Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Kokkuvõte lõppevast aastast?! Ütlen ausalt, et see ei olnud hea aasta. Enamiku sellest aastast pidin endale tõdema, et inimloomus on vastikult keeruline. Ja seda enda emotsioonide põhjal. Kuigi ma olin suure osa aastast shiny happy person nagu ma ikka kipun olema, ütlen, et see aasta ei olnud hea. Vähemalt võrreldes mõnede eelmistega. Aga see-eest usun juba ette, et 2012 tuleb aasta millesugust mina veel näinud ei ole. Cheers, Sus! You made it through 2011.

Mu tänane kesköine horoskoop ütles, et suudan asju erinevate nurkade alt vaadata - kui üks ei sobi, sobib teine. Ja nii ongi. Kui miski mind kurvaks teeb  (ja olgem ausad, sellised ´miskeid´ tuleb piisavalt tihti ette...),  siis ma lihtsalt leian mingi teise nurga, kust seda vaadata ja lähen oma tegemistega edasi. In three words I can sum up everything I've learned about life — It goes on.  - Robert Frost.

Kõige ägedama (kui nii on poliitiliselt korrektne öelda) enesetapukirja on kirjutanud üsna kirevat elu elanud Hunter S. Thompson, kes 67aastaselt endale kuuli pähe kihutas. Lihtne, eluline ja stiilne. "Mäng on läbi. Pommid otsas. Ja jalutuskäigud. Lõbu läbi. Ja ujumine. 67. See on 17 aastat rohkem kui 50. 17 aastat rohkem, kui ma vajasin või tahtsin. Igav. Olen ikka viriseja. Pole must kellelegi rõõmu. 67. Oled ahneks läinud. Käitu oma eale vastavalt. Rahu - see ei tee haiget."

Ma arvan, et igal inimesel (või siis vähemalt igal inimesel meie perekonnas) tuleb ühel hetkel see jõul, kus enam ei kingita mõnele üksikule tarbeesemele lisaks kasutut träni, vaid kingitakse kõike vajalikku ja kasulikku. Minu jaoks tuli selline jõuluaeg vahetult enne minu kahekümnendat sünnipäeva. Kõik kingitused tundusid olevat enda õiges kohas - minu kingikotis. + on võimalus, et ma saan endale varsti vanakooli kirjutusmasina ja sidrunipuu. Mul on ilus ja soe olla. Isegi üksi siin külmas toas. Ning ühel ilusal päeval on mulle seltsiks basset hound Musi.

"Teater on ja peab ka tulevikus jääma rahvusja rahvakunstiks, olema publiku teenistuses. Teater peaks pakkuma vaatajale eelkõige võimalust tunda end suurema intellektuaalse pingutuseta kultuursena, osalisena eesti kultuuris. Teatrivaataja tundku end turvaliselt nagu jäätist limpsiv laps loomaaias jääkaru puuri ees ja ülevalt kui laulupeoline. [---] Teatrisse ei minda ülbelt, nina püsti, pilk valmis pilkeks. Teater pole kõrts ega kohtumaja, kuhu tulla ärplema või õigust nõudma. Teatrisse tuleb siseneda alandliku meelega, hing avali, süda soe. Teater on püha." -Meelis Oidsalu, Sirp  Kohatu visiit ja sellepärast ma armastangi teatrit. (ja muidugi nende kõikide diibimate-darkimate asjade pärast, sest minu meelest on teater maailma kõige salapärasem institutsioon.)

I’ve learned that no matter what happens, or how bad it seems today, life does go on, and it will be better tomorrow. I’ve learned that you can tell a lot about a person by the way he/she handles these three things: a rainy day, lost luggage, and tangled Christmas tree lights. I’ve learned that regardless of your relationship with your parents, you’ll miss them when they’re gone from your life. I’ve learned that making a “living” is not the same thing as making a “life.” I’ve learned that life sometimes gives you a second chance. I’ve learned that you shouldn’t go through life with a catcher’s mitt on both hands; you need to be able to throw something back. I’ve learned that whenever I decide something with an open heart, I usually make the right decision. I’ve learned that even when I have pains, I don’t have to be one. I’ve learned that every day you should reach out and touch someone. People love a warm hug, or just a friendly pat on the back. I’ve learned that I still have a lot

Sõpradega said jõulud tähistatud, kodune karaoke lauldud ja mõnus lebo peetud. Nüüd jääb oodata kohe algavat kooli lõppu, jõule perekonnaga ja kick-ass vana aasta õhtut Tartus! Kõik on hästi ilus! (':

Kes sind on näinud, see on palju näinud. Vist oleks õigem öelda – näinud kõik. Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud, kui inimmõte üldse käia võib. See laul läheb salajase pühendusega Erko Niidule, Kristjan Mazurtchakile ja Laura Junsonile, kes tegid kahtlemata minu detsembrikuise rõõmsa kolmapäeva õhtu tunduvalt õdusamaks. Ja aitäh Ingrid, et Sa creep'i naljadega oma taset ikka kõrgel hoidsid! Some things never change. :'D

[0:05] Stella Oja: praegu teed piparkooke w:D [0:05] Susanna Oja: mhmh:D  misonsiis? [0:06] Stella Oja: aa ei inimlik aeg :D [0:07] Susanna Oja: ongi ju! :D kui sa üksi küpsetad ja endale, siis küpsetad ikka öösel ju.. :D true that!

Ma hoidsin täna kutsut süles ja ei kartnud (ega tundnud ennast ebamugavalt)  isegi mitte üheks sekundi murdosaks. Ja siis kui ma Tartusse minnes rääkisin, et ma peaksin endale koera võtma, pidasid kõik mind napakaks.

Mulle öeldi täna, et minust õhkub rahulolu ja et mu keha on igati tasakaalus (ja kui igati, siis ma mõtlengi igati, sest seda ütles massöör, kes oli igati tore) ning siis ma vastasin talle, et tal on igati õigus. Lihtsalt hea tunne oli saada kelleltki kinnitust, et kõik mis on minu sees, õhkub ka minust välja. (: Ja siis ma läksin selle peale ennast LaSenzasse ja Rahva Raamatusse premeerima. Täna on hea päev.

Kas te teadsite, et Gerli on psühhopaat? Või siis maailma kõige tublim inimene. Kui mina ütlen ja mõtlen, et "It's time to work a little harder", siis see ei ole veerandit ka sellest, millega Gerli hakkama saab. Lykke til!

Jõulud on nii balletiaeg! <3

22.11.2011 Näed, et ajalugu kordab ennast. Sul on varasemast rohkem energiat ja teadmisi, kuidas nüüd sind painutavate asjadega toime tulla. Nii õige, nii õige, nii õige! 

Inimesed teevad mind õnnelikuks. Enamasti nii väikeste asjadega, kuid mõni oma eluga! Face it, you want to be me!

