30.11.08

Kuhu mõtled põgeneda hallist linnast?

Nii palju on asju, mille pärast tahaks muretseda, mille pärast kurta. Nii palju on asju, mille üle mõelda ning millele lahendusi leida. Aga on üks asi, mida pole - aeg. Praegu ei ole võimalust aega võtta. Aeg liigub omasoodu. Pean õppima ja kohustusi täitma ning asjadeni jõuan hiljem. Enda sisse lähen alles mõne aja pärast.
Seda kõike nõuab happy person'ks olemine. (: Ma pean võtma aega, et mured ära mõelda ja ära lahendada. Aga teate mis on kõige toredam? Ma saan selle kõigega hakkama. ^^ Ma leian, mida ma otsin.

Praegu olen arvutis ja plaanin õppima ja tantsima minekut. Täna külavahel kolades kohtasin ühte niivõrd-kuivõrd olulist inimest enda elus. Naeratasin talle, ütlesin tere ning kõndisin edasi. Ta tõi mu päeva mõne päikesekiire juurde.


Teate mõnda poissi, kellel oleks huvi tantsimise vastu? Saatke ta number mulle. Ja kui te teate, kes on mu südamerõõm, keda mulle tihti mainitakse, siis võite tema numbri ka saata. ^^

Head aega. ^.-

28.11.08

Aeg jätab oma jälje.

Peale seda hommikut, kui ma nägin bussijaamast möödumas nii mõndki huvitavat vanurit, tekkis mul kihk pühendada neile postitus enad blogis. Nemad on ju inimesed, kes mäletavad meie minevikku. Nemad on meie vanaemad ja vanaisad, kes küpsetavad pannkooke ja räägivad, kuidas nende ajal lood olid. Nad on kogenud miljoneid hetki rohkem kui meie ja seega oskavad nad meid mitmes asjas aidata. Nendega koos vana pildialbumit lehitseda on kõige informeerivam. Kõik need seepiatoonis või must-valged pildid jutustavad koos nendega miljoneid lugusid.
Nemad on need, kes on vanamoelised ning ei mõista, miks meie aja noored teevad endale neete või kannavad riideid, mille küljes ripub sada vidinat. Nemad on need, kes näistavad lapsukesi põsest ja lalisevad nendega siis ühist keelt. Nad on suurimad kritiseerijad ja ülimalt hoolivad. Meie memmed keeravad endale lokirulle pähe ja tõmbavad pikad vanaaegsed mantlid üll. Meie taadid on need, kes kammivad tillukese kammiga oma hallid juuksed üle pea või küljele ning panevad tumesinise või pruunika pintsaku selga. Nemad on need, kelle liigesed on kõige valusamad, kuid aiatöödes on nad kõige usinamad. Vanaemad koovad meile kõige pehmemad sokid ja vanaisad jutustavad kõige hämmastavamaid lugusid.

Nad on maailma kõige ilusamad inimesed.

"Beautiful young people are accidents of nature, But beautiful old people are works of art". ~Eleanor Roosevelt.


















Ma loodan, et mul on kunagi hästi palju kortse ning et noored mõistaksid, kui väärtuslikud ja toredad on vanad inimesed.

26.11.08

Miks nüüd niiviisi.

Sellepärast, et ma olen ammu mõelnud selle peale, et kas teha blogi privaatseks või ei. Ma ju tegelikult üldse ei taha, aga põhiline asi on selles, et ma ei taha, et mu enda pere seda loeks. See piirab mu privaatsust ja sõnavabadust. Ma ei taha seda.
Ma loodan, et kõik kes tahavad, julgevad mult ikka sissepääsuluba küsida, sest ma ei tahaks, et selle pärast keegi lugemata jääb. Ja mul on kahju, et võõrad nüüd minuga tuttavaks ei saa. Aga see on risk mille ma pean võtma. Kahju. Jube kahju on mul, aga ma tahan siia rohkemat kirjutada.

=(

25.11.08

Haven't you heard that I'm the new cancer?

Haven't you heard that
I'm the new cancer.
Never looked better,
and you can't stand it.


