28.12.17

Ja mõnikord on olemas õhtud, kus pärast võrdlemisi vastikut tööpäeva, on sul võimalus minna oma parimate sõbrannadega jõule tähistama, naerda ennast kinos peaaegu oimetuks ja siis jätta selleks korraks hüvasti. Mis sest, et sa ostsid kinopiletid eilsele seansile ja mis sest, et sa võtmed koju unustasid. Päeva lõpus on sul siiski rahulolevana võimalus kodu poole sõitvasse trammi istuda, võtta välja oma heleroosade kaantega Betti Alveri luulekogumik ja lugeda keset neljapäevaõhtuselt ähmaseid inimesi, kuidas eesti keelt tegelikult kasutama peaks.

Mul on viimasel ajal tunne, et ma liigun beebisammudel lähemale selle minu enda poolt idealiseeritud Tartu-Susannale. See aknalaual unistav tudeng, kes nautis üksiolemist, pimedatel tänavatel kojujalutamist ja kirjasõna ilu. Kui palju on eesti keeles sõnu, mida me mõistame aga ei kasuta. Kui palju on sõnu, mida me kasutame ja ikka mitte keegi ei mõista. Raske on selle keelega. Aga ilus on ka. Kui ainult saaks endast välja kõik need sõnad, mis ajusse tallatud radu mööda liiga kiiresti edasi ja tagasi liiguvad...