Me peame norra keeles ühte raamatut lugema. Beate Grimsrud'i "Å smyge forbi en øks" Ja seal raamatus on üks peatükk, mis mulle hirmsasti meeldib ja kuidagi omane oli.  Ja nüüd ma kirjutan selle siia. Sest ma tahan, et see mul olemas oleks. Ka siis kui ma Ingunnile raamatu tagasi pean andma. *** Mors musikk Jeg sitter ved kjøkkenvinduet med en brødskiv som det ikke går an å svelge. Ute snør det. Store, muke snøfnugg synker og synker. Dem hadde det gått an å ennå, sitter i pyjamas, raggsokker og skotskrutete skjerf. Jeg er hjemme fra skolen i dag. Det er jeg ikke alene om. Når en av søsknene er syk og må være hjemme, synes mor at det er like greit at flere blir hjemme. Hvis en av søsknene er syk, varer det ikke lenge før flere blir det og da er det like greit at vi er hjemme samtidig. Jeg ville at Anders skulle være hjemme og sånn ble det nesten, men så ble det ikke sånn. Tvillingene Hild og Isak hadde allerede tatt fram kassen med lego og tømt den på gu

Olen alati mõelnud, et mis Meeril selle Tähe tänava koduga on. Alati juhtuvad temaga kõiksugu creepy'd asjad - küll plahvatavad küünlad, ründavad kodumasinad või kaob elekter.  Minu kõige põnevam ja veidram seik on see, kui mu laetuli ise põlema läks. Siis kui mina olin lülitist kõige kaugemas toa nurgas. Aga see selleks.  Kosel elades ei ole elektrikatkestused kunagi midagi tähendanud. Minu jaoks on need alati pigem põnevad olnud. Ja täna olin ma avastamas üksinda elamise rõõme. Mulle muidu meeldib üksinda. Kõik teavad seda. Aga täna... Olin arvutis, tuled põlesid, muusika mängis - kogu mu korter elas. Kuni ühe hetkeni mil kõik jäi hiirvaikseks ja kottpimedaks. Kõigepealt ma ei julgenud ennast diivanil liigutadagi. Mine sa tea, mis juhtuda võib. Siis tegin enda tüüpilise "C'mon Susanna"-ergutuskõne ja läksin korteri kõige hämaramasse nurka taskulambi järele. Süütasin kõik küünlad, mis tavaliseltki mööda mööblipindu laiali on ja asusin endale kakaod tegema,

*** says (17:42) et loed ja kuulad, kõik tundub nii tsill teistel..et miks mu mõttemaailm ei muutu.. ja no tra siis vaatad aknast välja ja juba on pime :D:D:D Ja siis ma naersin ja naersin ja naersin. Sest õues on pime ja mul on hea tuju.

Mökus on tipikannul kõige ägedam kiri üldse! If you fear change , leave it here! Mulle meeldib. (: Möku on üldse nii nummu koht, et ma kohe ei teagi...

Ma arvan, et Shonda Rhimes tahtis televisioonis töötada ainult selleks, et ta saaks hässsssssssssti palju inimesi ära tappa.  SEE EI OLE NORMAALNE! Aga samas... tuleb tunnistada, et juba pikemat aega ei ole ta kedagi omadest maha nottinud. Küllap ta taipas seda isegi. Nagu muudest probleemidest ei piisaks vahelduseks?

[18:13:52] Stella Oja:  emps smsis mulle: pane uks lukku, täna mardid Kuhu maailm jõudnud on! :'D

Aastad ja ajastud vahelduvad, soe asendab külma, külm sooja, rahvad rändavad, riigid tõusevad ja hävivad, möllavad sõjad, katkud, näljad, maapind väriseb, neelates linnad ja külad, meri tõuseb ja uhab hulkade eluasemed, aga inimest see ei heiduta: tema usub, et elu läheb aina paremaks. A. H. Tammsaare Kuidas saakski teisiti? (: Ma olen üks neist öeldes: aga ma usun, et ükskord lähebki paremaks.

30.10.2011 Teed selgeks oma seisukohad raha ja võimu kohta. Sa ei usu puudusse, vaid jõukusse .  Näed end elamas oma unistuste elu. ohgod, kas Postimehe horoskoobikirjutajad saaksid mõnikord rohkem täppi kirjutada või? :'D

Tänasest algas jõulutunne! :)

Jahe dušš, Grey anatoomiad ning hommikuse Sirbi lõhn (ja pealegi veel minu esimese isikliku..). Punapea supleb kultuuris ja keeltes. Niheaonola.

Minu meelest on hässssssti tore, et päev pärast juustevärvimist tundub alati olevat sarnane sünnipäevale. Mul oli täna peaaegu sünnipäev. ja.. Tene ütleb, et ma meenutan talle  catwoman 'it .  icc. ja Tene üldse kiitis mind täna hässti palju. ja Marit tegi oma silmadega pai. ja muidu oli ka tore. mulle meeldib, et juustevärvimine teeb enesetunde niiiiiii palju lõbusamaks! lihtsalt tunne on ilus ja rõõmus. võib-olla on asi selles värvis, aga.. üks, mis kindel - jeg er lykkelig. ja seda rõõmsam on mu meel, kui ma ütlen, et  " palju õnne minu blogile 1000nda postituse puhul ! "  :' You have served me well!

Blondy ja Red-head söövad õhtusöögiks burksi ja rüüpavad sommersby'd kõrvale. Ideaalne lõpp suurepärasele päevale. (: Hip-hip-hurraa!

Naljakas on jalutada mööda oma lemmikuid tänavaid ja kuulata klappidest enda päikesepaistemuusikat ja unustada, et teised inimesed seda ei kuule. Siis ma lihtsalt naeratan neile silma sisse ja mõtlen, miks nad nii tõsised on. Kõik on ju tegelikult tore - töö ja kodu ja kool ja inimesed! Hip-hip-hurraa! If you want to be happy, be! -L.Tolstoi

Issand, arvake, milline Tartu kõige õnnelikum tüdruk endale just kaheksaks kuuks Sirbi tellis?! Ja pealegi, ma ei olegi teile rääkinud... Ma kohtasin eile maailma kõige armsamat inimest. Ja lisaks kogu sellele toredusele õpib ta draamat, on õnnelik, et ma ta naljadest aru saan ja naerab ka minu naljade üle. Kes oleks osanud arvata, et selline preili maailmas olemas on? Aga jah, kuna ta on Norrast, siis ma lihtsalt jään väärtustama eilset õhtut. Ma tundsin ennast millegi pärast olulisena ja ma arvan, et see ei olnud viimane selline õhtu. (:

Eilne päev oli selline, mille ajal sa mõtled, et "selliseid päevi võiks rohkem olla" . Võimalus hommikul kaua magada, rahulikult köögis nokitseda ja kartulisalatit teha ning loomulikult seda ka süüa. Seejärel kool, mis on sel aastal lihtsalt selline, et tahaks kogu ülikoolile lihtsalt naeratada (väljaarvatud Poeetikale, aga seda õnneks eile polnud). Eriti veel siis kui pausi ajal lugeda kirja, mis teatab, et Susanna Ojale on sel semestril määratud täiendav toetus. (See ju tähendab, et ma saan nüüd endale kaheksaks kuuks Sirbi tellida :')) Seejärel lippasin korra kodust läbi,  et siis rahulikul sammul mööda oma lemmiktänavaid  ujula poole jalutades muusikat kuulata. Ma polnud nii ammu ujumas käinud,  et alguses ma olin nagu üksik loodusõnnetus keset ujulamaailma,  aga siis hakkasin vaikselt keskkonda sulanduma  ja lõpuks liuglesin nagu rõõmus hüljes basseini sügavustes ja madalustes. Ja ma tegin ennast tuttavaks maailma kõige  zen

Ma jõudsin täna ühele äärmiselt põnevale järeldusele. Ma olen alati rääkinud, et keegi mu sõpradest ei ole mind kunagi näinud hetkel, kui ma täiesti endast välja lähen, kui ma röögin ja märatsen. Aga täna ma avastasin, et ükski mu sõber ei ole mind siis ka näinud, kui ma lihtsalt üdini kurb olen. Mis on tegelikult naljakas, sest ma olen tihti kurb, aga keegi ei teagi.. minu arust see on põnev. et on inimesi, kes peaksid minust teadma peaaegu, et kõike, aga nad ikkagi ei tea. see tundub millegipärast nii huvitav. ongi mul mille üle filosofeerida siin Kosel, kui kõik teised Tartus on.

pain means nothing, right?