Eile, kui ma aitasin Peepu ühe kõnega "Mis teeb inimesed õnnelikuks?" vms, siis ma jõudsin otsusele, et kuna ma nagunii täna poole koolipäeva pealt selle hoone hülgaksin, siis ma jätaksin üldse minemata. Selle asemel mõtlesin, mis mind õnnelikuks teeb ja jagasin Peebuga arvamust. Mingil kellal läksin ma siis oma sooja teki alla ära ja hõljusin unne ära. Seal külastasid mind toredad inimesed. Aitäh teile, sest reaaluses olete te hoopis teisest puust.
Hommikul ärkasin üheteist paiku ja sättisin ennast korda. Panin kõusid riided selga ja astusin oma korterist kargesse päevasesse lumilasse. Nii hea oli olla. Olin oma täielikus mustas kostüümis ja astusin pehmel lumel samm sammu järel. Lippasin korra kooli juurde, sõin paar ampsu hakkliha kastet ja kartulit ja peedisalatit ja võtsin empsi juurest oma panasonicu klapid ja oranži triibuga mpka. Ootasin sajuses bussijaamas 35min ja jälgisin kõiki neid memmekesi, kes minust mööda kõndisid. Jõudsin järeldusele, et vanad inimesed jagunevad kaheks: toredateks ja kurjadeks. Kohtasin mõlemaid, aga toredaid natuke rohkem. Istusin bussi ja kuulasin Ööülikooli loengut. Meeldivalt vastuoluline minu ideedega.
Jõudsin pealinna, külastasin Hessi, külastasin muusikapoodi, kust leidsin nii mitugi lemmikumat Eesti esitajat, keda endagi olematusse kollektsiooni tahaks. Seejärel läksin õele bussile vastu ja siis läksime koos läbi lumise sopa sumbates Keskhaigla juurde silmaarstile. Doktoriproua uuris mind 10min ning otsustas, et minu Hello Kitty tahab klaase vahetada. Seejärel läksime õega korra panka ja siis jälle Hessi ja siis bussile, mis oli väääääga pungil rahvast täis ja siis kuulasin muusikat ja seejärel jalutasin koju. Koju jõudes pakkisime õega asjad ning jalutasime ujulasse. Kui basseinini jõudsime oli vesi selles täiesti paigal. Mitte ühte lainet ka. Kainda ilus oli. Sulpsasime õega vette ja tekitasime kahekesi päris mitmed lained sinna. Koju jõudes uurisin kõikide blogid läbi ja siis lugesin ühe inimese blogi aegade algusest alati läbi. Üritasin teda paremini mõista, aga ega ma targemaks ei saanud, aga lugeda oli huvitav ikkagi.
Nüüd ma olen siin ja kirjutan enda blogi ja mõtlen neid imelikke ja huvitavaid mõtteid, mis mind juba päris mitmel viimasel päeval jälitanud on. Nad jahivad mind ilmselt veel pikka aega. Teile ei meeldiks võib-olla need mõtted, aga mina olen rahul.
Laupäev on täielik kultuuripäev. Õega ja minu mõtetega.

Te ei peagi aru saama. Ma olen minu inimene ja rahul sellega. Olge kurjad või solvunud kui tahate, aga minu meelest on mu olek paratamatu. Sellise ideega lähevad kokku ka need laulusõnad, millega ma enda blogi postitust alustasid. See olengi mina.
NB! Öelge kõik välja, mis te arvate. Ma olen tugev tüdruk, talun küll. Eks?! Nii on parem, kui rääkida kõigile teistele ja mitte lasta mul muutuda, kui ma selleks võimeline oleksin või teadlik olla, kui see annaks vähemalt aimu, mida te tegelikult minust arvate. Olge head, palun.

23.11.08

Kohupiim ja banaanid

Käisin täna õues korra. Selle hiiglasliku tormi sisse läksin. Ja ma ei krimpsutanud nägu, kui terav lumi näkku tuiskas. Ma hakkasin hoopis naerma ja hüppasin kahe jalaga põlvini lumme. Ma armastan seda valget massi veel rohkem kui enne, kui see võimalik on. Avastasin taaskord kuidas ma jumaldan lapselikke rõõme. ^^

Olen siiamaani tuduriietes ja vaatan telekat ja söön banaane ja kohupiima. On olnud üle ootuste hea päev. Lumetorm pani naeratama. Ma isegi tahtsin, et meil vool ära läheks. Ainuke halb asi on liilkusõnnetused. Ärge tehke neid.


