Postitused

Kuvatud on kuupäeva november, 2008 postitused

Kuhu mõtled põgeneda hallist linnast?

Nii palju on asju, mille pärast tahaks muretseda, mille pärast kurta. Nii palju on asju, mille üle mõelda ning millele lahendusi leida. Aga on üks asi, mida pole - aeg. Praegu ei ole võimalust aega võtta. Aeg liigub omasoodu. Pean õppima ja kohustusi täitma ning asjadeni jõuan hiljem. Enda sisse lähen alles mõne aja pärast. Seda kõike nõuab happy person'ks olemine. (: Ma pean võtma aega, et mured ära mõelda ja ära lahendada. Aga teate mis on kõige toredam? Ma saan selle kõigega hakkama. ^^ Ma leian, mida ma otsin. Praegu olen arvutis ja plaanin õppima ja tantsima minekut. Täna külavahel kolades kohtasin ühte niivõrd-kuivõrd olulist inimest enda elus. Naeratasin talle, ütlesin tere ning kõndisin edasi. Ta tõi mu päeva mõne päikesekiire juurde. Teate mõnda poissi, kellel oleks huvi tantsimise vastu? Saatke ta number mulle. Ja kui te teate, kes on mu südamerõõm, keda mulle tihti mainitakse, siis võite tema numbri ka saata. ^^ Head aega. ^.-

Aeg jätab oma jälje.

Kujutis
Peale seda hommikut, kui ma nägin bussijaamast möödumas nii mõndki huvitavat vanurit, tekkis mul kihk pühendada neile postitus enad blogis. Nemad on ju inimesed, kes mäletavad meie minevikku. Nemad on meie vanaemad ja vanaisad, kes küpsetavad pannkooke ja räägivad, kuidas nende ajal lood olid. Nad on kogenud miljoneid hetki rohkem kui meie ja seega oskavad nad meid mitmes asjas aidata. Nendega koos vana pildialbumit lehitseda on kõige informeerivam. Kõik need seepiatoonis või must-valged pildid jutustavad koos nendega miljoneid lugusid. Nemad on need, kes on vanamoelised ning ei mõista, miks meie aja noored teevad endale neete või kannavad riideid, mille küljes ripub sada vidinat. Nemad on need, kes näistavad lapsukesi põsest ja lalisevad nendega siis ühist keelt. Nad on suurimad kritiseerijad ja ülimalt hoolivad. Meie memmed keeravad endale lokirulle pähe ja tõmbavad pikad vanaaegsed mantlid üll. Meie taadid on need, kes kammivad tillukese kammiga oma hallid juuksed üle pea või küljel

Miks nüüd niiviisi.

Sellepärast, et ma olen ammu mõelnud selle peale, et kas teha blogi privaatseks või ei. Ma ju tegelikult üldse ei taha, aga põhiline asi on selles, et ma ei taha, et mu enda pere seda loeks. See piirab mu privaatsust ja sõnavabadust. Ma ei taha seda. Ma loodan, et kõik kes tahavad, julgevad mult ikka sissepääsuluba küsida, sest ma ei tahaks, et selle pärast keegi lugemata jääb. Ja mul on kahju, et võõrad nüüd minuga tuttavaks ei saa. Aga see on risk mille ma pean võtma. Kahju. Jube kahju on mul, aga ma tahan siia rohkemat kirjutada. =(

Haven't you heard that I'm the new cancer?

