jaoks ei ole vaja päkapikke ja jõuluvanasid.Igatahes niimoodi me istume seal ja joome teed (isegi siis, kui on teada, et Susanna teed ei joo) Ja me sööme kommi ja laseme kõik rahvatantsud ja laulmised ja muud asjad üle, et lihtsalt seda hetke veel kauem nautida.Siis me kustutame küünlad ja lähme õue. Külm näpistab, aga meil on ikkagi mõnus. Õhus on tunda pühade meeleolu. Kosel säravad puude ümber tuled ning on olemas ka meie päris oma kuusk. On olemas pingid kus istuda ja teed kus jalutada. Ja siis vahepeal toob Susanna Mürkale bussi vastu minnes piparkooki või mõne roosi. Peale seda me lähme jälitame mööda pimedaid tänavaid teisi inimesi, ise südamest lõkerdades ja mõistes kui imelikud me oleme, aga meile meeldib. ^^
Jõulutunne on see kui Merilin tuleb koolis su juurde naeratades terve oma olekuga ja kallistab sind, sest tal lihtsalt on tuju. Ka selles on pühade erilisust ja tegelikult me mõlemad tundsime seda. Et kellelegi näidata kui eriline ta on, ei ole vaja kingitusi. Piisab sõnadest ja väljendusrikkusest. Sellest Merilinil puudu ei tulnud.
Jõulutunne oli see kui ma tegin midagi Merilinile, kaarti või midagi muud toredat, ise juba vaimusilmas teades, kuidas ta reageerib. See tegi tuju heaks. :)
Niiviisi me kõmpisime mööda Koset või nautisime hubast õhkkonda minu juures, aga meil olid meie jõulud ja mitte keegi ei suuda ettegi kujutada, millised need olid, sest ainult meie tundsime seda niimoodi. Ainult meie mõistsime seda niimoodi. Ja ainult meie armastasime seda niimoodi.
Mäletad?Kas sa mäletad neid lõputuid kordi, kui ma sulle bussi vastu tulin või kui ma sind ära saatsin, oodates, et sa juba rutem tagasi tuleksid? Või neid sõnumeid, mis sa saatsid, kui ma maal olin? Ega sa unustanud pole?Ma loodan, et sa ei ole. Aga tea, et mul pole mitte kunagi varem olnud sellist jõulutunnet nagu eelmisel aastal ja seda kõike tänu sinule. Need olid mu elu kõige ilusamad jõulud. Jõulud, mis algasid detsembris ja lõppesid nii veebruari kanti. ^^
Jõulutunne on see kui sa kuuled koputust uksele, avades märkad sa, et ukse taga on punase ninaga Merilin, kes on sulle külla tulnud. Siis te panete küünlad põlema, kustutate tuled ja räägite poistest ja tüdrukutest, raamatutest ja filmidest, ilmast ja koolist. Jah, ma tean, et nendest asjadest räägitakse ka muul ajal, kuid siis ei ole selles seda salapära. Jõulumüstika jaoks ei ole vaja päkapikke ja jõuluvanasid.Igatahes niimoodi me istume seal ja joome teed (isegi siis, kui on teada, et Susanna teed ei joo) Ja me sööme kommi ja laseme kõik rahvatantsud ja laulmised ja muud asjad üle, et lihtsalt seda hetke veel kauem nautida.Siis me kustutame küünlad ja lähme õue. Külm näpistab, aga meil on ikkagi mõnus. Õhus on tunda pühade meeleolu. Kosel säravad puude ümber tuled ning on olemas ka meie päris oma kuusk. On olemas pingid kus istuda ja teed kus jalutada. Ja siis vahepeal toob Susanna Mürkale bussi vastu minnes piparkooki või mõne roosi. Peale seda me lähme jälitame mööda pimedaid tänavaid teisi inimesi, ise südamest lõkerdades ja mõistes kui imelikud me oleme, aga meile meeldib. ^^
Jõulutunne on see kui Merilin tuleb koolis su juurde naeratades terve oma olekuga ja kallistab sind, sest tal lihtsalt on tuju. Ka selles on pühade erilisust ja tegelikult me mõlemad tundsime seda. Et kellelegi näidata kui eriline ta on, ei ole vaja kingitusi. Piisab sõnadest ja väljendusrikkusest. Sellest Merilinil puudu ei tulnud.
Jõulutunne oli see kui ma tegin midagi Merilinile, kaarti või midagi muud toredat, ise juba vaimusilmas teades, kuidas ta reageerib. See tegi tuju heaks. :)
Niiviisi me kõmpisime mööda Koset või nautisime hubast õhkkonda minu juures, aga meil olid meie jõulud ja mitte keegi ei suuda ettegi kujutada, millised need olid, sest ainult meie tundsime seda niimoodi. Ainult meie mõistsime seda niimoodi. Ja ainult meie armastasime seda niimoodi.