Kui tihedad naeratused tähendavad õnne, siis olen ma erakordselt õnnelik tüdruk. ( :

21.11.08

Miks ei ole minu tutvusringkonnas minuealisi inimesi, kes vabatahtlikult sooviksid minuga lobiseda neljandast seinast või talverõõmudest, Remarque'st või päikesejänkudest? Ehk mõni, kuid ehk mitte ühtegi. Kõik on nii lihtsad.


Ma arvan, et ma hakkan teile kunagi päikesejänkusid müüma.

17.11.08

Atropiniseeritud.

Ma istun oma voodi peal. Oma elegantses valges Pucca pidžaamas, emme läpparis.
Istun ja olen ebuddyga msnis. Räägin seal mõne oma sõbraga. Räägin selle uue sõbraga ka. Selle Murakaga. Ta meeldib mulle. Mõnikord mitte, aga alateadvuses igavesti. Me jõudsime temaga mõne päris mitme filosoofilise tõeni, mida me teile rääkida ei taha, sest te nagunii ei saaks aru. Need on meie asjad. Me ei pruugi igakord üksteisele meeldida, aga ometi me mõistame teineteist igal ajal. Meil on see sõlm, mida ei saa harutada isegi lasermõõgaga mitte. Me näitame teile ainult keelt.
Muidu ma käisin täna silmaarsti juures. Ta oli suhteliselt apaatne. Ta õde oli ka. Aga ma pean talle järgmine nädal uuesti külla minema. Talle ilmselt ei meeldinud mu kirjud silmad eriti. Kahju.
Täna lasen veel Tõnis Mägil endale hinge pugeda ja sooja lasen ka naha vahele. Õppida ma ei saa, sest mu pupillid on hiiglaslikud ja lähedale ma ei näe. Arvuti on ka minust mingi kaugel-kaugel. Ma olen natuke katki, aga ma annan endast parima, et ennast parandada. Homme lähen vaatan, mida mehhaanik Keskküla arvab. Ehk saadab mind kuhugi osavamate kätega sepa juurde.

Pidage ikka veel meeles, et ükskõik kui halb miski on, ikkagi on elu lill. Te peate seda ainult tahtma. Mina oskan endale ilusat elu tahta ja sellest on kasu ka. Ma tean asju, mida teie ei tea.

16.11.08

Poevitriinis ärkavad ellu poiss- ja tüdrukmannekeen...

...ning tahavad kokku saada.

Teate seda onu, keda Tõnis Mäeks kutsutakse?
Mina tean, aga kahjuks ei tunne. Jätab endast hämmastavalt hea mulje. Ma tsiteerin teda natuke ja jagan armastust.

""Looja, hoia Maarjamaad" ehk "Palve" sündis nii, et meil oli Ultima Thulega kontsert Linnahallis ja mul tuli äkki idee, et peaks kontserdi lõppu panema ühe loo veel. Lisaloo.
Rääkisin sellest bändile ja poisid ütlesid, et Mäks, ära jumala pärast tee, sellest tuleb vaid paksu pahandust. Ma saatsin nad kõik kukele ja tegin ikka. See oli nii üle-mõistuse-tunne, kui äkki kõik need 4000 inimest püsti tõusid. Ja siis ma nägin sedasama pilti, mida 15-aastasena olin unes näinud. Et ma olen valge klaveri taga, valge pintsakuga, laulan oma laulu, rahvas tõuseb püsti. Ja üksteise järel süttivad pisikesed tulukesed..."
"Tõnis Mägi - Müümata naer" Berk Vaher

See on ju samasugune tunne nagu siis kui me oleme hästi kaugel. Kuskil maailma lõpu lähedal. Ja siis me laulame terve pika kontserdi ja sinna lõpu selle verdtarretava "Palve". Ja siis publik plaksutab meile (missest, et me ju hästi ei oska) ja plaksutab veeel. Nad plaksutavad nii kaua kuni me tagasi tuleme ja seda sama laulu veel laulame. Me laulame ja ma tahan nutta ja see tunne on kõikvõimas. Mitte keegi ei saa seda mitte kunagi minult ära võtta. See kõik tänu Tõnisele. Ta kinkis meile selle laulu, ta kinkis selle hetke. Ta muutis meie kõigi olemused pahupidi. Ta tegi meid headeks inimesteks.

