-
Miks ei ole minu tutvusringkonnas minuealisi inimesi, kes vabatahtlikult sooviksid minuga lobiseda neljandast seinast või talverõõmudest, Remarque'st või päikesejänkudest? Ehk mõni, kuid ehk mitte ühtegi. Kõik on nii lihtsad.


Ma arvan, et ma hakkan teile kunagi päikesejänkusid müüma.

Kommentaarid

  1. Ade21. november 2008, kell 16:36

    aaw. ma võin Sinuga rääkida nendest seintest ja talvest :) Ja Remarque´ist võin kaa rääkida, ma olen isegi lugenud :)

    VastaKustuta
  2. Mari-Ann21. november 2008, kell 18:08

    ma nüüd ei tea, kas see oli üleskutse, aga vabalt võin sõna sekka öelda.D

    VastaKustuta
  3. Merilin-Ingrid21. november 2008, kell 19:49

    aga mina ?

    VastaKustuta
  4. Sus.21. november 2008, kell 23:11

    Aga Ade sa võid mõnikord rääkida ju küll. ^^ Ja Remarque on täielik kirjandusalane geenius. (:

    Mari, see tegelikult polnud üleskutse. See oli rohkem nagu see, et kahju, et selliseid inimesi pole. Ja selliseks ükski inimene enam ei muutu ka. Aga see ei tee teid mitte törtsugi halvemaks, aga ma lihtsalt tahaks ühte sellist ka. ^^

    Murakas, Sa oled küll ja ma räägin Sinuga maast ja ilmast ja põrandast ja õhust, aga see pole päris see. Aga ma armastan Sind ikka ja Sinule ma võin päikesejänku tasuta anda. ^^


    Issand, mul on hea meel, et see postitus nii palju vastukaja leiab, sest see on suht minu asi ja mulle päris oluline. =^.^=

    VastaKustuta
  5. Unknown24. november 2008, kell 12:54

    Aga millest me kunagi rääkisime?

    VastaKustuta
  6. Sus.24. november 2008, kell 19:05

    Jah, aga see oli kunagi ju.
    Ja siiski oli see natukene teistmoodi kui ma praeguses postituses mõtlesin.

    VastaKustuta
  7. Anonüümne24. november 2008, kell 19:38

    ja nad ütlevad, et remarque oli grafomaan

    VastaKustuta
  8. Sus.24. november 2008, kell 19:56

    Vabalt võis olla.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Kuidas minust sai mittetöötav inimene?

-
ohboy! ma ei ole siin nii ammu käinud, et vahepeal on mu maailm jõudnud ennast peapeale pöörata. Seega otsige oma kõige suuremad kohvikruusid välja ja sättige ennast mugavalt sisse, sest sellest tuleb suure tõenäosusega üks pikk-pikk postitus. Mõned päevad enne oma 28 on 28th sünnipäeva, otsustasin ma lõpuks, et on aeg töölt ära tulla. See oleks üks väga suur vale, kui ütleksin, et see uitmõtte ajel tehtud otsus oli. Otse vastupidi. See on üks pika vinnaga otsus olnud. Väga pika vinnaga... Ja kindlasti mitte lihtsate killast. Eriti veel seetõttu, et ma olen alati mõelnud, et kes need inimesed on, kes ilma kindla follow-up  plaanita töölt ära tulevad. See on minu jaoks täiesti müstiline tundunud. Kuid tuleb välja, et need on Susannad, kes on oma elus jõudnud sellisesse punkti, et nad tahavad, julgevad ja võivad taolisi otsuseid endale lubada. ( Disclaimer : see eeldab tegelikult aastatepikkust tööd, head rahaplaneerimisoskust ja eneseteadlikkust, et sellega päriselt toime tulla...
Lisateave
-
Kui ma tavaliselt siia tulen, siis ma räägin kirjutamisest ja sellest kui oluline see on ja kuidas see mulle meeldib ja et kõik teavad seda. Aga ma seekord räägin hoopis raamatutest. Ma räägin seda sellepärast, et mu elus oli üks neljapäev, mis oli nii ilus, et ma päris ausalt tahtsin natukene nutta. Oli neljapäev ja kell oli natukene pärast kaheksat hommikul. Ma istusin Rahva Raamatu Restos, tellisin endale oma päeva esimese kohvi ja lõin oma arvuti lauale lahti, et natukene asjalik olla. See oli mu esimene, kuid kauaoodatud külaskäik RRR-sse. Kuni ma kohvi ootasin, vaatasin uudishimuliku pilguga oma ümbrust. Ma tundsin ennast nii hästi. Tõesõna. Ma olin sel hetkel täpselt seal, kuhu üks Susanna on loodud olema. Tohutute raamaturiiulite keskele. Milline sense of possibility . See ei ole üldse kunstiline liialdus, kui ma ütlen, et ma natukene tahtsin nutta, sest ilusad asjad on mind alati pisardama pannud ning raamatud on ühed ilusamad esemed, mille olemasolust ma teadlik olen. Vi...
Lisateave