Täna ma siis lõpuks jõudsingi kooli ka. ^^ Mitte midagi meeldivat seal muidugi ei olnud. Mu allakäigu hooaeg on jälle täies hoos. Kas pole mitte vinge? Keemia töö 2, geo töö 3, ajaloo jutustamine 2, sest tal oli hästi raske mind küsida ju esimesena, kui ma seda tegelikult osanud ka oleksin. Ma juba olin selle hinde jama ära unustanud, aga nüüd ma tulin siia ja kõik meenus taas. See selleks. Ma ei saa sinna enam midagi parata. Keemia tööd lähen parandama, kuid muudega on mu võimalused juba otsas.
Muidu oli mu enesetunne koolis mõnus. Ma tundsin ennast kuidagi vabana. Oli hetki, kus inimesed lihtsalt ajasid nii demendi juttu, et tekkis soov põgeneda, kuid samas, mida uut selles kõiges oli? Peale geograafia töö kätte saamist ma mõtlesin, et ma pean mingi imega hakkama saama ja õppima hakkama. Ka selles pole midagi uut. Millegi pärast see idee ei saa kunagi teoks. Ehk on liialt vähe sponsoreid? Ei tea.
Peale kooli läksin ostsin endale juuksevärvi. ^^ Jah, ma tõesti otsustasin jätkata vana tumedat rada pidi ning värvida oma juuksed tumepruuniks. Jõuluvanakonkursile ma ei jõudnud, sest see oli natuke imelikul ajal. Koju jõudes ma pisut pugisin ja siis jäin õega lobisema. Ning järsku mul tuli idee, mida Maile jõuludeks kinkida. Ma läksin nii äksi täis. Hakkasin kohe tegutsema. Mu tuba oli nagu vabrik. Ühel hetkel kuulsin Kertut uksele koputamas. Erki ja Ergo jättis ta teisele poole ust. Tegin paar kiiremat liigutust ja otsustasin Kertuga sammud poe poole seada. Erki ja Ergo olid ilmselt solvunud, sest nad käisid meist mõned meetrid tagapool. Kuid kui ma poodi jõudsin ja guaššid välja valisin, helises mu telefon. Ja oh üllatust, see oli Ergo, kes käskis mul ruttu minna kossuplatsile, sest neil oli igav ja külm. Ärge küsige, mida ma tegema pidin. Sellest ei saanud ma isegi aru. Kui ma kunagi sinnani jõudsin, kõndisin ma neile erilist tähelepanu pööramata edasi, sest vaatasin, et rahvast oli seal ilma minutagi küll. Kodus hakkasin Mai jõulukingitust edasi meisterdama. Värvid ja noad ja fantaasia - kõik läks lendu. Joonlauad ja minu millimeetritäpsus natuke ka^^ Olen süüdi.
Minule üllatuseks, helises mu telefon taas, kuid seekord oli see Teeme pausi?! nimega, ehk siis mmary. Ta otsustas minu juurest läbi tulla. Kaks kätt rohkem ja töö sujus palju kiiremini ja lõbusamalt. Mina ümisesin omaette Mansonit ja Mmary naeris. Ja ma avastasin, et kõik inimesed, kes oma pehmet taguotsakest minu voodile toetavad on natuke imelikud, sest nad kõik kas itsitavad omaette või siis lausa naeravad. Aga mis selles paha on?! Mitte kui midagi.
Kui me värvi kuivama jätsime, läksime me hoopis kõhtu kinnitama, sest kell oli minu eelmisest söögikorrast juba päris mitu tundi edasi liikunud. Peale seda veetsime pisut aega netis, omades Mürkat ja mõeldes homse õhtu peale.
Homme me läheme Keijo sünnipäevale. Ma veel pean mõtlema, mis ma külakostiks kaasa võtan. Pea on täiesti tühi. Homme on üldse tiheda graafikuga päev, sest enne seda pean ma veel Triinu juurde jõudma, sest ka tema otsustas enda vanemaks saamist tähistada samal päeval kui Keijo.