"Kui homme saabuks maailma lõpp, istutaksin täna veel ühe puu."
15. novembri AK lk. 9

See on selline idee, mida võivad ainult Tõnis Mäed mõelda.

"Kui suvel Jõhvi kirikus esinemas käisin, oli seal üks kellalööja Luise. Laiades kulunud dressides, mustade juuste ja läbitungivate nõiasilmadega kummaline naisterahvas. Ja ütles: "Teadsa, maestro, ma tegin sulle praegu ühe tšeiku." - Oot-oot, misasja? - "Tšeiku tegin. Ma loen sulle ette." Lugeski:

Sinisel lumel lamab hõbedane hunt.
Kurgus vahutab rubiin.
Tõuse, mine. Sina jääd elama.
Sureb tapja.

Ütlesin, et see on ju haiku. "Haiku, jah, muidugi. Seda loetakse siis haiku, jah? Mitte tšeiku?" Sellisest inimesest tahaks filmi teha - vana hing... Jaapan!
Mis Jaapan... Eesti!"
"Tõnis Mägi - Müüdud naer" Berk Vaher lk.192

Minule kui tulihingelisele haiku fännile läks see koht hinge. Sinna sügavale minu sisse. See küll pole klassikaline haiku, aga see on selle tädi ja Tõnise haiku. See on elu.

"40ndate lõpus maha jäetud elamine... Kaminasimsil on liivakell - selle tõmbab mees aegluubis telkmantli siiluga maha ning ümber oma keskme keeredes kukub see aeglaselt põrandale, lendab miljoniks killuks. On kahju, aga samas tunne, et korjaks selle liiva kokku ja teeks sellest midagi jäävat..."
"Tõnis Mägi - Müümata naer" Berk Vaher lk. 144-145

"Oled ostnud pileti lõbustusparki. Kogu raha eest ja kõikidele atraktsioonidele. Bravuurne muusika, keerlevad rattad, klounid, suhkruvatt. Lasketiir - lased kümnesse ja saad auhinnaks suure roosa sea."
"Tõnis Mägi - Müümata naer" Berk Vaher lk.121

"Mäletan, et ema luges mulle kord muinasjuttu alligaatorist. Küsisin, et kes see on ja kus ta elab. Ema vastas, et alligaator on krokodill ja elab meres. Niisiis otsustasin minna mere äärde krokodilli otsima. Kogu Merivälja aeti üles mind otsima. Lõpuks leiti umbes paari kilomeetri kauguselt teerullil istumas. Suur sai käes.
See oli elu ilusaim aeg, täis adru ja tõrva lõhna. Meelde on jäänud, et kogu aeg justkui päike paistis."
"Tõnis Mägi - Müümata naer" Berk Vaher lk. 39

Kui ma jätkan, siis ma lõpetan siin sellega, et ma trükin terve selle raamatu siia ümber. Ta on imelik mees, sest iga tema sõna tundub mulle huvitav. Kõik on oluline ja kõik muutub minu moodi heaks. Ma usun temasse. Üks vähestest inimestest, kes suudab ainult sõnadega mind nii palju mõjutada. Mõelge, mis siis veel saab, kui sõnadele viis ka lisada. o:
Kuigi mul on kahju, et ta ei mõista eesti rahvatantsu, aga vähemal ta mõistab kõiki muid tõelisi asju.

"Hea on istuda vana Hermanni taha ja klahve klõbistada. Mõnikord ta vestleb minuga. Ja neid jutuajamisi ei unusta ma mitte iial. Tore oleks, kui mõni teistki ei unustaks..."
15. november AK lk. 9

15.11.08

Ja viska ära.