Täna oli päris palju esimesi ja muidu tore päev. Sain teada, millal ehitati esimene teatrimaja Eestis, sain esimest korda kelleltki mittetuttavalt visiitkaardi (Rolf Theil'ilt siis..), märkasin esimest korda, et Karlovas on nii mitu alleed (ja ilmselgelt tegi see mind õnnelikuks), tundsin esimest korda, et valu võtab peaaegu pildi eest ära, esimest korda söön ainult porgandeid õhtusöögiks (ehk siis kogen esmakordselt vaese tudengi stereotüübi elu) ja esimest korda saan Gerliga Tartus rahulikult maha istuda, patse punuda ja juttu ajada. That's what I call a day - selles on kõike.

Tuleb tunnistada, et tartlastele tehakse veidi peale keskkööd väga põnevaid telefonikõnesid, millest pool on saksakeelsed, veerand kahetsevad ja teine veerand Susanna naer. Jah, hea nali enne und. jadööd. (:

Seda ma ju üritangi ja ma üldiselt olen selle tõega kursis. Ja siis ühel hetkel astuvad igast suunast sisse vanad head tuttavad,  kes suudavad minu Tartu vaikus(s)e karjuma panna. Kui ma suudan endale ükskord selgeks teha kuhu need vanad ja  head tuttavad lõplikult kuuluvad, olen vana rahu ise. Näe, mis välja tuleb... Jon Fossel oligi natuke õigus.

...kui kell pool üksteist kummardades näeme teineteist, siis selle ühe kummarduse sees on veel üks kummardus- mu südames...

Men det er så stilt her Det er så roleg at eg blir uroleg - Jon Fosse "Ein sommars dag" Aga tegelikult ei ole nii nagu Jon Fosse kirjutab. Kuigi Tartus on vaikne ja kosutavalt rahulik. Aga mina olen seda koos Tartuga, mitte üksik rahutus keset Tähe tänavat. Sellepärast ma tulengi iga päev koolist koju ja istun veidikene niisama, et vaikust kuulata. See muutub millegipärast iga päevaga kaunimaks. Ja Salme tänav on sügise kõige ilusam tänav.

Hey you, welcome to the party  Me and girls feeling kinda naughty  Dealing with hardcore fighting  Hangin' at the Club “Kung-Fu“  Chill out, 'cos you`re at the party  Me and girls already gettin` started  Dealing with hardcore fighting  Hangin' at the Club “Kung-Fu“ 

Nii on nii hea! Kui sa oled koguaeg lihtsalt olnud, kuidagi eksisteerinud ja siis järsku tuleb üks inimene, kellega sa võid lihtsalt kõik inimlikuks olemise reeglid unustada ja sul on kogu aeg naeratus näol, sest sa lihtsalt tunned ennast nii vabalt ja rõõmsalt. Ja pealegi on hommikul ärgates su esimene mõte, et "kogu maailma pehmus on minu voodis - minu tekis ja padjas". Nii on väga hea elada. + mul oli eile Tartu õhtu kõige toredam õhtu. palju tuttavaid ja pooltuttavaid inimesi ning minu elu esimene Möku-esine tšill. kõik on hästi.

Tegin täna tähelepaneku,  et kõik minu lemmikjutud,  mis kirja on pandud,  on pärit Kalamajast.  Ma tahan ka sinna.

She lifted off the pillowcase, and there I was standing in my old suit, looking at an old typewriter with a fresh ribbon. Inside the typewriter was a piece of white paper. On that piece of white paper, Sam wrote, "Write about me sometime." And I typed something back to her, standing right there in her bedroom. I just typed. "I will." - Stephen Chobsky "The Perks of Being a Wallflower" Seda ma räägingi! Ma tahan ka kirjutusmasinat ja keegi ei usu mind. Ma päriselt tahan ka. Natuke selle vanakooli hõngu pärast (isegi kui kirjutusmasin on modernne) ja natuke sellepärast, et there's nothing like a typewriter, mida öö ajal aknalaua ääres istudes klõbistada, et kõik need "öö-liialdab-mõtted" kirja panna ja siis hommikul rahuloleva naeratusega ärgata. Kust ma saan?

Enda lemmiktee enda lemmikmeega  ja natuke Chobskyt ja animet kõrvale  on äärmiselt meelikosutav viis,  kuidas veeta enda esmaspäeva õhtut. 

sten says (19:09) fucking mingi eriti kaval  ninjaherilane nõelas mind täna  

erki says (11:02) nii vara hommikul nii õnnelik imelik lugu

Millal sai minul alguse see tobe komme lugeda igal öösel horoskoopi? Igatahes:  25.09.2011 Pidev lammutamine ja üles ehitamine on sind ära tüüdanud. Tahad stabiilsust ja rahulikkust. Sinu teha on, mida oma ellu valid. Nii õige ja nii halb.  Igatahes oli seekord kodune nädalavahetus, reedel põikasin enda Viimsi suvekodust ka läbi ning külastasin Clazzi, kus ma enne polnud käinud ja kuhu ma enam nii pea ilmselt ei satu ka. Laupäeval käisin õde Stelziga kinos, pikutasin veidi ja istusin maailma kõige tühjemas korteris koos Kate Make'iga. Pühapäev oli puhkepäev, mille ma kodustega veetsin. Õppisin, mängisin lauamänge, otseloomulikult õgisin ja siis tulin kella üheksase bussiga Tartusse ära.  Emotsioone on nii palju ja nii vastakaid, et ma ei teagi, mida kõike nendega peale hakata.

Täiesti hämmastav, kuidas nädala nõmedaim päev võib lihtsalt suurepäraseks muutuda, kui sa ise drop-dead-awesome oled. Hommikul kooli kõndides vuras minust mööda Rasmus, kellele ma kiirelt tsau hüüdsin ning kelle ma seejärel alateadlikult enda tempos liikuma sundisin. Ma ju satun nii harva kellegagi koos kooli kõndima. Oli imetore jälle juttu puhuda. Mul polnud enam õrna aimu, mis temast saanud oli, aga ometigi on ta ju äärmiselt legendaarne inimene, keda meie Kose-aegadest meenutada. Seejärel läksin kooli, kus kaks inimest suutsid enda teadmata minusse sellist enesekindlust süstida, et ma arvan, et ma ei olegi kunagi varem nii heal arvamusel endast olnud. Beware! Ma usun, et see mõjutab asja suuresti, et üks neist inimestest oli Ingunn, nii et.. Ja nüüd mul on lihtsalt non-stop söögipidu, hea tuju ja ma isegi õpin. Ma ütlen teile, selles Tartu õhus ON sel aastal midagi teisiti. Aga võib-olla olen see lihtsalt mina. nüüd ei jää muud teha kui ülirõõmsalt astuda vastu homsele ääretul

Pidin just suure hooga õppima hakkama, aga siis mul meenus, et ma pidin enda unenäo üles kirjutama. Kõige imelikum üle pika aja ja god knows, et ma näen muidu ka veidraid unenägusid. Ma ei tea, kuidas see unenägu algas. Ma harva tean. Igatahes tulid Elyne ja Joonas minule ja Alice'ile kuhugi järgi. Istusime siis mingisse väiksesse punasesse autosse. See võis olla mingi vanakooli VW Golf vm. Kui nad tulid, siis Joonas sõitis ja Elyne istus kõrval, aga kui meie autosse istusime, siis ronis Alice Joonasele sülle ja hakkas ise sõitma. Nagu väiksed lapsed - Joonas vajutas pedaale ja vahetas käiku ning Alice roolis suure meelerahuga. Mina istusin tagumisel istmel ja ei olnud selle sõidukorraldusega üldse rahul. Tundsin kätes, kuidas ma ilmselt ise peaksin roolist haarama, kuid hoidsin end tagasi. Jõudsime ristmikuni, kus Alice'i ja Joonase koostöö lõpuks enam üldse ei sujunud. Joonas ei märganud pidurdada ja Alice rooli keerata. Seega põhjustasid nad liiklusõnnetuse, aga mitte en