Haven't you heard that I'm the new cancer. Never looked better, and you can't stand it. Eile, kui ma aitasin Peepu ühe kõnega "Mis teeb inimesed õnnelikuks?" vms, siis ma jõudsin otsusele, et kuna ma nagunii täna poole koolipäeva pealt selle hoone hülgaksin, siis ma jätaksin üldse minemata. Selle asemel mõtlesin, mis mind õnnelikuks teeb ja jagasin Peebuga arvamust. Mingil kellal läksin ma siis oma sooja teki alla ära ja hõljusin unne ära. Seal külastasid mind toredad inimesed. Aitäh teile, sest reaaluses olete te hoopis teisest puust. Hommikul ärkasin üheteist paiku ja sättisin ennast korda. Panin kõusid riided selga ja astusin oma korterist kargesse päevasesse lumilasse. Nii hea oli olla. Olin oma täielikus mustas kostüümis ja astusin pehmel lumel samm sammu järel. Lippasin korra kooli juurde, sõin paar ampsu hakkliha kastet ja kartulit ja peedisalatit ja võtsin empsi juurest oma panasonicu klapid ja oranži triibuga mpka. Ootasin sajuses bussijaamas 35min ja jäl
Parimad sõbrad on ülehinnatud.

Kohupiim ja banaanid

Käisin täna õues korra. Selle hiiglasliku tormi sisse läksin. Ja ma ei krimpsutanud nägu, kui terav lumi näkku tuiskas. Ma hakkasin hoopis naerma ja hüppasin kahe jalaga põlvini lumme. Ma armastan seda valget massi veel rohkem kui enne, kui see võimalik on. Avastasin taaskord kuidas ma jumaldan lapselikke rõõme. ^^ Olen siiamaani tuduriietes ja vaatan telekat ja söön banaane ja kohupiima. On olnud üle ootuste hea päev. Lumetorm pani naeratama. Ma isegi tahtsin, et meil vool ära läheks. Ainuke halb asi on liilkusõnnetused. Ärge tehke neid. Kui tihedad naeratused tähendavad õnne, siis olen ma erakordselt õnnelik tüdruk. ( :
Miks ei ole minu tutvusringkonnas minuealisi inimesi, kes vabatahtlikult sooviksid minuga lobiseda neljandast seinast või talverõõmudest, Remarque'st või päikesejänkudest? Ehk mõni, kuid ehk mitte ühtegi. Kõik on nii lihtsad. Ma arvan, et ma hakkan teile kunagi päikesejänkusid müüma.

Atropiniseeritud.

Ma istun oma voodi peal. Oma elegantses valges Pucca pidžaamas, emme läpparis. Istun ja olen ebuddyga msnis. Räägin seal mõne oma sõbraga. Räägin selle uue sõbraga ka. Selle Murakaga. Ta meeldib mulle. Mõnikord mitte, aga alateadvuses igavesti. Me jõudsime temaga mõne päris mitme filosoofilise tõeni, mida me teile rääkida ei taha, sest te nagunii ei saaks aru. Need on meie asjad. Me ei pruugi igakord üksteisele meeldida, aga ometi me mõistame teineteist igal ajal. Meil on see sõlm, mida ei saa harutada isegi lasermõõgaga mitte. Me näitame teile ainult keelt. Muidu ma käisin täna silmaarsti juures. Ta oli suhteliselt apaatne. Ta õde oli ka. Aga ma pean talle järgmine nädal uuesti külla minema. Talle ilmselt ei meeldinud mu kirjud silmad eriti. Kahju. Täna lasen veel Tõnis Mägil endale hinge pugeda ja sooja lasen ka naha vahele. Õppida ma ei saa, sest mu pupillid on hiiglaslikud ja lähedale ma ei näe. Arvuti on ka minust mingi kaugel-kaugel. Ma olen natuke katki, aga ma annan endast pari

Poevitriinis ärkavad ellu poiss- ja tüdrukmannekeen...