See kollane sidrun, mille ma õp. Sildnikult sain, tegi mu kolmapäeva palju kollasemaks ja meeldivalt hapumaks. Kõik ilus saab kord otsa ja sidrun kukkus näoli potsatades põrandale. Päev ise oli tore ja aeroobikane.

9.11.08

Sinu õhku olen joonud, kui ma rõõmust hõiskasin.

Kõik on praegu nii lihtne ja mugav. Ma tunnen ennast enda elus hubaselt. Ükskõik kas on halbu asju või häid, aga ikkagi on kõik nii hea ja üleelatav. Mul on oma unistused. Need on aimatavad, aga ometi ei tea keegi neist midagi. Neid on suuremaid ja väiksemaid. Ometigi tean ma praegu, et kui ma tõesti nende unistuste täitumist tahan, siis nii ka juhtub.
Näiteks kui ma jäin reedel üksi siia pimedasse tuppa, mille ma ise veel tumedamaks tegin, siis mõtlesin, et paha on üksi ja pimedas, aga siiski tõi see nädalavahetus kosutust ja meelehead. Mõtlesin paremaid ja halvemaid mõtteid, kuid ometi oli tunne hea.
Inimesed on selle nädala jooksul mu peale karjunud ning samuti pillanud mu südamele nii mõningadki ilusad sõnad. Nagu alati kaaluvad need kaunid lausekillud kõik halva üles.
Vahepeal käisid Bonzo ja Tõun meie kooli tillukeses hämaras saalis ja laulsid meile. Kui nüüd aus olla, siis ma üllatusin big time. Ma ootasin sellist kesktasemel kahe mehe jauramist, kuid ei. Need mehed olid hingega asja juures ja laulsid selliseid laule, mis panid mind mitmetele asjadele mõtlema, millele ma väga harva mõtlen. Neil oli mingi võluasi ilmselt.
Reede oli meie koori jaoks oluline. Oli lindistamise aeg. Kuna meie Gerli, Sofi ja Eliisega olime jälle midagi kuulmata jätnud, siis pidime me tund aega niisama saalis aega surnuks tampima. Kella üheksaks voolasid sega- ja lastekoor saali ning alustasime hääle lahti laulmisega. Täiesti hämmastav kui mitu inimest seal oli. mingi 50 ehk? Seejärel laulsime kõik laulud läbi. Kõik oli väga keskmine.
Siis läksime ja pugesime bussi. Istusin ühe akna alla ja sinna ma ka jäin. Panin enda panasonicud kõrva peale ja seejärel lasin sealt tulevatel nootidel ennast terve tee hellitada. Kui kohale jõudsime olid kõik uudishimulikud. Keegi ei teadnud mida oodata. Jõudsime ühte suurde saali, kus oli kaks klaverit, palju toole, päris mitu noodipulti, lava ja hulk tehnikat. Võtsime koorina paika ja asetasime noodid puldile. Harjutasime ja hakkasime laulma. Tegime kõike mitu-mitu korda. Minu meelest me oleksime võinudki "Palvet" laulma jääda. Nii ilus laul. Kuigi see oli natuke jube koht, kus Heli rääkis Virmaliste kirikust ja "Palvest" korraga. Mul oli hetkeline soov sealt ruumist välja joosta, natuke palju nutta ja tagasi tulla. Palun keegi lubage, et te viite mind sinna kunagi tagasi. Terve meie koori. Mina valin, kes võib kaasa tulla ja kes ei. Ma üldse ei taha sinna reisile valesid inimesi, kes ei mõista selle koha väärtust. Ma saaks umbes 20 inimest, kes natukenegi aru saaks, mida ma sellest kohast arvan ja siis ma tahaksin nendega sinna minna. Sügisel näiteks. Lubate, et te tulete minuga? Olgu, siis me kunagi ka lähme.
Nädalavahetuse ma igatahes lebotasin ära ja nüüd täna tantsime mingi 3-3,5 tundi. ^^

Te pole ikka seda taftkleidis daami näinud? Kahju.

4.11.08

Simmo, c'mon!

