Tähe tänaval tärkab elu.

Ma pole väga viitsinud kirjutada ja väga ei viitsi ka paregu. Aga jutt on selline, et Tartu hakkab juba lõpuks veidi kodusena tunduma. Viimaks leian ka inimesi, kellele tänaval tsau öelda ja kaks sõna juttu puhuda. Sess läheb peaaegu enam-vähem. Tulemused küll ei ole teab mis suurepärased, aga vähemalt on ilus lõpetus semestrile, mil ma väga vaeva ei näinud. Sessi ajal tundub kõik põnev ja isegi õppimisega olen tegelenud. Tänasel eksamil mul näiteks ei tekkinudki paanikat, et "oufck, ma ei oska seda ÜLDSE".
Lõunasöögiks on imelised salatid, õhtuti veedan aega antiik- ja keskaja klassikute seltsis ning öösiti geekisin How I Met Your Motherit kuni see ühel ööl otsa sai. Isegi internet on mu jaoks võõramaks jäänud ja suvi tundub siin olevat.
Vahepeal käisin Ellil külas ja siis ta käis enda õdedega minu juures Harryt vaatamas (Merilin, ära nüüd jonni! Ta ei olnud kõige viimasemat osa näinud. Ma tundsin andunud fännina kohustust seda viga parandada. :'D)

Got to love life!

Nüüd ootan esmaspäevast teatrit ja kesknädala Tartu-tunde. Hip-hip-hurraa!