...ning tahavad kokku saada. Teate seda onu, keda Tõnis Mäeks kutsutakse? Mina tean, aga kahjuks ei tunne. Jätab endast hämmastavalt hea mulje. Ma tsiteerin teda natuke ja jagan armastust. ""Looja, hoia Maarjamaad" ehk "Palve" sündis nii, et meil oli Ultima Thulega kontsert Linnahallis ja mul tuli äkki idee, et peaks kontserdi lõppu panema ühe loo veel. Lisaloo. Rääkisin sellest bändile ja poisid ütlesid, et Mäks, ära jumala pärast tee, sellest tuleb vaid paksu pahandust. Ma saatsin nad kõik kukele ja tegin ikka. See oli nii üle-mõistuse-tunne, kui äkki kõik need 4000 inimest püsti tõusid. Ja siis ma nägin sedasama pilti, mida 15-aastasena olin unes näinud. Et ma olen valge klaveri taga, valge pintsakuga, laulan oma laulu, rahvas tõuseb püsti. Ja üksteise järel süttivad pisikesed tulukesed..." "Tõnis Mägi - Müümata naer" Berk Vaher See on ju samasugune tunne nagu siis kui me oleme hästi kaugel. Kuskil maailma lõpu lähedal. Ja siis me laulame terv

Ja viska ära.

See kollane sidrun, mille ma õp. Sildnikult sain, tegi mu kolmapäeva palju kollasemaks ja meeldivalt hapumaks. Kõik ilus saab kord otsa ja sidrun kukkus näoli potsatades põrandale. Päev ise oli tore ja aeroobikane.

Sinu õhku olen joonud, kui ma rõõmust hõiskasin.

Kõik on praegu nii lihtne ja mugav. Ma tunnen ennast enda elus hubaselt. Ükskõik kas on halbu asju või häid, aga ikkagi on kõik nii hea ja üleelatav. Mul on oma unistused. Need on aimatavad, aga ometi ei tea keegi neist midagi. Neid on suuremaid ja väiksemaid. Ometigi tean ma praegu, et kui ma tõesti nende unistuste täitumist tahan, siis nii ka juhtub. Näiteks kui ma jäin reedel üksi siia pimedasse tuppa, mille ma ise veel tumedamaks tegin, siis mõtlesin, et paha on üksi ja pimedas, aga siiski tõi see nädalavahetus kosutust ja meelehead. Mõtlesin paremaid ja halvemaid mõtteid, kuid ometi oli tunne hea. Inimesed on selle nädala jooksul mu peale karjunud ning samuti pillanud mu südamele nii mõningadki ilusad sõnad. Nagu alati kaaluvad need kaunid lausekillud kõik halva üles. Vahepeal käisid Bonzo ja Tõun meie kooli tillukeses hämaras saalis ja laulsid meile. Kui nüüd aus olla, siis ma üllatusin big time. Ma ootasin sellist kesktasemel kahe mehe jauramist, kuid ei. Need mehed olid hingega

Simmo, c'mon!

Oli üks neljapäevane õhtu, kui järsku kostis uksel koputus. Tuli Kertu. Kostis teinegi. Tuli Mari. Kolmanda koputusega saabus Triinu ja siis neljandaga Kerttu ja Mammu tuli selle viimase viiendaga. Triinu ja Mari valmistasid meile 2 pakki maitsvaid pelmeene ja rüüpasime limonaadi ja emps tõi veel poest krõpsu ja muud paremat. Meil oli tüdrukute säästuõhtu. Pidime "Seksi ja linna" vaatama, mis sest, et pooled meist seda juba näinud olid. Siiski-siiski. Vaadates selgus tõsiasi, et tegelaste hääl liikus palju kiiremini kui nende suu. Film muutus ebahuvitavaks. Tükk aega nuputasime, et mida muud vaadata. Ideid ei tulnudki. Alustasime "Superbad'ga", kuid see oli liialt mõttetusi täis videotükk. Viimasel hetkel enne kümmet otsustasime poodi lipata ja miskit head osta. Mõeldud-tehtud. Peale seda kõmpisime minu juurde tagasi ning filmivaatamiseni me enam ei jõudnud. Nüüd lülitusime lobisemise lainele. Vaatasime paari naljakat pilti ja mõnda veel naljakamat videod. Kui t