30.4.10

järvena ma vaatan üles.

Ma nokitsen siin ja natuke seal, kuid ikka tundub, et midagi tarka tehtud ei saa. Aga seevastu on inka suuline harjutatud ja uurimistöö paberkandjal valmis. Stanislavski on nii elu lihtsalt. Kes minu praktilises töös kaasa löövad, kuulevad temast veel palju.
Samuti on muusikali castingu plakatid võluväel valminud - mummulised ja nunnud. ^^ Me oleme Mammuga päris hea meisterdustiim.
Eile tegin terve plaaditäie ilmatuhead pizzat ja vormitäie cheesecake brownie't. (: Ja siis ma õgisin ja lugesin Stanislavski kohta ja õgisin ja trükkisin Stanislavski kohta ja olin happy. Kuni ma enam ei olnud. Ja siis ma olin jälle. As I said, mood-swingide pliks olen.
Täna väike koolitiir ja 50leheküljeline töö sai õppealajuhataja käte vahele. Nüüd on lebo ja varsti ajaulgu.
Homme on murilini päev! Let's do this shit, hun. (:

29.4.10

Maailma kõige hullemate mood-swingide pliks olen! ):)
http://sayat.me/susannaoja

Rõvedalt pop, kuid siiski kind of nice.
Ükskõik kui lame saade on Unistuste Printsess, siis igatahes Dimi ütles seal ühe väga ägeda asja. Ta tahab elu lõpuni õnnelik olla.

Ja mina tahan ka. (: Ja ma arvan, et kui ma tahan, siis ma olen ka! : )

28.4.10

Mõnikord hästihästi harva saab täiuslikust filantroobist misantroobi kalduvustega filantroop. Täna võib-olla on isegi üks sellistest kordadest. Aga as usual, ma saan sellest varsti üle. (: On inimesi, kes lihtsalt on loomult päevaparandajad.

Täna olen taaskord oma uurimistööga tegelenud (kuigi vähem kui eile *-)), aga mul on tunne, et sel paberikuhjal on väärt töö. (: I have done well. Ja ma arvan, et just sellepärast, et ma teen oma töö sellest, mis mind tõesti väga huvitab.

Ja ega ma tegelikult midagi väga rääkida ei oska. Oleks tahtnud ennast lihtsalt kirjutamise teel veidi välja elada, aga sõnad läksid kõik meelest ära. (:

Nii palju ehk veel: Te mu meadow spike-mossi tarbeks vihmavett ei soovi koguda? ( :

Kõige eest tänades,
Sus. =^.^=

27.4.10

Esiteks: Ma sain endale lõpuks oma nunnu taime, mille eest hoolitseda. (: Selaginella apoda

Teiseks: Ma lõpetasin just filmi "Atonement" vaatamise ja hetkega ma üldse ei imesta, miks see on nimekirjas "1001 filmi, mida vaadata enne surma". Järjekordne kinematograafiline šedööver. Joe Wright has done it!
Esialgu võib arvata, et see on just another love and war story, aga at the end of the day on see ikkagi lugu tõest, valest, (minu jaoks kirjutamisest) ja pisiasjadest. Filmi alguses tundus nagu nad õieti ei räägikski kuigi samas oli kogu aeg mingi minor chit-chat. Filmi arenedes tuli teksti ka juurde, kuid siiski on tunne, et tegelikult need sõnad ei lugenud üldse nii väga. Ainult üksikud sõnad ning pisifraasid mängisid rolli. Lõppkokkuvõttes oli asi ikkagi liikuvas pildis endas.
Selles filmis tundus kõik nii läbimõeldud olevat: kõnnakud, kujundid etc. See oli nii silmatorkav, kuidas Briony iga pööre oli nii väljamõõdetud ja arvestatud; kuidas Cecilia lohakas kehahoiak teda iseloomustas; kuidas trükimasina klõbin nii palju ütles ja kuidas isegi iga tegelaskuju riietus midagi edasi andis. See oli täiesti hämmastav, kuidas kõik rääkis. Tavaliselt tundub näiteks selline asi nagu riietevalik nii spontaanne ja muuseas tehtud otsus, kuid selles filmis ei jätnud see sellist muljet. Samuti oli minu meelest nii otsustav see, kuidas iga kaader oli läbitöötatud. Nii palju oli kasutatud sümmeetriat, kuid sealsamas ka maitsekat asümmeetriat. Iga kaader oli olulise tähtsusega. See oli nagu fotodest kokku pandud film - iga sekund oli visuaalselt ilus.
Süžee iseenesest ehk ei olnudki niivõrd emotsionaalne ja mõtlemapanev, kuid see kuidas seda edasi anti, muutis nii mõndagi.
Ja kõigele lisaks, mulle kind of meeldib kui filmi sisu ei ole kronoloogiliselt korrektses järjestuses ning samuti see, kui ühte sündmust näidatakse mitme inimese vaatenurgast.