Mäletad?Kas sa mäletad neid lõputuid kordi, kui ma sulle bussi vastu tulin või kui ma sind ära saatsin, oodates, et sa juba rutem tagasi tuleksid? Või neid sõnumeid, mis sa saatsid, kui ma maal olin? Ega sa unustanud pole?Ma loodan, et sa ei ole. Aga tea, et mul pole mitte kunagi varem olnud sellist jõulutunnet nagu eelmisel aastal ja seda kõike tänu sinule. Need olid mu elu kõige ilusamad jõulud. Jõulud, mis algasid detsembris ja lõppesid nii veebruari kanti. ^^
9.12.07
Täna oli lebo päev. Mu eilne masendavalt kohutav silmavalu oli üle läinud. ^^ Hingamisraskused on mul siiani, kuid nendega ma olen aastate jooksul ära harjunud. ;)
Täna pühendasin aega endale ja puhkasin. Vahepeal mõtlesin asjade üle järgi ja oleksin peaaegu hulluks läinud, kuid siis tuli mu päästja Mmary, kellega me korra väljas käisime ja siis minu juurde tulime. :) Imekombel jõudsin ka natuke lugeda, kuid mitte midagi märkimisväärset. Tahaksin oma HP juurde juba jõuda^^, kuid kogu aeg on nii kiire. Praegu on aeg, mil ma tahaksin tsiteerida Jokit ja öelda, et homset päeva ei ole, sest mul on nii palju õppida, et ma ei taha homme selleks ärgata vaid ma tahaksin natuke veel puhata ^^
Ma ootan, et mu silmaarsti aeg juba kätte jõuaks. Ilma prillideta, mis mul Ungarisse jäid, on natuke palju keeruline lugeda.
Aga praegu ma lähen magama, lootes, et homme on laupäev. ^^ Head ööd (:
Täna pühendasin aega endale ja puhkasin. Vahepeal mõtlesin asjade üle järgi ja oleksin peaaegu hulluks läinud, kuid siis tuli mu päästja Mmary, kellega me korra väljas käisime ja siis minu juurde tulime. :) Imekombel jõudsin ka natuke lugeda, kuid mitte midagi märkimisväärset. Tahaksin oma HP juurde juba jõuda^^, kuid kogu aeg on nii kiire. Praegu on aeg, mil ma tahaksin tsiteerida Jokit ja öelda, et homset päeva ei ole, sest mul on nii palju õppida, et ma ei taha homme selleks ärgata vaid ma tahaksin natuke veel puhata ^^
Ma ootan, et mu silmaarsti aeg juba kätte jõuaks. Ilma prillideta, mis mul Ungarisse jäid, on natuke palju keeruline lugeda.
Aga praegu ma lähen magama, lootes, et homme on laupäev. ^^ Head ööd (:
7.12.07
Täna oli Playbox. Me olime täiega vinged kuigi me auhinda ei saanud ^^ See oli vist minu esimene ja viimane kord Kuningas olla. :D
Jah, vahepeal sain niisama savikilluga silma ja siis tegin oma teadustaja debüüti. xD
Aga üldiselt on mul jah paha tuju ja sellepärast ma kirjutangi minimaalse sõnavaraga praegu . xD
Peale esinemist ja ka praegu veel on mul mu koormusastma tõttu tõsised hingamisraskused. ^__^ Aga selle ma ehk elan üle.
Jumal tänatud, et mu emme kodus oli, sest kui ma oleksin üksi pidanud olema, siis ma oleksin ära surnud siia. Empsiga oli hea lobiseda : )
Mürka, ole nüüd meelitatud ^^ Sinule kirjutan praegu, sest ma ju kirjutangi oma päevast (:
Ma üldiselt ei vingu, et mul paha tuju on ja mõne teise asja pärast ka, mida ma üldse mainima ei hakka. : )
Ja praegu ma lähen eemale oma smailide rohkest postitusest ja süvenen "Vähktõvekorpusesse" ja täidan oma mõttepäevikut ja olen niisama diip xD
Ja uskuge mind, mu tuju pole üldse nii hull, kui siit postitusest irooniaga kajastub. ^^
Head und ja palun laske mul homme võimalikult kaua magada, sest mul pole peale Ungarit veel ühtegi sellist päeva olnud, kus ma oleksin saanud magada nii kaua, kui ma tahan. ^^
Ette tänades, S-uzie. ^_^
Jah, vahepeal sain niisama savikilluga silma ja siis tegin oma teadustaja debüüti. xD
Aga üldiselt on mul jah paha tuju ja sellepärast ma kirjutangi minimaalse sõnavaraga praegu . xD
Peale esinemist ja ka praegu veel on mul mu koormusastma tõttu tõsised hingamisraskused. ^__^ Aga selle ma ehk elan üle.
