-
Miks ei ole minu tutvusringkonnas minuealisi inimesi, kes vabatahtlikult sooviksid minuga lobiseda neljandast seinast või talverõõmudest, Remarque'st või päikesejänkudest? Ehk mõni, kuid ehk mitte ühtegi. Kõik on nii lihtsad.


Ma arvan, et ma hakkan teile kunagi päikesejänkusid müüma.

Kommentaarid

  1. Ade21. november 2008, kell 16:36

    aaw. ma võin Sinuga rääkida nendest seintest ja talvest :) Ja Remarque´ist võin kaa rääkida, ma olen isegi lugenud :)

    VastaKustuta
  2. Mari-Ann21. november 2008, kell 18:08

    ma nüüd ei tea, kas see oli üleskutse, aga vabalt võin sõna sekka öelda.D

    VastaKustuta
  3. Merilin-Ingrid21. november 2008, kell 19:49

    aga mina ?

    VastaKustuta
  4. Sus.21. november 2008, kell 23:11

    Aga Ade sa võid mõnikord rääkida ju küll. ^^ Ja Remarque on täielik kirjandusalane geenius. (:

    Mari, see tegelikult polnud üleskutse. See oli rohkem nagu see, et kahju, et selliseid inimesi pole. Ja selliseks ükski inimene enam ei muutu ka. Aga see ei tee teid mitte törtsugi halvemaks, aga ma lihtsalt tahaks ühte sellist ka. ^^

    Murakas, Sa oled küll ja ma räägin Sinuga maast ja ilmast ja põrandast ja õhust, aga see pole päris see. Aga ma armastan Sind ikka ja Sinule ma võin päikesejänku tasuta anda. ^^


    Issand, mul on hea meel, et see postitus nii palju vastukaja leiab, sest see on suht minu asi ja mulle päris oluline. =^.^=

    VastaKustuta
  5. Unknown24. november 2008, kell 12:54

    Aga millest me kunagi rääkisime?

    VastaKustuta
  6. Sus.24. november 2008, kell 19:05

    Jah, aga see oli kunagi ju.
    Ja siiski oli see natukene teistmoodi kui ma praeguses postituses mõtlesin.

    VastaKustuta
  7. Anonüümne24. november 2008, kell 19:38

    ja nad ütlevad, et remarque oli grafomaan

    VastaKustuta
  8. Sus.24. november 2008, kell 19:56

    Vabalt võis olla.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

2020: The year of Jumanji

-
2020 on olnud kummaline aasta ja sellele ei saa vist küll mitte keegi vastu vaielda. Minu jaoks see juba algas veidralt. Jaanuari esimesed nädalad olid kerget agooniat täis, mis oli väga mitteminulik, sest enamasti olen ma ikka see "new year, improved me" - kind of girl , aga sel aastal mitte. Sel aastal ma väga TAHTSIN olla, aga tundsin, et minus pole selleks energiaraasugi. Ja noh.. olgem ausad, see paistis välja, sest mitte kunagi pole nii paljud inimesed järjest mulle öelnud, et ma näen närtsinud/väsinud/õnnetu välja. Mu keha ja vaim karjusid muutuse järele ning nii see siis juhtuski. Karjäär 2.0 lõpp ja pea ees tundmatusse viskumine. Nii põnev ja hirmus samaaegselt. Inimesed olemas superhead mu vastu, aga samas see tunne, kuidas ma tegelikult pean selle kõigega üksinda hakkama saama. Nagu öeldud: põnev ja hirmus samaaegselt. Järgmised paar nädalat olid puhas restart. Ma ei tahtnud teha mitte midagi kasulikku, vaid ma tahtsin lihtsalt olla. Niisama. Ilma igasuguste kohust...
Lisateave

Meie elu on selline nagu meie mõtted.

-
Täna helises äratus mõned minutid enne ühtteist. Peale äratust ning 15 minutit voodis visklemist otsustasin, et uni on ilmselt läinud. Haigutan ma siiamaani. Mul on tohutult igav, aga veel suurem on laiskus. Ma ei viitsi endale tegevust otsita. Aga ma ei kurda ka. Olen terve päeva lihtsalt maha passinud. Isegi mõelnud pole. Naljakas. Kell viis lähen Uuemõisa tantsima. Ja kuigi ma ütlesin teile juba üks päev, et ma sain enda viimase jõulukingi, siis ma eksisin, sest alles täna hommikul maandus mu diivanvoodi pinnale üks pakk, mis sisaldas endas väga armast silmalainerit ja märksõna: tsentrifuug. Müstiline, kas pole!? Ma natuke isegi sain aru. "Kui me püüame olla paremad kui oleme, siis muutub paremaks ka kõik, mis meie ümber on." Issand, kuidas ma seda lauset usun.
Lisateave
-
I’ve learned that no matter what happens, or how bad it seems today, life does go on, and it will be better tomorrow. I’ve learned that you can tell a lot about a person by the way he/she handles these three things: a rainy day, lost luggage, and tangled Christmas tree lights. I’ve learned that regardless of your relationship with your parents, you’ll miss them when they’re gone from your life. I’ve learned that making a “living” is not the same thing as making a “life.” I’ve learned that life sometimes gives you a second chance. I’ve learned that you shouldn’t go through life with a catcher’s mitt on both hands; you need to be able to throw something back. I’ve learned that whenever I decide something with an open heart, I usually make the right decision. I’ve learned that even when I have pains, I don’t have to be one. I’ve learned that every day you should reach out and touch someone. People love a warm hug, or just a friendly pat on the back. I’ve learned that I still have a lot ...
Lisateave