25.4.10

Love stories still get me!
Mõistsin täna taaskord, et maailmas on veel niiiii palju ägedaid inimesi, kellega veidi veel suhelda tahaks. Nii tore. Nii hea on teada, et nii mitmed erinevad inimesed on veel suhtlemiseks. Erinevad lahedad inimesed forever! *süda*

Tantsupäev!

Rahvusvahelise tantsupäev aeg on jälle kätte tulnud. Meie tähistasime seda küll juba eile Orus, kuid tegelik päev on 29ndal aprillil. Ma 2oo8ndal aastal panin siia tolle aastase sõnumi. 2oo9 jäi millegi pärast vahele, sel aastal seda viga ei juhtu. Et ma ei unustaks lisan selle sõnumi enneaegselt oma blogisse.
Selle aasta sõnum on Julio Boccalt:

Dance is discipline, work, teaching, communication. With it we save on words that perhaps others would not understand and, instead, we establish a universal language familiar to everyone. It gives us pleasure, it makes us free and it comforts us from the impossibility we humans have to fly like birds, bringing us closer to heaven, to the sacred, to the infinite.

It is a sublime art, different each time, so much like making love that at the end of each performance it leaves our heart beating very hard and looking forward to the next time.

24.4.10

Küpsuskirjand!

Teema: nr.8 - Argipäev vajab muinasjutte
Näited: Nietzsche, Remarque, Jim Ashilevi "Nagu poisid vihma käes", K. S. Stanislavski, Michael Schroeder "Man in the Chair", John Lennon
Enesetunne kirjandi ajal: Toidu ajal oli mõnus pikniku tunne ja siis hakkas mõte jooksma. Muidu oli alguses suhteliselt hea tuju, kell 13 hakkasin paanitsema ning 15:25 esitasin oma kirjandi.
Ema kommentaar: "Sinu siiani parim kirjand!"
Ema ennustus: 67-100p (jah, 100 is an option, sest ma suutsin peaaegu, et täielikult vältida kirja- ja stiilivigu (H))
Enda enesetunne: Teadmine, et hea hindaja korral on mul võimalus 100p saada, on taevalik. Kuid ma ei jää just in case liialt lootma, aga pöialt hoian endale küll. (:

Edit: 100p lootus küll enam pole, sest avastati siiski üks viga rohkem kui vaja. :D Aga hästi võib ikka minna (:

23.4.10

Eks mul ole ikka kirjandinärvi ka, kuid siiski on mõtted praegu päris mujal. Taipasin, et mu lavakaunistuse kõrval on üks unistus veel. Mitte nii ideaalne, kuid väga ligilähedane. Filmindus on nii elu. (: BFM ootab mind ja katsetele proovin kindlasti! Rešissööri või stsenaristi amet köidab küll ja kuidas veel. Samuti filmiteoreetik-ajaloolane. Great!

Hoian endale pöidlaid.
Don't ever let them take me down! (:



Homseks kirjandiks kõikidele abiturientidele: BREAK A PEN!
Endale ei oska midagi soovida. Homme hakkan lihtsalt närveldama ja lootma, et veab. :D

22.4.10

Homse eest ka üks ära, sest homme on mul tegemist rohkem kui küll.


imposantne - aukartust äratav
Ahjaa, võõrsõnad oleksin peaaegu täitsa ära unustanud. Siin kirjandieel ei tohiks sellised asjad meelest minna.