Ma alati arvasin, et ühe sisuka inimese minut on 90 sekundit pikk. Lõpuks mulle tundub, et hoopis minul endal on aega rohkem ja nii on pimedasse sügisesse tegelikult päris meeldiv minna - rahulikult. Nädalavahetus on tore olnud. Väänasin oma keelt, et teha endale selgeks poola keele tähestik (mille raskuaste ületas kõik mu kujutlused), lugesin raamatuid, vaatasin norra filme ja ühel pimedal, kuid toredal õhtupoolikul kostitasin Raunot, kes nõustus mulle külla tulema, kuigi tal on enda Tolstoi tänava kodus veranda ja täiesti võimalik, et ka kooki. Jah, see rahulik tunne on mulle teki peale visanud.  "tegutse ja ela leppides." Aga 90 sekundi jooksul jõuab rohkem mõelda kui 60 sekundiga.  Mõnikord tahaks lihtsalt olla ilma mõteteta, istuda oma aknalaual ja kuulata kaua valitud muusikat.  Ja mõnikord ma teengi niimoodi.

lillekas . says (11:51) ma kusjuuuures nägin sind ükspäev kui sa drop-dead gorgeous olid words nicely said. (':

"As soon as you stop wanting something, you get it." - Andy Warhol Make me stop wanting it!

Kust ma leian Tartus kõige lähedama kiige? Ma nii tahaksin kiikuda.. võrdlemisi pimedas, võrdlemisi rõõmsana ja kellegi võrdlemisi toredaga. Palun viige mind keegi kiikuma. Mulle nii hirmsasti meeldiks see. Need kellega me tantsupeo ajal mere ääres käisime, võivad kinnitada, et üks korralik kiikumine teeb mind rõõmsaks küll. Ehk lausa natuke liialt kilkavaks ja hüplevaks.. (enda meelest ei ole mul võimalik olla liialt kilkav ja hüplev, aga samas ma kardan, et mõnikord võib see kellegi teise jaoks liig olla..) Edit kell 23:18 - okei, see "võrdlemisi pimedas" pole oluline. peaasi, et kiik ja rõõm ja kaaslane on.

  Ma ei saa sellest loost vist mitte kunagi üle. And I ain't even mad.

Kuidas ma saaksin panna sõnadesse selle tunde, kui hea mul on olla, kui ma kirjutan? Olen ennast lõpuks kokku võtnud ja pastaka kätte haaranud ja leidnud selle alge, millega enda üldisest kirjutamisblokkist üle saada. Ja see on NII hea! Juba mitu päeva olen saanud küll ilusamalt, küll koledamalt kirjutada, aga see ei ole enam üldse nii oluline. Ma saan nüüd vabamalt hingata. Kõik, mis enne mu hingamist häiris, on nüüd selle punase vihikukaane taga. Mul on nüüd vaja, et keegi teaks, mida see tähendab ja et ta kodus rõõmust üles-alla hüppaks, sest ta teab, et ma olen õnnelik. if it doesn't come bursting out of you in spite of everything, don't do it. if you have to wait for it to roar out of you, then wait patiently. if it never does roar out of you, do something else. unless the sun inside you is burning your gut, don't do it.

Ma ei tea, kas ta lubab seda siia kopeerida, aga ma ei tahtnud küsida ka. Ma arvan, et see on kõige õigem ja vahetum iseloomustus, mis minu kohta on võimalik saada. Olenemata, mis ma ise sellest kõigest arvan.. ma rääkisin talle, et sa oled intelligentne aga vaikne, ilus aga ebakindel et sa oled sügav inimene kinnine aga samas avatud sõbralik aga arg et sa oled hoolitsev ja soe ja et sa oled mu õde ja et sa oled kurb tihti aga ikkagi rõõmus ja et sa oled nimekirjade koostaja aga siiski kaootiline ja et sa oled mu täitsa teine pool ja et sa elad liiga kaugel minust

Tahaksin rääkida minust.

Mis juhtunud on? Tartu on kuidagi üleöö äärmiselt armsaks muutunud ja külge kasvanud. Missest, et ma olen samasugune Kodu-Liisu nagu ikka, on äraütlemiseni tore, et selline koht nagu Tartu maailmas olemas on ja mina selle sees. Isegi kool on omamoodi põnev koht olemiseks ja kõiksugu inimesed muutuvad ka aina kütkestavamaks, missest, et ma nendegagi tihtipeale ei suhtle. Tänasest on mul igatahes järjekordne suur ja pehme madrats, millesse vajuda ja unistada, kui Tartu-mõtted mõlgutamist tahavad. Ja valgusti, mis näitab teed, kui mul tuleb isu mõned mõtted kirjagi panna. Kõiges on nii palju värvi ja armastust.. oleks kõigel oma nimi, teeksin vaata veel nimekirjagi. Ja kõik see vihm, mis taevast alla sajab, on üle pika aja mulle jälle armas. :'

 Vat, täna ma ei oskagi siia midagi kirjutada.

gerli villak says: Sul on alati sõbrad olemas igalpool  gerli villak says: vana hea tõde põhiseaduses kirjas missest, et see on nii pool suusoojaks öeldud ja kuna Gerli absoluutselt ei saa teada, kus ja kui palju mul kuskil sõpru on, on see ikkagi kuidagi lohutav.

Hele-Riin Moon eile hommikul tabas mind arusaadavatel põhjustel masendus. tänaseks on sellest masendusest saanud pool uut kickass näidendit. ja sellistel hetkedel on mul kahju, et ma tihti selline heatujuloom olen. aga muidu on tore. (:

Eile oli üks tore õhtu, mil me tootsime kursakatega paar meeldivat nalja ja mõne päris meeldiva pildi. Üsna varakult panime pillid kotti ja meie Tenega kõndisime Karlova suunas. Pargi ja Tähe tänava nurgal tegime peatuse, et oma üliinspireerivat vestlust veel veidi jätkata. Siis nägime ja kuulsime, kuidas meie lemmikus Tähe tänava aias olevas majas käis pidu puhkpilli ja tamburiiniga. See oli nii kutsuv ja nii Tartu kolmapäeva hilisõhtu ja nii boheemlaslik seltskond. Olime kadedad. Kuigi seltskond tundus olevat selline, kes uusi tutvusi ei pelga, olime meie need, kes suhtlemisest suurima hea meelega eemale hoiavad. Ja siis me lihtsalt läksimegi kumbki oma rada, aga mõlemad saime enda Tartu elule rõõmu juurde. See oli tore jalutuskäik ja tore pidu ja tore vestlus. Praegu tundub nii palju olevat nii hea. (:

Sooviksin teha teadaande enda perekonnale ja sõpradele, kes on piisavalt toredad, et teevad mulle mõnikord aastas mingite sündmuste puhul kingitusi. Edaspidi on lood sellised, et ärge murdke enda pead, mida mulle kinkida. Kõige paremad kingitused on alati raamatud või teatripiletid (võin teile nimekirja etendustest, mida ma näinud olen ka teha, et te mind 12x samale etendusele ei saadaks, kuigi mul poleks selle vastu ka midagi). Ja kui te raamatuid osta ei oska, siis kinkige mingi saja peale üks Rahva Raamatu kinkekaart. Minul läheb selle valimisega kiiresti. (Kuigi Mammu, Mehis ja Kertu valisid mulle üheks sünnipäevaks minu aegade lemmik raamatu, mida ma enne seda sünnipäeva ei teadnudki. Aga noh.. olgem ausad, nad tunnevad mind ka päris hästi.) Et siis, olge nii kenad. Mul tuleb varsti sünnipäev. (:

