Täna nägin ma Maid. ^^ Sain temaga umbes 20min rääkida, kuid siis ta pidi juba lahkuma.
See kõik hakkas nii.. hommikul mul läks väga kiireks ning seetõttu jäi mul telefon koju. (Ma koolist praegu ei räägi, sest mul ei ole praegu seda kirjutamistuhinat kätes.) Koju jõudes ma leidsin sõnumi, et Mai tuleb täna ikka kindlasti külla mulle. Ma muutusin hästi närviliseks ja passisin aknal, et näha kui ta tuleb, sest kell oli juba sealmaal. Minutid möödusid, aga mina teda ei näinud. Muutusin veel närvilisemaks. Mul oli süda sellest närvitsemisest paha. Miski kuyidagi näris mu sees. Vahepeal tundsin ennast olevat minestuse äärel, kuid samas oleksin nagu pilvedes heljunud. Kuna mul krediiti ei olnud, siis ei saanud ma helistada ka. Ma olin kujutluses loonud juba kümneid versioone põhjustest, miks ta siiski tulla ei saanud. Lõpuks mulle meenus lauatelefon ja ma helistasin. Ta ütles, et on õe juures ning, et ta kohe varsti tuleb mulle külla. Ma olin nii õnnelik. Ma pole temast vist mingi kaks kuud eriti midagi kuulnud. Ja järsku oli koputus uksel ja seal ta oligi. :) Hea, et mul pisarad silma ei tulnud.
Siis me läksime minu tuppa ning peagi suundusime kooli poole, sest meil oli lastekooriga koolis esinemine. Mai kohtas veel vanu tuttavaid ning mina kihelesin juba koolist ära, et Maiga pisut kvaliteetaega veeta. Jõudsime, siis lõpuks koju, kuid Mail oli võimalus autoga Kehrasse saada ja see oli õige otsus minna, sest bussi me oleme oodanud kaua ja see pole tulnud. Nii et sellele ei saanud loota.
Ma seda ei hakka kirjutama mis siis juhtus kui ta lahkus, aga põhimõtteliselt ega see tore ei olnud. Väike hüsteeriahoog. Ma pole sellest praegugi lahti saanud. Eks ma püüan vastu pidada ja loodan kogu südamest, et ma näen teda vaheajal. ^^
See kõik hakkas nii.. hommikul mul läks väga kiireks ning seetõttu jäi mul telefon koju. (Ma koolist praegu ei räägi, sest mul ei ole praegu seda kirjutamistuhinat kätes.) Koju jõudes ma leidsin sõnumi, et Mai tuleb täna ikka kindlasti külla mulle. Ma muutusin hästi närviliseks ja passisin aknal, et näha kui ta tuleb, sest kell oli juba sealmaal. Minutid möödusid, aga mina teda ei näinud. Muutusin veel närvilisemaks. Mul oli süda sellest närvitsemisest paha. Miski kuyidagi näris mu sees. Vahepeal tundsin ennast olevat minestuse äärel, kuid samas oleksin nagu pilvedes heljunud. Kuna mul krediiti ei olnud, siis ei saanud ma helistada ka. Ma olin kujutluses loonud juba kümneid versioone põhjustest, miks ta siiski tulla ei saanud. Lõpuks mulle meenus lauatelefon ja ma helistasin. Ta ütles, et on õe juures ning, et ta kohe varsti tuleb mulle külla. Ma olin nii õnnelik. Ma pole temast vist mingi kaks kuud eriti midagi kuulnud. Ja järsku oli koputus uksel ja seal ta oligi. :) Hea, et mul pisarad silma ei tulnud.
Siis me läksime minu tuppa ning peagi suundusime kooli poole, sest meil oli lastekooriga koolis esinemine. Mai kohtas veel vanu tuttavaid ning mina kihelesin juba koolist ära, et Maiga pisut kvaliteetaega veeta. Jõudsime, siis lõpuks koju, kuid Mail oli võimalus autoga Kehrasse saada ja see oli õige otsus minna, sest bussi me oleme oodanud kaua ja see pole tulnud. Nii et sellele ei saanud loota.
Ma seda ei hakka kirjutama mis siis juhtus kui ta lahkus, aga põhimõtteliselt ega see tore ei olnud. Väike hüsteeriahoog. Ma pole sellest praegugi lahti saanud. Eks ma püüan vastu pidada ja loodan kogu südamest, et ma näen teda vaheajal. ^^
Kommentaarid
Postita kommentaar