Oli üks neljapäevane õhtu, kui järsku kostis uksel koputus. Tuli Kertu. Kostis teinegi. Tuli Mari. Kolmanda koputusega saabus Triinu ja siis neljandaga Kerttu ja Mammu tuli selle viimase viiendaga. Triinu ja Mari valmistasid meile 2 pakki maitsvaid pelmeene ja rüüpasime limonaadi ja emps tõi veel poest krõpsu ja muud paremat. Meil oli tüdrukute säästuõhtu. Pidime "Seksi ja linna" vaatama, mis sest, et pooled meist seda juba näinud olid. Siiski-siiski. Vaadates selgus tõsiasi, et tegelaste hääl liikus palju kiiremini kui nende suu. Film muutus ebahuvitavaks.
Tükk aega nuputasime, et mida muud vaadata. Ideid ei tulnudki. Alustasime "Superbad'ga", kuid see oli liialt mõttetusi täis videotükk.
Viimasel hetkel enne kümmet otsustasime poodi lipata ja miskit head osta. Mõeldud-tehtud. Peale seda kõmpisime minu juurde tagasi ning filmivaatamiseni me enam ei jõudnud. Nüüd lülitusime lobisemise lainele. Vaatasime paari naljakat pilti ja mõnda veel naljakamat videod. Kui trükite otsingusse: Erki Nool, Achmed the Dead Terrorist või Kümme, siis saate ühineda väikese osaga meie huumorist.
Mingil hetkel kadus iga pliks kuhugi oma koju ära ja jäime alles ainult mina ja Triinu. Pugesime suht ruttu teki alla, kuid lobisesime kella neljani. Tore oli.
Hommikul ärkasime nii üheteist paiku ning mina hakkasin asju pakkima. Triinu pakkus mulle niisama seltsi. Kell kuus õhtul pidin olema platsi peal bussis, et Kolgasse vurada. Ja kui nüüd aus olla, siis seda ma ka olin. Tantsulaagri esimene õhtu algas kahetunnise trenniga, mis oli meil, noorterühmal ja Kapakul koos. Nii lahe oli. Meil toimus kogu aeg partneri vahetus. Niiii naljakas. Nende Kapaku meestega on ootšen harašoo polkat keerutada. Vilumuse värk. Peale trenni oli kiire dušš ja puhkus. Nii hea oli olla peale trenni ja puhata. Õhtu viisime öösse mõne maffia mängu ja lauluga. Meie õhtu tegi üks soprani haigust põdev Kapaku tädi, kes tegi täiesti hämmastavat häält. Ta kiljus terve õhtu enda läbilõikava häälega, kui Nofkat ja Impsid ja Tiksid ja Kiksid ja Peebud ja muud loomad seal laulsid. Ma pole elu sees koledamat asja kuulnud, kui see tädi. Aga noh, otsa see õudus lõpuks sai. Mingil hetkel läksime meie oma kõvade mattide peale magamiskoti alla ja uinusime. Peebu voodiks oli tol ööl üks üsna pehmeks joodud tool, ma arvan. xd
Hommikut alustasime riietumise ja meeldiva hommikusöögiga. Seejärel ootas meid ees kolmetunnine trenn koos Andi ja Kariniga (kui ma nüüd nimedes just ei eksi). Andi kõige tihedamini lausutud viga oli: "Aa, oih. Minu viga!" Nii et te võite arvata, kui selgeks me tema käe all tantsud saime, aga siiski. Abi saime me nende mõlema käest päris palju. Päeva lõpus said nad teada, et see oli meie rühmal alles neljas proov ja siis nad mõistsid miks me kõike lennult ei haara. Andi tegi meile trenni alguses väikse hoiaku ja sammu koolituse ka. Minu arust oli naljakas. Selle kolmetunnise trenni lõpus jooksime me samuti kiirelt kergesse pessu ja siis sööma. Tunnike puhkust, mille me veetsime magades ning siis jälle trenni rõivastes tagasi saali. Jätkasime nende samade tantsudega ja saime vatti missugust. Trenni lõpus arvas Kadri, et oleks tore filmida ka, aga õnneks me ise seda videot veel näinud pole. xd
