-
Miks ei ole minu tutvusringkonnas minuealisi inimesi, kes vabatahtlikult sooviksid minuga lobiseda neljandast seinast või talverõõmudest, Remarque'st või päikesejänkudest? Ehk mõni, kuid ehk mitte ühtegi. Kõik on nii lihtsad.


Ma arvan, et ma hakkan teile kunagi päikesejänkusid müüma.

Kommentaarid

  1. Ade21. november 2008, kell 16:36

    aaw. ma võin Sinuga rääkida nendest seintest ja talvest :) Ja Remarque´ist võin kaa rääkida, ma olen isegi lugenud :)

    VastaKustuta
  2. Mari-Ann21. november 2008, kell 18:08

    ma nüüd ei tea, kas see oli üleskutse, aga vabalt võin sõna sekka öelda.D

    VastaKustuta
  3. Merilin-Ingrid21. november 2008, kell 19:49

    aga mina ?

    VastaKustuta
  4. Sus.21. november 2008, kell 23:11

    Aga Ade sa võid mõnikord rääkida ju küll. ^^ Ja Remarque on täielik kirjandusalane geenius. (:

    Mari, see tegelikult polnud üleskutse. See oli rohkem nagu see, et kahju, et selliseid inimesi pole. Ja selliseks ükski inimene enam ei muutu ka. Aga see ei tee teid mitte törtsugi halvemaks, aga ma lihtsalt tahaks ühte sellist ka. ^^

    Murakas, Sa oled küll ja ma räägin Sinuga maast ja ilmast ja põrandast ja õhust, aga see pole päris see. Aga ma armastan Sind ikka ja Sinule ma võin päikesejänku tasuta anda. ^^


    Issand, mul on hea meel, et see postitus nii palju vastukaja leiab, sest see on suht minu asi ja mulle päris oluline. =^.^=

    VastaKustuta
  5. Unknown24. november 2008, kell 12:54

    Aga millest me kunagi rääkisime?

    VastaKustuta
  6. Sus.24. november 2008, kell 19:05

    Jah, aga see oli kunagi ju.
    Ja siiski oli see natukene teistmoodi kui ma praeguses postituses mõtlesin.

    VastaKustuta
  7. Anonüümne24. november 2008, kell 19:38

    ja nad ütlevad, et remarque oli grafomaan

    VastaKustuta
  8. Sus.24. november 2008, kell 19:56

    Vabalt võis olla.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

-
I’ve learned that no matter what happens, or how bad it seems today, life does go on, and it will be better tomorrow. I’ve learned that you can tell a lot about a person by the way he/she handles these three things: a rainy day, lost luggage, and tangled Christmas tree lights. I’ve learned that regardless of your relationship with your parents, you’ll miss them when they’re gone from your life. I’ve learned that making a “living” is not the same thing as making a “life.” I’ve learned that life sometimes gives you a second chance. I’ve learned that you shouldn’t go through life with a catcher’s mitt on both hands; you need to be able to throw something back. I’ve learned that whenever I decide something with an open heart, I usually make the right decision. I’ve learned that even when I have pains, I don’t have to be one. I’ve learned that every day you should reach out and touch someone. People love a warm hug, or just a friendly pat on the back. I’ve learned that I still have a lot ...
Lisateave

Sinu õhku olen joonud, kui ma rõõmust hõiskasin.

-
Kõik on praegu nii lihtne ja mugav. Ma tunnen ennast enda elus hubaselt. Ükskõik kas on halbu asju või häid, aga ikkagi on kõik nii hea ja üleelatav. Mul on oma unistused. Need on aimatavad, aga ometi ei tea keegi neist midagi. Neid on suuremaid ja väiksemaid. Ometigi tean ma praegu, et kui ma tõesti nende unistuste täitumist tahan, siis nii ka juhtub. Näiteks kui ma jäin reedel üksi siia pimedasse tuppa, mille ma ise veel tumedamaks tegin, siis mõtlesin, et paha on üksi ja pimedas, aga siiski tõi see nädalavahetus kosutust ja meelehead. Mõtlesin paremaid ja halvemaid mõtteid, kuid ometi oli tunne hea. Inimesed on selle nädala jooksul mu peale karjunud ning samuti pillanud mu südamele nii mõningadki ilusad sõnad. Nagu alati kaaluvad need kaunid lausekillud kõik halva üles. Vahepeal käisid Bonzo ja Tõun meie kooli tillukeses hämaras saalis ja laulsid meile. Kui nüüd aus olla, siis ma üllatusin big time. Ma ootasin sellist kesktasemel kahe mehe jauramist, kuid ei. Need mehed olid hingega...
Lisateave