Emme ja õde tegid mulle just maailma kõige parema varase jõulukingi - 4 teatripiletit! (+ need kaks piletid, mis mul ilma kinkimatagi on :'))))) ) Ma olen hässsssti õnnelik laps! :') Head ööd, Tartu ja muud kohad. Homme (tegelikult täna) koolis näeme!

ja üks asi oli veel, mis ma tahtsin täna siia kirjutada. ma lugesin täna enda sõbrapäevikut, kus on selline küsimus, et "kuhu sa minuga koos kõige meelsamini läheksid?" ja siis Meeri kirjutas, et "Sinuga läheks ära!" ja me läksimegi ju :O tulime kahekesi koos siia Tähe tänavale ära. Meeril see sisetunne ikka funktsioneerib täies mahus. 

Susanna valib enda Eesti kirjanduse ajaloo esseeks teemat ja olles taandanud pika nimekirja kahele teemale, küsib Merilinilt: "Kas sõda või surm?". Kui me lõpuks kahekesi otsusele jõudsime, et obviously surm, siis ütleb Merilin mulle "MAAILMA KÕIGE SINULIKUM VALIK". Mida see minu kohta ütleb? :D

Missest, et täna on päris mitmeti nässu läinud päev, on täna siiski kõige parem päev üle hässsssti pika aja. Kui ma peale kentsakas-imelikku, natuke lühikest ja veidi pikemat koolipäeva koju tulin, selgus, et kogu tee tuleb mul läbida vihmas. Ja kuigi nii palju oli valesti läinud, pidin ma ikkagi naeratama ja isegi ei plaaninud tempot kiirendada. Ja mis see siis tähendab? See ju tähendab, et ma leidsin selle Sus'i jälle üles, keda ei huvita vihmavarjud, mööda nägu alla voolanud ripsmetušš, peadligi surutud koledalt lokkis ja vettinud juuksed ega totter mure sellepärast, et vihma sajab. Vihm on ju tegelikult tore ja ma olen seda ju tegelikult alati teadnud, aga ma alles nüüd olen jälle päriselt selline, et ma näitan seda välja ka. Ma olen see Sus, kes ma olin mitu aastat tagasi. Ma olen see Sus, kes ütles, et ta kardab muutuda kellekski, kes talle ei meeldi. Nüüd on kindel, et ma selliseks ei muutunud. Ainuke reaalne mure ju olekski see, et mida mu raamatud teevad käekotis, mi

Hoida olemine mõnusalt tsut-tsut allapoole mediaani on selline positiivne programm mis lubab sul rohkem ja intensiivsemalt kõvasid asju teha. Vähe sa viitsidki midagi teha kui kõik normaalne on, ikka veits sitt peab ka olema. Ja just sellepärast ma ei kirjutagi kunagi, kui mul maailma rõõmsaim tuju on. vot tak!

Lisette poetas meeleolu tarbeks sellise luuletuse, mis ühel novembrikuisel hetkel nii ääretult tõesena tundub: Aastas on kuusteist kuud: november, detsember, jaanuar, veebruar, märts, aprill, mai, juuni, juuli, august, september, oktoober, november, november, november, november.

Nii pole viga õppidagi, kui kott-tool on mugav, kõrval on krõpsupakk ja joogipudel, sa istud peegli vastas päeval, mil sa näed drop-dead-gorgeus välja ja muusika tuleb äsjasoetatud Svjata Vatra plaadilt. Kõik on hea. (: Võõras kutt tänaval: "Sa oled päriselt ka ilus." Susanna kõige loomulikum reaktsioon: *naer* Võõra kuti sõber: "Kuule, ta naeris vist." Võõras kutt: "Eino, mis mina sinna teha saan, oled ilus ju." Ma räägin, et Tartu muutub järjest kodusemaks. :'D Täna oli juba päris-päris hea. :)

Kõige lebom 2. september minu ajaloos. Koolielevusest olen üle saanud ja nüüd on lihtsalt raamatud, salat, origamilinnud ja -tähed, veel raamatuid, Sherlock Holmes ja kõne Murilinilt. Kõik on lihtsalt the bestest. Pluss veel kõigele lisaks ööülikool ja Veiko Tubina laul "Friedebert". toretoretore. Mulle tundub, et nüüd, minu teise kooliaasta alguses, hakkab Tartu minule lõpuks hinge pugema. Aega võttis, aga asja sai.

Origami ja ööülikool - mida veel võib üks noor hing ühelt tavapäraselt reedelt tahta! (:

Mul on taaskord lisa inimeste seas, kellel alt üles vaadata ja ainult imetleda nende tegevust. Tihtipeale juhtuvad nad teatriinimesed olema ja ega seekordki teisiti pole. Minu sellekordseks ilmetusohvriks on langenud Veiko Tubin. Näitleja ja helilooja. Ja siinkohal tahaksin kiita ka Diana Leesalu väga õnnestunud laulusõnade eest. Olen jälle arrrrrmastust täis. /Aitäh, KH!/ Minu silmad on vaikusse uinunud foorid Minu juusteks on magus ja lämmatav suits Minu käteks on kõnnitee katkised kivid Minu hingeks on tukslev ja veritsev linn Vaata, ma kukun end katki Vaata, ma kukun, kas näed? Vaata, ma kukun teist läbi Kas te tõesti ei kuule mu häält? Vaata, ma kõnnin siin serval Vaata, ma komistan pea Kukun siit tuhandeks killuks Kui keegi mind püüda ei tea Tahan süstida arutut armastust veeni tahan hingata surmavat mürki su suult võiksin lõhkuda kõik oma unenäod pilpaiks võiksin jooksta kui tõbine peni kesk tuult Vaata, ma kukun end katki Vaata, ma kukun, kas näed? Vaata

ma tahaksin seda hilisõhtust tundidepikkust vestlust ja jalutuskäiku selle ühe uue tuttavaga.

põletasin ennast kahe nädala jooksul juba teist korda ära. mulle ei meeldi põletamised. :( valus on ju. aga muidu on tore. lugesin täna raamatu läbi, pesin kaks masinatäit pesu, trükkisin papsi essee ära, tegin nizza salatit ja õunapirukat ja koristasin. homme jälle! täna laskun ilmselt mõne uue raamatu rüppe ja loodan, et mul kooli ajal ka lugemiseks aega jääb. FYI põlve triikrauaga ära põletada on vähem valus kui kätt ahjus. just mentioning.

Üks meeldiv noorhärra kirjutas kord "Tegelt olen ma vist ainult tahtnud vihmast aru saada. Siis võiks puhata." Just selline tunne on minulgi. Taaskord on ta tabanud naelapea pihta! Aitäh, Rauno. (: Vikerkaarevärvilist neljapäeva meile kõigile!

“ Sometimes I really wanna talk. Sometimes I forget I’m -not- that sweet girl that needs attention. Sometimes I want a hug because the world may be falling apart. And the next morning I wake up and just think about myself as a fool. One day I can smile hard and in the next, cry harder. I can beg someone to be with me and two seconds after I can beg for him to leave me alone. That’s what I do, what I hate the most about me. I hate missing a voice, an arm, a song. I hate missing a call or even the way things were before. But I what I hate the most is to feel. Because when you feel, you just can’t let you, you can’t control, you can’t step back. But sometimes I really wanna talk. Sometimes I really need attention. But I swear I’ll learn to live with this. ” — Combat Boots & Chinese Takeout jah, words well said.