Sellega sai tolle päeva tantsuosa läbi. Meid ootas ees ekskursioon Kolga mõisa. Ega me eriti minna ei tahtnud, kuid kui me kohale jõudsime, siis uudishimu kasvas. Algus oli paljutõotav. Lubati igasuguseid kummituslugusid jms. Kõndisime mõisas ringi ning ühel hetkel nägime valges pitskleidis punapäist naist. Minu arust nägi ta ilus välja. Saate ikka aru, et ta oli sinna palgatud kummituseks, eks? Tädi oli ilus, aga meie nö giid rikkus kõik ära, kui ta taskulambiga tema poole näitas ja lausus: "Mida te küll seal näete? o: Mina küll midagi ei näe. O:" Vähe ei ajanud närvi ju. Nii üle ikka ei mängiks. xd
Mõis ise oli ilus ja mul polegi olnud võimalust külastada lagunenud mõisa kottpimedas, nii et.. Olen jälle ühe kogemuse võrra rikkam.
Tagasijõudes oli meie noorte-noorterühmal hirm naha vahel. Kartsime rebaste retsi. Olime asjast pisut valesti aru saanud. Arvasime, et noorterühm hakkab meile piinud tekitama, kuid tegelikult tegi hoopis Kapak meile mõlemale. Õnneks ei olnud see rets sõna otses mõttes.
Mängisime "Rooside sõda". Deem, me panime kinni selle! Tahtsin täiega millalgi "Erki Nool" vastata, aga ma ei leidnud õiget hetke. Meilt küsiti varrega tööriistu ja marju, mis kasvavad eestis, aga pole punased ja siis küsiti väikseid ruume ja asju, mida on seitse ja muud sellist. Suht lahe oli. Lõpumängus olid Kaire ja Mehis, kes said kahe peale kokku 35p. Hea töö! Kapak oli veel igasuguseid reklaame välja mõelnud ja muidu aja tihedalt sisustanud. Äge oli.
Õhtul otsustasime Mammuga rahva kokku ajada ja mängida "Armukujude pargis". Nalja nabani. Ma ei räägi teile mängu pointi, sest see on üks nendest mängudest, mida saab ühe korra elus mängida, aga ma tõotan teile, et igav seal juba ei hakka. Need emotsioonid, mis seal toas olid, olid maksimaalsed. Pole ammu sellist karja inimesi niisama lihtsalt lõkerdamas näinud. Me ju lausa karjusime naerda. Vapustav oli, aga otsa sai.
Tegime väga lühidalt seda ka Kapaku omadele, aga nad on vanemad ja ei mõtle nii õelaid mõtteid, kui meie. xd Seepeale tegid vanad meie rühmadele jälle ühe võistluse. Üks oli see, kus me lamasime maas kõrvuti nagu silgud karbis ja pidime veeretama juustu ühest rea otsast teise ilma käsi ja suud kasutamata. Selle me panime täiega kinni. Teine ülesanne oli õllepurk transportida rea teise otsa, kasutades ainult kaela. Seal jäime toppama ja kaotasime. Kuigi võitjad olime üldkokkuvõttes me ju kõik. Millalgi läks hulluks peoks ära, aga me Mammu ja Mehisega hängisime niisama ja rääkisime ilmaasju. Nägime inimesi väga erinevates seisundites. Oli koledaid, naljakaid ja kolenaljakaid vaatepilte. Ühel hetkel ilmusid kõik meie toa omad järsku sinna tuppa ja pakkisid ennast magamaminekuks sisse. Ja nii oligi. Tuled surnuks ja uni silma.