Jumal tänatud, et mu emme kodus oli, sest kui ma oleksin üksi pidanud olema, siis ma oleksin ära surnud siia. Empsiga oli hea lobiseda : )
Mürka, ole nüüd meelitatud ^^ Sinule kirjutan praegu, sest ma ju kirjutangi oma päevast (:
Ma üldiselt ei vingu, et mul paha tuju on ja mõne teise asja pärast ka, mida ma üldse mainima ei hakka. : )
Ja praegu ma lähen eemale oma smailide rohkest postitusest ja süvenen "Vähktõvekorpusesse" ja täidan oma mõttepäevikut ja olen niisama diip xD
Ja uskuge mind, mu tuju pole üldse nii hull, kui siit postitusest irooniaga kajastub. ^^
Head und ja palun laske mul homme võimalikult kaua magada, sest mul pole peale Ungarit veel ühtegi sellist päeva olnud, kus ma oleksin saanud magada nii kaua, kui ma tahan. ^^
Ette tänades, S-uzie. ^_^
5.12.07
Laulge mulle, tantsige mulle, lugege mulle, näidelge mulle, kirjutage mulle, joonistage mulle... ja ma olen kade.
Ma kadestan teid kõiki ! Miks teil on see ? See sära ja võim ?
Ma tahaks kurta, ma tahaks vinguda, ma tahaks osata ja ma tahaks...
aga ma ei tee seda. Ma ei ole nagu teie. Kuigi kohati ju võiksin. Oleks mul midagi teilt kõigilt, siis ma oleksin superinimene. ^^
Loota ju võib.. :)
Selle asemel ma laulan, ma tantsin, ma loen, ma näitlen, ma kirjutan, ma vahepeal isegi joonistan ja ma ikka pole rahul. Või kui see rahulolu minuni kunagi jõuab, siis ei ole teised rahul. Lihtne.
Merilin küsib ikkagi minult, et miks ma ei kirjuta enda päevast või midagi ? Ja ma ikka veel vastan, et ma ei oska. See tähendab oskan, aga mitte hästi. Minu stiil on rohkem olla vaatleja. Märgata ja analüüsida. Eksju. : )
Kui ma suureks kasvan, siis ma hakkan kirjanikuks ütleb raamatu nimi, aga mina mitte. Teadke seda ^^
Ma kadestan teid kõiki ! Miks teil on see ? See sära ja võim ?
Ma tahaks kurta, ma tahaks vinguda, ma tahaks osata ja ma tahaks...
aga ma ei tee seda. Ma ei ole nagu teie. Kuigi kohati ju võiksin. Oleks mul midagi teilt kõigilt, siis ma oleksin superinimene. ^^
Loota ju võib.. :)
Selle asemel ma laulan, ma tantsin, ma loen, ma näitlen, ma kirjutan, ma vahepeal isegi joonistan ja ma ikka pole rahul. Või kui see rahulolu minuni kunagi jõuab, siis ei ole teised rahul. Lihtne.
Merilin küsib ikkagi minult, et miks ma ei kirjuta enda päevast või midagi ? Ja ma ikka veel vastan, et ma ei oska. See tähendab oskan, aga mitte hästi. Minu stiil on rohkem olla vaatleja. Märgata ja analüüsida. Eksju. : )
Kui ma suureks kasvan, siis ma hakkan kirjanikuks ütleb raamatu nimi, aga mina mitte. Teadke seda ^^
2.12.07
Tervist!
Ma tahaksin siia praegu midagi hästi mõtekat kirjutada, aga ma vist ei oska. Ma ei oska üldse paljusid asju, aga ma siiski näppasin oma vabast ajast ühe hetke siia kirjutamiseks.
Ehk te ütleksite mulle, miks mina ei kirjuta blogisse seda mida ma täna tegin või midagi. Ma kirjutan alati mingit mööda teemat ja mulle üldse ei meeldi kuidas ma kirjutan.
Ma nüüd siis proovin selle enda puhul magedusega hakkama saada.
Täna ma ärkasin kella üheksa paiku, kui kuulsin, et äratus kuskil toa teises nurgas oma tüütut viisikest hakkas laulma. Jah, laulmine, sellepärast ma ju tegelikult ärkasingi, sest meil oli advendi puhul esinemine. Kodus ma veel sättisin natuke tugitooli korda, viskasin pesu masinasse, pesin pead, kirjutasin 2 lauset oma suurepärasest kirjanduse konspektist ja siis suundusin otsejoones puruvanasse, et küünal osta ja siis kirikusse. See oli ka omamoodi huvitav esinemine, sest ma sain ühe noodi alles seal kätte ja ma polnud seda enne näinudki. Selline väike üllatus, aga no elasin üle ju. ^^
Siis ma käisin korra kodus ja sulasin üles ning seejärel suundusin kooli poole, et meie ultramegaplayboxi jaoks natuke trenni teha. Me oleme päris vinged, ma avastasin ^^ .