Mitte, et ma seda enne ei oleks teadnud, aga leian ainult faktile kinnitust: kui mõttemaailmas midagi negatiivse poole kisub, siis lähevad täiesti kahtlemata ka kõik teised asjad halvasti. hip-hip-hurraa! kuid siiski vähemalt sedagi, et ma olen Tartus koos oma hästi paljude raamatutega ja telekast tuleb Breakfast at Pluto. (:

Kui normaalne see on, et sulle helistatakse, et küsida, kas väljendi  sumo champion ees käib artikkel või mitte?! :D

When small drops began to fall and darken the world in penny-shaped circles, no one around him scurried for cover. For lonely people, rain is a chance to be touched. Simon Van Booy, The Secret Lives of People in Love ja tuleb välja, et ma olen äärmiselt andekas teesklemaks, et mul on hea tuju.

mõnikord tundub, et nii mitu asja on pahasti, aga tegelikult on ju teada, et ei ole. nii ma siis jonnin kodus, ühes oma ülimaitsva hessi einega. õnneks helistas vahepeal Mammu ja küsis, kas mind unustati koju või oli see mu enda valik. üks inimene üle pika aja, kes küsis telefonis nii õigeid asju. see oli meeldiv kõne.

Ma hakkasin täna "Mannen som elsket Yngve't" lugema. Ma olen alles 13ndal leheküljel ja juba näen sarnasusi minu ja Jarle Klepp'i vahel. "Og spør du meg hvordan jeg har det, så tror jeg at jeg svarer: Bra. Litt rastløs, kanskje, ganske skoletrøtt, i opposisjon, men joda: Bra. Det svarer jeg."

31.07.2011 Võtad tänasest päevast kõik, mis võtta annab. Üliaktiivsus võib sulle kätte tuua kaua aega ihaldatu. Kes pärast naerab, naerab paremini. Kusjuures plaan oli küll selline jah. Eriti sest ma tean, et neljapäevast alates algab minu selle suve parim aeg. Ma veel võidan selle suve ära. Koos Merilini ja teiste õdede-vendade ja psühhopaatidega. (: Hip-hip-hurraa!

The deeper the blues, the more I see black. 

Täna on kahtlemata olnud selle suve kõige huvitavam päev koos Steni, Stella, Sander-Oti, Taavi ja ta vanematega. Sain lugeda kollektsionääri hoolsasti hoitud kirju teise maailmasõja aegadest ja lihtsalt ammulisui kuulata, kuidas targad mehed kõrval juttu rääkisid. Targal inimesel ja inimesel on ikka vahe. Nii tore, nii tore, nii tore. Kui Taavi isa mult küsis, et kas ma olen filateeliahuviline, siis raputasin kahtlevalt pead, kuid ma julgen juba vähema kahtlusega öelda, et nüüd olen. Nii hea on tunda seda põlemaminemise tunnet. Ma arvan, et ma sain seal Raplas nakatatud, sest asjahuvilised rääkisid sellest kõigest sellise veendumuse ja teadmisega, et ma püüdsin ka sellest kõigest sädeme. Ma pole ammu seda kick 'i millestki saanud. It's nice, once in a while. Ma usun, et minu suhe sõjaaegse kirjavahetusega ei ole veel siinkohal lõppenud. (Ometi sai see alguse ühel varakevadisel õhtupoolikul Tartus, kui ma avastasin antikvariaadist need kaks postkaarti...) so excited, so-so

Tsitaat Diana Leesalu raamatust, mis mul kunagi nii kripeldama jäi: "Ma tahan, et keegi lihtsalt kunagi tuleks ja küsiks, kuidas mul läheb. Ja et see teda tõepoolest kas või natukenegi huvitaks." Viimasel ajal on selline tunne. Tahaks, et keegi küsiks.. But then again... Ma ju tean, et ma vastaksin vana vastiku refleksi tõttu "hästi", nii et mis kasu sellest kõigest oleks?!

Põhimõtteliselt on nii, et ma istun hommikust õhtuni oma toas ja naudin lahtise rõduukse vahelt immitsevat värsket õhku ja keeran üksteise järel raamatul lehti. Ja mul pole isegi kahju, et ma siit toast välja ei lähe.. lihtsalt loen ja loen ja loen ja vaatan kahekümne nelja tunni jooksul kaks filmi. Ühe üksinda ja teise Stellaga. Ja niimoodi ma veeretangi oma päevi õhtusse... süües, lugedes ja filme vaadates. And I ain't even mad. (: +1

ja öelge veel, et ma ei harrasta depressed-eating'ut. Praegu läks tuju halvaks ja esimene mõte oli, et ma lähen sööma midagi. ja ma nüüd siis läksingi. om-nom-nom.

ja nüüd ma istun lõpuks üksinda enda Kose kodu toas ning teen enda öist tumblr'i ringi, mis Viimsis harjumuseks sai. Aga järsku pole mul enam kedagi, kellele kõiki neid naljakaid ja disturbe'd postitusi näidata. FML

Tänane õhtu on olnud kahtlemata selle suve õdusaim. Kui Carl oli poest krõpsu ja coca-cola't toonud, istusime kõik kolmekesi diivanile ja vaatasime aegade parimat filmi - Inception'it (millest ma sel korral märksa rohkem aru sain, kui eelmisel...). Lõputiitrite ajaks olime Meriliniga omandanud vaevumärgatava raskemeelsuse ning kolisime oma tekkide-patjadega rõdule. Õues puhus jahe tuul ja meie istusime maailma kõige pehmema ja soojema fliisteki all ning jagasime vaikusele oma kummastavat melanhooliat. Peale kosutavat vaikust rääkisime maailmaasjadest ja inimestest, kes millegi pärast meile nii kuradi olulised on. Ilus oli rääkida ja natuke kurb ka, sest me soovime, et kõik oleksid õnnelikud, aga seda nad paraku pole. Ja siis me vaikisime ning taaskord kandsime pehmelt oma sõnad tuulde üksteisele kuulmiseks. Kõige kosutavam õhtu(või siis öö)poolik üle väga pika aja. Mingil hetkel läks Merilin pesema ja mina kerisin ennast rõdule kerra, et veel viivuks aega kinni hoida. Kõik oli

Nüüd kui ma lõpuks sõidueksami sooritatud sain ja tänasest legaalne teedehirm olen, siis on nii hea tunne, et suvi on nüüd lõplikult käes ja ma võin istuda hommikust õhtuni nina raamatus või pilk filmidel ja kolada mööda kohalikke tuttavaid kohti. niheonaola! Nüüd on nii:

Sõitsime täna Kaalri juurest koju. Peep tõi meid ära. Mõnikord tundub, et kogu maailma peale pole olemas kosutavamat hetke, kui leboda unisena Mitsubishi väga vähese ruumiga tagaistmel, kuulata Peebu muusikat (mis mõnedel hetkedel on kõige õigem muusika universumis) ja mõelda asju, mida ma kunagi ei ole mõelnud ning jõuda selle kaudu sammukese lähemale tõele. Olgu see siis nii nukker kui tahes. Täiuslikkusest jäi puudu vaid tähistaevas, mida oleks sellest aknast nii ideaalselt vaadata saanud. Aitäh, Phiibou. (':

    My New Year's Resolution is always the same: Gonna do what I like, gonna do what I want And the hell the thing, yeah! I don't need nobody, won't play that game It's my life and I do what I wanna do what I wanna do what I like!