Pühapäevahommikune trenn oli samuti segatrenn, kus tegime tihedat partnerivahetust. Antsuga hüpakut harjutada oli üsna naljakas. Ta on ju kaks korda nii pikk kui mina. Saabus ootamatu hetk, mil me pidime kõik oma tantsud Kadrile ette tantsima. Meie rühm pelgas seda pisut, sest me polnud veel eriti pädevad, aga esimese korra tegime tantsud niiviisi, et meie rühma tüdrukud ja noorte poisid ja vastupidi. "Rannavalssi" keerutasin Miggaga ja "Tantsupeole" Antsuga. Äge oli tegelt. Lõpuks tegime kõik oma paarilistega läbi ja teate mis? Palju paremad olime. Meelde hakkas jääma. Kõige ägedam oli see kui me proovist ära läksime ja siis ma kuulsin meie rühma noormehi selja taga rääkimas, et "ohh, normaalne. meil tuli juba palju paremini välja.." See tegi minu tuju ka paremaks, sest see andis märku, et neile ikka meeldib ju. ^^ "Oige ja Vasemba" õppisime ka uuesti ära, btw. xd
Kell mingi asi pakkisime asjad ja sättisime toad korda ning läksime bussi ära. Sõit kodu poole võis alata. Mul oli nii hea tantsutuju, et mina oleksin vabalt veel läinud kella viiesesse proovi ka, aga jah, seda meil seekord ei toimunud. Kahju iseenesest. Seltskond on ju vapustav, kes neist ikka tahaks kaua lahus olla. ^__^
Pühapäeval koju jõudes langesin jalalt ja magasin päris hea mitu tundi. Mingi hetk ärkasin natukeseks ning "Tõehetke" ajal magasin ka. Ärkasin tantsusaate ajaks ning seejärel uinusin taas. Pole ammu nii palju maganud ja mul pole mitte kunagi nii palju lihaseid korraga haiged olnud. Nüüd hakkan vaikselt paranema, aga pühapäevane päev oli õudne. Ma peaks ikka harjutama ennast selle venitamise mõttega.
Esmaspäeval pakkisin õpikud ning asusin kooli poole teele. Suhteliselt keskmine kool oli. Meil oli loeng ka. "Reklaamiööstuse köögipoolel". Mulle meeldis. See Ants Lusti rääkis üsna köitvalt ja huvitavat juttu. Ta rääkis meile enda kooliajast ning kirjeldas, kuidas toimub reklaami tegemine ning näitas mõnda paremat klippi.
Peale seda loengut lippasin koju ja siis lippasin poodi ja siis kokandusse ja siis Mürkaga Kosele hängima ja siis laulma ja siis koju. Laulmas oli lahe. Meid oli küll vähe, aga kuidagi äge oli. Sepp rääkis ka nii naljakat juttu ja siis ma seal köhisin ja naersin endaga võidu ja vahepeal laulsin ka. Kodus ootas mind 60lk ajalugu, millega ma ausalt öeldes eriti ei tegelenud.
Täna oli äratus kell 5:37 ja ajalooõpik oli mu parim sõber. Ega ma palju süveneda ei viitsinud, aga sirvisin enamiku ikka läbi. Töö läks üsna hästi. Jälle sain ma täpselt selle teema, mida ma tahtsin. Selle teema, millest ma just vahetunnis olin rääkinud, et ma tahaks.
Tekstiõpetuses oli loovkirjutamine. Imeline. ^^ Kirjutasime teemal "Saatuse sümfoonia". Ma kirjutasin ühest punase taftkleidiga daamist. Ma arvan, et ma tahaksin temaga päriselt ka kohtuda. Eks ma kunagi, kui ma selle juttu valmis saan, poetan selle siia ka. Teisest tekstiõpetusest läksime me lastekoori, mis tähendas üsna nõmedat lauluproovi, aga ellu ma jäin. Peale seda läksin otse ÕOVsse, mis oli täna üsnagi huvitav. Rääkisime Annega, kuidas meie koolil pole ühtekuuluvustunnet ja õige kah. Kahju iseenesest, aga vähemalt ma tean, et teatud hulk inimesi on väga ägedad. Ja mul on nii hea meel, et Anne ikka ja jälle seda moeshow ideed kiidab. ^^ Kell viis läbi jõudsin sealt koju, sõin kõhu täis ja siin ma nüüd olen.
Puhkan natuke, loen ajaloo ehk läbi ja siis kell kaheksa on lauluproov. Seda ma juba ootan, sest eile oli küll naljakas. ^^
Lobisemisteni.

Ja kui te näete kuskil ühte väga huvitavat ja lahkeilmelist punases taftkleidis brünetti tädi, siis andke talle mu aadress ja öelge, et ma ootan teda. =^.^=