Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Me tähistasime täna Kertu ja Inksuga meie oma jõule ja mul oli ääretult tore õhtu. Lisaks nende toredusele käisime me vaatamas filmi The La La Land, mis mingil põhjusel kõnetas mind nii mitut moodi. Ja et ma seda tulevikus ära ei unustaks, siis ma panen selle ühe laulu endale siia for safekeeping . Mul muidu ei läinud vahepeal eriti hästi. Nüüd läheb juba paremini ja kui kõik läheb nii nagu peab, siis ehk uuest aastast jõuan ma isegi siia sagedamini kui korra või kaks aastas. Ilusat kõike teile!

Ma kogu aeg mõtlen siia naasmisele, aga oleks piisanud lihtsalt Maria varem mulle külla saata. Sa elad oma vaikset, võrdlemisi igavat, kuid mugavat ja mõnusat elu ning siis tuleb Maria, kes on nii Maria. Hakkamist täis ja juukseotsteni õnnelik, missest et elus ei ole kõik alati nii nagu tahaksid, aga ikka on hetki ja olukordi, mille nimel enda sisemisele vestluspartnerile "Best day ever!" hüüda. Ta räägib sulle merest ja suvest ja põrandateta majast, mis on kõige kodum kodu üldse ja kui sa talle vastutasuks oma viimase aja leiust ja armastusest Bullet Journalist räägid, siis ta soovib seda sirvida ja ütleb mõtlikult, et tal vist peaks ka kodus paar tühja märkmikku vedelema.. Või siis ütleb lihtsalt, et ta sooviks, et minu märkmik oleks tema oma, mis on iseenesest ka tore soov, kuid ma leian, et minu mõtetega koos elamine nõuaks aastatepikkust harjutamist ja ebavajalikku eneseanalüüsi. Aga Maria pani mind igatsema tagasi sellesse hetke, kui me suvel Haapsalus olime ja ma rat

Ma tulen varsti siia tagasi. Ausõna! Ma tegelikult juba igatsen, aga aeg blokib.

Mulle öeldi täna pärast kõigest nädalaajalist puhkust töö juures: "Nii tore, et sa tagasi oled!" ja see oli millegipärast palju olulisem, kui ma oleksin osanud oodata.

Ma rääkisin eelmisel korral, et mul on eesmärk lugeda sel aastal 30 raamatut. Kuna täna sai mul järjekordne raamat läbi, seisin suure pealehakkamisega riiuli ees, et uut valida. See on alati nii raske otsus. Ühtpidi ei taha ühtegi raamatut mittevalimisega solvata, aga teisalt on elu nii lühike, et tahaks lugeda ainult parimaid. Kuna tahtsin vahelduseks lugeda, kuidas emakeel paberile sobib, liikusin oma võõrkeelse kirjanduse sektsioonist ilukirjanduse aladele ja seal omakorda kadunud põlvkonna juurde kuni ma lõpuks jõudsin oma võrdlemisi uhke teatrikirjanduse riiulini. Ja siis ma jäin sinna natukeseks kinni. Põhjus oli ilmselt osaliselt selles, et ma ühel päeva oma praeguse kooli asju tehes, jõudsin mõttelõngaga fenomenoloogia ja teadriteaduse loenguteni. Tavapärane igatsus tuli peale. Ja ma täna tundsin, kuidas ma pean teatrit lugema. Eriti kuna ma lähen neljapäeval teatrisse oma vana armastuse juurde. Uku Uusbergil on uus pala lavadel ja ma ei saa teisiti, kui et pean seda nägema.

Ma olen ammu teadnud, et planeerimine tekitab minus elevust. Seda mingit tunnet, et asjad võivad tegelikult päris hästi minna. Et see võimalus eksisteerib kuskil paralleeluniversumis ja minul tuleb see lihtsalt üles leida. Ma olen alati võtnud uue aasta tulekut kui täiesti puhast lehte ja kuigi ma tean, et ma võiksin seda teha igal päeval aastas, meeldib mulle 1. jaanuari kollektiivsus. See, kuidas ühel hetkel otsustavad kõik (okei, mitte kõik, aga väga paljud), et nad tahavad nüüd paremad inimesed olla ja eluga paremini hakkama saada. Ma küll ei ole meeletu uusaastalubaduste tegija, aga uusaastaunistuste tegija küll. Sel aastal tuli mul kuidagi eriline tuhin uut aastat planeerida ja paremaks inimeseks saada. Kertu teadis seda ja kinkis mulle veel lisaks raamatu "Minu väga hea aasta", mis on minusuguste elevus-planeerijate parim sõber. Käsib sul eesmärke kirja panna ja eelmist aastat meenutada ning kokkuvõtteid ja plaane teha. Ja ega see ei olegi mõeldud, et sa nüüd saavuta

"Kust sa leiad neid hirme kogu aeg?"