Vaene tudeng kirjutas valmis enda viimae eksami, sai lõpuks enda kauaoodatud Foo Fightersi albumi kätte ning käis turul enda viimaseid sääste nullimas ja naudib nüüd äsjaalanud suve väärt kirjanduse ja filmiklassikute seltsis. Ja asi, mida ma olen alati mõelnud siia kirjutada, aga pole seda mingitel põhjustel teinud: Ma tunnen nii tihti, et ma olen sündinud valesse ajastusse. Natuke liiga hilja. Ma ilmselt oleksin palju paremini sobinud teismeliseks 80ndatesse. Aga noh.. nii palju siis sellest. Ma olen kinni siin teises millenniumis.

Koselig!

Kohtasin täna Tartu tänavatel vihmas jalutamas üht päikesepõletatud õlgadega naerusuist tütarlast, kellel oli sületäis iiriseid. Sületäis tema lemmikuid lilli. Selle tüdruku nimi oli Lily White ja kodus lilli vaasi pannes tundis ta ennast nagu proua Dalloway peale kordaläinud päeva.

моя любовь

What have we done do the world? Look what we've done! 

Laughing, crying, tumbling, mumbling. Gotta do more, gotta be more. Chaos screaming, chaos dreaming. Gotta do more, gotta be more ! Nii ilus ja hea. Kuidas saaks seda filmi mitte armastada?

I'm deeply missable. I hope. 

God bless Jüri Talvet! Ta läks nüüd ametlikult minu elu ajalukku, pannes mulle mu ülikooli esimese A. Kui ma kuskil teises aines ei saa, siis kirjandusse ju ikka. oeh, miks ma ei imesta?! :'D Ja pealegi, kui keegi üritab mulle väita, et 1,5 päevaga pole võimalik 8t teost läbi lugeda, siis I just proved you wrong!

Tundub, et see poiss, kes minu kolmandal või neljandal sünnipäeval mulle punase papagoi kinkis, ei olnud vist Pedro Calderon de la Barca "Elu on unenägu" lugenud, sest muidu ta oleks ju teadnud, et pole viisakas enda kingitust koju tagasi viia. Segismundo: "Kui kinkimine ongi kõige üllam ja erakordsem tegu; siis kõige alatum on kingitus mis antakse, et sellest ilma jätta."

Vat kui tore katkendike. Üks paljudest. "Ühel hommikul, kui teda (Pantagrueli) taheti panna imema lehma nisa otsa (sest nagu märgib ajalugu, muid ammesid peale lehmade tal polnudki), rebis ta lahti ühe käe - need olid tal muidu hälli külge seotud - ja olge lahked, haaras lehmal jalast kinni, ja sõi ära kaks nisa ning pool kõhtu koos maksa ja neerudega; ning ta oleks lehma üleni nahka pistnud, aga see möögis õudse häälega, otsekui oleks ta huntide kätte sattunud; selle peale jooksid inimesed kokku ning päästsid lehma Pantagrueli käest."

Kes oleks osanud arvata, et renessanssiaegne Erasmus Rotterdamist võib oma teosega nii palju üllatada. Pealegi on Ülo Torpats tema teose "Narruse kiitus" väga hästi ära tõlkinud. Mu lemmik katkend so far: Narrus räägib: "Minul ei ole minki tarvis ja mina ei teeskle näoga ühte, varjates teist südames. Mina olen ikka see, mis ma olen, nii et isegi need ei saa mind maha salata, kes iga hinna eest tarkuse maski ja tiitlit tahavad kanda ja nagu purpurkuues pärdikud või lõvinahas eeslid ringi kõnnivad. Kuigi nad hoolega teesklevad, reedavad kuskilt väljaulatuvad eeslikõrvad siiski Midase." Ja pealegi sain ma täna enda toa seinale raamaturiiuli. Kõik on iga sekundiga aina ilusam. (ja väsinum. aga siiski ilusam.)

Ma pole väga viitsinud kirjutada ja väga ei viitsi ka paregu. Aga jutt on selline, et Tartu hakkab juba lõpuks veidi kodusena tunduma. Viimaks leian ka inimesi, kellele tänaval tsau öelda ja kaks sõna juttu puhuda. Sess läheb peaaegu enam-vähem. Tulemused küll ei ole teab mis suurepärased, aga vähemalt on ilus lõpetus semestrile, mil ma väga vaeva ei näinud. Sessi ajal tundub kõik põnev ja isegi õppimisega olen tegelenud. Tänasel eksamil mul näiteks ei tekkinudki paanikat, et "oufck, ma ei oska seda ÜLDSE". Lõunasöögiks on imelised salatid, õhtuti veedan aega antiik- ja keskaja klassikute seltsis ning öösiti geekisin How I Met Your Motherit kuni see ühel ööl otsa sai. Isegi internet on mu jaoks võõramaks jäänud ja suvi tundub siin olevat. Vahepeal käisin Ellil külas ja siis ta käis enda õdedega minu juures Harryt vaatamas (Merilin, ära nüüd jonni! Ta ei olnud kõige viimasemat osa näinud. Ma tundsin andunud fännina kohustust seda viga parandada. :'D) Got to love life!

Näe, mida kõike maalt vanaema juurest leida võib. Christmas Eve When Santa comes at night then in the room is candlelight. Santa's slaigh* in front of house make* wonder every horse and mouse. What is your wish to get today a set of plates, a bigger pay? When children read their poems they hope to get a* mobilephones. When Santa's gone, theire* bit of weary, they go to sleep and see how scary it is when you are poor and dirty you help these people when your thirty. By: Susanna Oja Siinkohal oleks vist viisakas märkida, et ma ei toimetanud seda teksti, vaid kirjutasin nii nagu oli. Tulevane filoloog nagu ma olen, märkisin grammatiliselt ebakorrektsed sõnad tärniga. Ohjah, mul on ainult üks sõna: naer! :'D

Ma kirjutada ei viitsi. Kõik on kuidagi puhkus ja mõnus ja nostalgia. Märksõnadeks siis nii palju, et päike, oma tuba-oma luba, How I Met Your Mother (lots of it), uued päevitusriided, Foo, pabernukud, Adele, vesi, Macbeth, rabarberikissell, karamellkompvekid, pannkoogid, Teine maailmasõda, lademetes tumblr'it ja tühipaljas eksisteerimine. Got to love it!

Mõnikord on hea lihtsalt üksi olla ja kõikidest asjadest aru saada. Aimata, mida edasiselt tahta ja taibada, miks ja mida olnult mitte tahta. Mul on täna äärmiselt vana aasta õhtu tunne istudes üksinda Tähes. aga jube hea ja mõnus on olla. palju küünlaid ja toost iseendale. Nädalavahetusel käisin enda ääretult awesome sõpradega Risto juures ja põlvkondade peol. The awesomest Kertuga sõitsime keset ööd ratastega Risto juurde ja tagasi ka, mis oli the most legendary rattasõit ever. Viimasel ajal on kogu aeg ääretu tahtmine tähistada. Seetõttu ma tõstan enda kurgiveepokaali iseenese auks. Hip-hip-hurraa! Mu sess on läbi põiminud kõige äärmuslikemate puhkuse vormidega. Siiani olen üsna osavalt asja tasakaalus olnud. Isegi ajaloo eksami sain tänasel ilusal ja tormisel hommikupoolikul sooritatud ja mul isegi pole tahtmist kommenteerida seda. Eks mõne nädala pärast näeme. Aga homme lähen maale vanaema juurde. Usun, et see jätkab minu mõttemõlgutuste seeriat. lykke til meg!