Ja siis me Katiga (jah, selle toreda olevusega) viisime õpetaja Riinale võtmed, käisime mmary kodus, haaraśime sealt kunstiajaloovihikud ja tulime minu juurde õppima.
Jep, nii oligi ja ma ei valeta. Nüüd Kati lahkus ja mina üritan siin kohe varsti õppima minna ja siis tantsima ja siis koju õppima ja siis magama jnejnejne. huh, ma ei tunne ennast millegi pärast ikka paremini. Miks mina nii kirjutada ei oska nagu Kati ? =(
ahh, mida iganes xD Ma ei peagi oskama, ma võin oma möla ju ka ajada ^^ Nagunii kirjutan ju enda jaoks. ;)
Olge mõnusad (damn, ma peakski Celeriga ühendust võtma*-))
Tsauuuuuu. ^__^
Ma tulen varsti jälle, ega ma tulemata ei jää. ;P
Ma tahaksin siia praegu midagi hästi mõtekat kirjutada, aga ma vist ei oska. Ma ei oska üldse paljusid asju, aga ma siiski näppasin oma vabast ajast ühe hetke siia kirjutamiseks.
Ehk te ütleksite mulle, miks mina ei kirjuta blogisse seda mida ma täna tegin või midagi. Ma kirjutan alati mingit mööda teemat ja mulle üldse ei meeldi kuidas ma kirjutan.
Ma nüüd siis proovin selle enda puhul magedusega hakkama saada.
Täna ma ärkasin kella üheksa paiku, kui kuulsin, et äratus kuskil toa teises nurgas oma tüütut viisikest hakkas laulma. Jah, laulmine, sellepärast ma ju tegelikult ärkasingi, sest meil oli advendi puhul esinemine. Kodus ma veel sättisin natuke tugitooli korda, viskasin pesu masinasse, pesin pead, kirjutasin 2 lauset oma suurepärasest kirjanduse konspektist ja siis suundusin otsejoones puruvanasse, et küünal osta ja siis kirikusse. See oli ka omamoodi huvitav esinemine, sest ma sain ühe noodi alles seal kätte ja ma polnud seda enne näinudki. Selline väike üllatus, aga no elasin üle ju. ^^
Siis ma käisin korra kodus ja sulasin üles ning seejärel suundusin kooli poole, et meie ultramegaplayboxi jaoks natuke trenni teha. Me oleme päris vinged, ma avastasin ^^ .
Ja siis me Katiga (jah, selle toreda olevusega) viisime õpetaja Riinale võtmed, käisime mmary kodus, haaraśime sealt kunstiajaloovihikud ja tulime minu juurde õppima.
Jep, nii oligi ja ma ei valeta. Nüüd Kati lahkus ja mina üritan siin kohe varsti õppima minna ja siis tantsima ja siis koju õppima ja siis magama jnejnejne. huh, ma ei tunne ennast millegi pärast ikka paremini. Miks mina nii kirjutada ei oska nagu Kati ? =(
ahh, mida iganes xD Ma ei peagi oskama, ma võin oma möla ju ka ajada ^^ Nagunii kirjutan ju enda jaoks. ;)
Olge mõnusad (damn, ma peakski Celeriga ühendust võtma*-))
Tsauuuuuu. ^__^
Ma tulen varsti jälle, ega ma tulemata ei jää. ;P
1.12.07
Minu unistus. Ma tahaksin olla lendur !
Ärge nüüd kõike ka uskuge, mis ma räägin. :D Ma tahan minna Tallinna Muusika- ja Teatriakadeemiasse. See oleks unistuse täitumine. Ma saaksin lavastada, näidelda, tantsida, olla kultuuuuuurne. Ahhh, kas pole mitte vapsutav ?! Ma õpiksin teatri ajalugu, kõnetehnikat, tantsimist, näitlemist, lavastamist, filosooooofiat.
damn, kui lahe. ^^
Ma nüüd pean minema ja olema ülikiire ja õppima, nii et ma räägin teinekord edasi.
Ärge nüüd kõike ka uskuge, mis ma räägin. :D Ma tahan minna Tallinna Muusika- ja Teatriakadeemiasse. See oleks unistuse täitumine. Ma saaksin lavastada, näidelda, tantsida, olla kultuuuuuurne. Ahhh, kas pole mitte vapsutav ?! Ma õpiksin teatri ajalugu, kõnetehnikat, tantsimist, näitlemist, lavastamist, filosooooofiat.
damn, kui lahe. ^^
Ma nüüd pean minema ja olema ülikiire ja õppima, nii et ma räägin teinekord edasi.
Tellimine:
Postitused (Atom)