Mulle meenus veel see ka, et enne ma tegin siin Mari-Annile hääldusharjutusi, kui tema minu keelevigurite tõttu ära pidi lämbuma, sest naer oli nii suur. ^^
Praegu, kui Mari on lahkunud, on mul tuju lugeda midagi üldharivat. Midagi sellist näiteks, mis ma kolmapäeval raamatukogust tõin. Minu jaoks kõlab see lausa suurepäraselt. Nii ma teengi, aga ma tahaksin siia midagi veel kirjutada. Need tähed lausa vuhisevad mu kätest siia arvutisse, nii et...
Ma siis räägin eilse õhtu seiklustest. Eile luges mu emps, tuntud eesti keele õpetaja ja naljanina Ave Oja, erinevate inimeste blogisid. Mina istusin kõrval ja muudkui naersin tema reaktsiooni üle. Kõik tipsutamised, tantsimised ja kirjutamised said kommenteeritud. Kui ta minu blogini jõudma hakkas, tuhisesin ma teisest toa otsast, kuhu ma vahepeal sattunud olin, tagasi arvuti juurde ja keelasin selle kohe. Liiga piinlik, või mis?!
Merilini blogist luges ta, et mul on mingi mapp kus on mingid minu jutud. Järgmisena röövis ta minult selle. Rebisin selle kiiruga tagasi ja võtsin eriti haledad lood sealt välja. Järgnevad 20minutit vähemalt olid tal sisustatud ja minul ka, sest mulle jõudis alles siis kohale kui kohutavalt ma ju tegelikult need asjad sinna kirjutanud olin. Juhtub.. mina ei ole süüdi. :D Millalgi tõi ta selle tagasi ning ei lausunud sõnagi. Kõige jubedam. Ükskõiksus on kõige jubedam asi mida ma tean. Oleks ta siis kasvõi öelnud, et täiesti kohutav oli see seal, et see tasuks küteks kasutada, aga ei.. ta ei lausunud sõnagi.
Eks ma pean leppima, aga selle mapi ma pean nüüd küll kuhugi luku taha panema, sest kirjutada ma ju tahan, aga empsile näidata oleks way to mark. xD
Sellega meenus mulle ka see kord, kui Mürka küsis empsilt, et kas ta ei olegi ühtegi mu raamatut lugenud :O xD Eks emps siis nüüd luges ;)
22.detsembril tuleb Manson ka Eestisse. ^^ Ma ootan väga. :) Sel päeval hakkab emps komme tegema ja mina rokkima. xD ja ärge unustage, et 10.VEEBRUAR !!! on Korn Eestis. :) Kõige parem ^^
Aga okei, ma ei oska rohkem midagi kirjutada. Ma tahaks küll ^^
Kuni järgmise korrani...
Muidu oli mu enesetunne koolis mõnus. Ma tundsin ennast kuidagi vabana. Oli hetki, kus inimesed lihtsalt ajasid nii demendi juttu, et tekkis soov põgeneda, kuid samas, mida uut selles kõiges oli? Peale geograafia töö kätte saamist ma mõtlesin, et ma pean mingi imega hakkama saama ja õppima hakkama. Ka selles pole midagi uut. Millegi pärast see idee ei saa kunagi teoks. Ehk on liialt vähe sponsoreid? Ei tea.
Peale kooli läksin ostsin endale juuksevärvi. ^^ Jah, ma tõesti otsustasin jätkata vana tumedat rada pidi ning värvida oma juuksed tumepruuniks. Jõuluvanakonkursile ma ei jõudnud, sest see oli natuke imelikul ajal. Koju jõudes ma pisut pugisin ja siis jäin õega lobisema. Ning järsku mul tuli idee, mida Maile jõuludeks kinkida. Ma läksin nii äksi täis. Hakkasin kohe tegutsema. Mu tuba oli nagu vabrik. Ühel hetkel kuulsin Kertut uksele koputamas. Erki ja Ergo jättis ta teisele poole ust. Tegin paar kiiremat liigutust ja otsustasin Kertuga sammud poe poole seada. Erki ja Ergo olid ilmselt solvunud, sest nad käisid meist mõned meetrid tagapool. Kuid kui ma poodi jõudsin ja guaššid välja valisin, helises mu telefon. Ja oh üllatust, see oli Ergo, kes käskis mul ruttu minna kossuplatsile, sest neil oli igav ja külm. Ärge küsige, mida ma tegema pidin. Sellest ei saanud ma isegi aru. Kui ma kunagi sinnani jõudsin, kõndisin ma neile erilist tähelepanu pööramata edasi, sest vaatasin, et rahvast oli seal ilma minutagi küll. Kodus hakkasin Mai jõulukingitust edasi meisterdama. Värvid ja noad ja fantaasia - kõik läks lendu. Joonlauad ja minu millimeetritäpsus natuke ka^^ Olen süüdi.