27.05.2011 Oled lausa tasakaalukuse musternäidis. Peale selle oled kevadiselt õitsele puhkenud ja näed kadestamisväärselt hea välja.   Ja kusjuures ongi selline tunne! Olengi kevades ja õnnelik ja ilus ja tore. Hurray for me!

apppppiiii, kes oleks osanud arvata, kui vabastav tunne võib olla, kui ühel hetkel käib lihtsalt snap ja sa saad üle sind 3-4 aastat piinanud kinnisideest ja mõistad, et elu on lill, ilm on imeilus, auto on mugav (eriti kuna I called shotgun infinty when I was 12), muusika suurepärane ja seltskond äärmiselt tore. (: - "see oli küll üks ääretult kole auto" - "suht kole jah" and the silence goes on.. kuni üks Tele2 tädi kõneainet annab.. see suvi tõotab teistest erinev tulla. (: õnne ja armastust.

Missest, et ma olen viimased mitumitu tundi niimoodi seebikat vahtinud, et mul on silmanägemine ära kadunud, sel ajal, kui ma oleksin pidanud kogu oma aju tuupimiseks rakendama, siis ikkagi on praegu elu nii ilus ja tunne nii hea. (: Homse eksami ja toreda kojusõiduni. Jäävee skål!

Norsk ja ajalugu ja antiik ja palju kurgivett ja ajalugu ja üks loeng ja paar minutit puhkust ja  ajalugu ja palju süüa ja norsk ja mõned tunnid und ja  ajalugu ja raamatuvirnad ja uus päev ja uus ring. I think I'm getting hang of this sess-thingy! ja nüüd, ühes oma supervõimega jään ootama 14. juunit, et see kõik läbi saaks ja ma võiksin minna oma Kose kodu päikselisse tuppa Harry Potterit lugema. Just sealt maalt, kus mul mingi 10s ring pooleli jäi. Harry ja Azkaban. hip-hip-hurraa!  

Millegi pärast on viimasel ajal mu mõlema kodu voodid rohkem nagu raamaturiiulid kui magamisasemed. Aga samas on viimasel ajal juhtunud, et magamisele ma väga aega ei kuluta. Nii et - las nad siis olla. liigun üliõnnelikult nukrale ja tagasi. läksin õppima. Men Erlend, Åslaug, Iselin og Leif-Erik - takk for i dag! Det var hyggelig å treffe deg. Kom igjen! P.S - sain just enda esimese eksami tulemuse teada. Olin vähemalt 90% veendunud, et saan selle E, sest oskasin kolmest küsimusest ainult ühte, aga sa vahi-vahi, õppejõud oli ÕISi C kirjutanud. Meeldiv algus sessile. (:

Kõige toredam! Ma olen viimased 19 tundi rahumeeli õppinud ja just nüüd, kell 7:35, peab uni mind hakkama kimbutama. -.- I'm not quite finished yet. Cut me some slack! Unistan ajast, mil see eksam nüüd juba läbi saab ja ma võin koju magama tulla, et õhtul midagi toredat teha. jah, ma nüüd jätkan.

valmistuge randomness'iks!!! kell on 4:05, ma istun oma Tartu korteri elutoa diivanil ja vaatan aknast välja. õues on nii minu elu suvi. see kõige pimedam hetk suvel, kui sa oled just sõpradele tsau öelnud ja akna tagant paistavad ainult süsimustad siluetid hallikassinise taeva taustal. just see hetk on praegu. --- skandinavistid ei vea mind ikka kunagi alt. :' El, kutsu mind juba endale külla. Mul oli täna nii tore õhtu (: --- ja mis mul viga Illukas reivimas käia, kui seal Nirvanat mängitakse. --- Ning last but not least: Elyne, kas sa tuled ööseks meie juurde tuttu või ma võin minna ja kerra kerida? Su rahakott jäi ka siia. Ma võin selle homme kooli kaasa võtta. Seal siis näeme! jadööd!

Kes just võitis endale uue Foo Fightersi albumi? :')))))) Forum Cinemas Kinoklubi Susanna Oja! Palju õnne! Loosiratas on kõnelenud... Ei, päriselt siiski mitte. Loosiratta osuti jäi pigem vaikides sinu nime juurde pidama ja see tähendab, et oled võitnud Foo Fightersi uhiuue plaadi "Wasting Light"! Teavitame sind peatselt sellest, kuidas selle laheda auhinna kätte saad. Rõõmu! Just because, et ma ütlesin neile, miks Foo lahe bänd on. niitoreniitoreniitore! Ilus päev ja lemmik uudis nõuavad ka lemmiksööki. Läksin pannkooke tegema! (:

ohjah, tulin just Foo Fightersilt. Mis ma oskan öelda - superb. Praegu istun siin ja ei oska midagi teha. Mõtlen, kas panna foo diskograafia mängima või ei. Äkki rikkub selle heldimusemulli ära, kui ma praegu lahmima hakkan. Igatahes - film oli hea. Eriti see koht, kus nad Wembley staadionil esinesid ja 85 000 inimest ainult neile plaksutasid ning hõiskasid ja siis ei osanud Dave mitte midagi peale hakata. See oli see koht, kus mu aju mind hoiatas, et "Suss! Ära hakka jälle pillima. -.-" Ja siis see teine koht, kus ta tütar hirmsasti ujuma tahtis minna. :) ja muidugi ei saa ma mainimata jätta seda ühte katkendit "Best of You'st", kui ma lihtsalt armastusega ekraani jälgisin ja külmavärinaid kogesin. Mulle meeldis, et see film oli nii inimlik ja igapäevane ning et nad ei kartnud rääkida olnud jamadest ega lahendamata jäänud tülidest. Mitte et tavaliselt sellistes filmides kardetaks, aga.. kõik oli kuidagi isiklikum ja vahetum. Ja kontsert. kontsert-kontsert-k

Tänasest algas jälle hooaeg, mil päike mind armastab - mu tedretähnid ilmusid välja. Ja mul on millegi pärast tunne, et neid on rohkem kui varem. *-) Aga igatahes.. mulle on alati meeldinud, kui tedretähni-inimeste kohta öeldakse, et päike armastab neid. Minu meelest on see nii meeldiv väljend. (': (ja ofc meenuvad mulle kõik sõnad enne norra ja siis alles eesti keeles. hyggelig ja uttrykk jms) ja issssand, nüüd kui ma selle pealkirja ka ära kirjutasin, siis ma taipasin, et ma olengi su elutoas unistanud ju. hah! :'D

kertu karner says (22:31) siis oled hea pannkoogivanaema :D vat, heaks pannkoogivanaemaks võin ma kunagi hakata küll. (: challenge accepted!

Isssver, mulle ei meeldi need unenäod, mis tunduvad nii tõesed, et ma ei julge hommikul asjaosalistele otsagi vaadata, sest äkki mul on oma tegude pärast häbi. :D Täna nägin ühte sellist. Hommikul pelgasin Kertule ja Meerile otsa vaadata, kartes, mis nad mulle öelda võivad. Võinoh.. olgem ausad. Mina ei teinud midagi.. kui just ainult, et sain kellegagi läbi liiga palju paremini, kui oodatud. :D Uskuge mind, ma olin ise ka üllatunud. Ja kui te oleksite veel Kertu ja Meeri nägu näinud. Tegelikult oli suht morsom. Ütleme nii et.. ma ei ole neid kunagi nii šokeeritutena näinud. :D Aga õnneks ei teadnud kumbki hommikul, kui ma neid kohtasin, asjast midagi...

Mu hammastel on kõdi. Mu hammastel on ainult siis kõdi, kui ma millegi pärast närvis olen ja ei taha seda endale tunnistada. Miks ometi peaksin ma täna närvis olema? Mille pärast? huvitav müsteerium. :'D