Minule üllatuseks, helises mu telefon taas, kuid seekord oli see Teeme pausi?! nimega, ehk siis mmary. Ta otsustas minu juurest läbi tulla. Kaks kätt rohkem ja töö sujus palju kiiremini ja lõbusamalt. Mina ümisesin omaette Mansonit ja Mmary naeris. Ja ma avastasin, et kõik inimesed, kes oma pehmet taguotsakest minu voodile toetavad on natuke imelikud, sest nad kõik kas itsitavad omaette või siis lausa naeravad. Aga mis selles paha on?! Mitte kui midagi.
Kui me värvi kuivama jätsime, läksime me hoopis kõhtu kinnitama, sest kell oli minu eelmisest söögikorrast juba päris mitu tundi edasi liikunud. Peale seda veetsime pisut aega netis, omades Mürkat ja mõeldes homse õhtu peale.
Homme me läheme Keijo sünnipäevale. Ma veel pean mõtlema, mis ma külakostiks kaasa võtan. Pea on täiesti tühi. Homme on üldse tiheda graafikuga päev, sest enne seda pean ma veel Triinu juurde jõudma, sest ka tema otsustas enda vanemaks saamist tähistada samal päeval kui Keijo.
Mulle meenus veel see ka, et enne ma tegin siin Mari-Annile hääldusharjutusi, kui tema minu keelevigurite tõttu ära pidi lämbuma, sest naer oli nii suur. ^^
Praegu, kui Mari on lahkunud, on mul tuju lugeda midagi üldharivat. Midagi sellist näiteks, mis ma kolmapäeval raamatukogust tõin. Minu jaoks kõlab see lausa suurepäraselt. Nii ma teengi, aga ma tahaksin siia midagi veel kirjutada. Need tähed lausa vuhisevad mu kätest siia arvutisse, nii et...
Ma siis räägin eilse õhtu seiklustest. Eile luges mu emps, tuntud eesti keele õpetaja ja naljanina Ave Oja, erinevate inimeste blogisid. Mina istusin kõrval ja muudkui naersin tema reaktsiooni üle. Kõik tipsutamised, tantsimised ja kirjutamised said kommenteeritud. Kui ta minu blogini jõudma hakkas, tuhisesin ma teisest toa otsast, kuhu ma vahepeal sattunud olin, tagasi arvuti juurde ja keelasin selle kohe. Liiga piinlik, või mis?!
Merilini blogist luges ta, et mul on mingi mapp kus on mingid minu jutud. Järgmisena röövis ta minult selle. Rebisin selle kiiruga tagasi ja võtsin eriti haledad lood sealt välja. Järgnevad 20minutit vähemalt olid tal sisustatud ja minul ka, sest mulle jõudis alles siis kohale kui kohutavalt ma ju tegelikult need asjad sinna kirjutanud olin. Juhtub.. mina ei ole süüdi. :D Millalgi tõi ta selle tagasi ning ei lausunud sõnagi. Kõige jubedam. Ükskõiksus on kõige jubedam asi mida ma tean. Oleks ta siis kasvõi öelnud, et täiesti kohutav oli see seal, et see tasuks küteks kasutada, aga ei.. ta ei lausunud sõnagi.
Eks ma pean leppima, aga selle mapi ma pean nüüd küll kuhugi luku taha panema, sest kirjutada ma ju tahan, aga empsile näidata oleks way to mark. xD
Sellega meenus mulle ka see kord, kui Mürka küsis empsilt, et kas ta ei olegi ühtegi mu raamatut lugenud :O xD Eks emps siis nüüd luges ;)
22.detsembril tuleb Manson ka Eestisse. ^^ Ma ootan väga. :) Sel päeval hakkab emps komme tegema ja mina rokkima. xD ja ärge unustage, et 10.VEEBRUAR !!! on Korn Eestis. :) Kõige parem ^^
Aga okei, ma ei oska rohkem midagi kirjutada. Ma tahaks küll ^^
Kuni järgmise korrani...
Kommentaarid
Postita kommentaar