Eilse eest:

belletristlik - ilukirjanduslik

Ning tänase eest:

klaköör - palgatud plaksutaja etendusteks (avaldavad kiitust või segavad ettekannet)
Enamik minu blogilugejatest on ilmselt väga võõrad nimega Konstantin S. Stanislavski. Aga mina ei ole. Või noh, ma tean temast veidi. Väga väikest osa. Kuid juba see väike osa imponeerib mulle niivõrd palju. Võin teile öelda nii palju, et ta on oluline sellele, mis on mulle oluline. Ehk siis - ta on teatrijumal!
Oma 70ndal eluaastal (20. jaanuar 1933) kirjutas ta lillede ümbert rebitud paberitükile read, mis olid mälestuseks Moskva Kunstiteatri näitlejale N. Tihhomirovale. Nendes ridades peitub palju minu mõtteid ning olemust.

"Olen kaua elanud. Palju näinud. Rikas olnud. Siis jäin vaeseks. Olen ilma näinud. Mul oli hea perekond, lapsed. Elu pillutas kõik maailma laiali. Ma otsisin kuulsust. Leidsin selle. Mulle said osaks austusavaldused, olin noor. Siis sain vanaks. Varsti tuleb surra.
Nüüd te küsite minult, milles on maine õnn?
Tunnetamises. Nii kunstis kui töös on õnn selleni jõudmises. Tunnetades kunsti eneses, tunnetad loodust, maailma elu, elu mõtet, tunnetad hinge - see on talent!

Sellest suuremat õnne ei ole.
Aga edu?
See on kaduv.
Kui igav on vastu võtta õnnitlusi, vastata tervitustele, kirjutada tänukirju, dikteerida intervjuusid. Ei, parem on istuda kodus ja jälgida, kuidas sinus sünnib uus kunstiline kujund."

Meie elu viimane esimene koolipäev.

Eile oli tutipidu ju! Meie maailma kõige parema 51. lennuga. (:
Hommik algas koolis mullide puhumise ja nätsunärimisega ning seejäerl mööda koridore karjumisega. Mõne hetke pärast oli mul madalam hääl kui mõnel meie koori bassil. Loomulikult tegelesime veel liikluse sulgemise, autode raputamise ja tõsise fotografeerimisega. Aktus oli suhteliselt superb ühes oma rooside sõjaga (mis küll veidi pikale venis, aga..), toolide katkiistumisega ja munade terveks jätmisega. Oma kentsakas-lõbusate kostüümdega läksime peagi bussi, kus meenutasime vanu naljakaid aegu ja olime juba vaikselt väsinud. Aga kardirajale jõudes tõestasid kõik enda tegelikke võimeid. Palju passimist ning 10minutit ääretut õnne selles tillukeses sõidumasinas. Seejärel väike eine, autasustamine ning kojutulek. Kõik mõtlesid magusale unele, et õhtuseks peoks jälle vormis olla. Seega tegin koju jõudes magusa tunnise une ning seejärel käisin pesus ja valisin riided ning meigi. Lihtne, aga ilus. (:
Poest lävi ning pidu võis alata. Palju seltskondlikku juttu paljude erinevate inimestega, 4 sünnipäeva (Sander, Mürka, mina ja Kertu) ning killuke tantsuujut. Vahepeal väike Ergo külastus ning seejärel jälle paaarthi. Kella kahe paiku istusime Jaanise autosse ning sõitsime koju, kus ma ühes oma külmetusega tuttu läksin.

Täna olen sõna otseses mõttes lihtsalt olnud, telekat vaadanud, netis surfanud ja nina nuusanud. That's about it.

Tahan!
Ja keegi ei teagi. (:
Hetkeline kõrvalepõige: Kas te teadsite, et see on mu blogi 517nes postitus? (:


Igatahes, me võime tunduda erinevaid, kuid siiski. Me oleme paabulinnud. Me teeskleme, et meil on rohkem teha, kui meil tegelikult on. Me oleme dark&twisted. Me armastame vihma ning selles jooksmist. Me naudime head filmi ning lademes snäkke. Me oleme jubeosavad igatsejad ning tingimusteta armastajad. Meid ei häiri ilmselged mõtted ja meile meeldib sättimine väga. Me ei ütle ära mõnusast lobinast kakaotassi ääres või chit-chatist kell 4 varahommikul. Me ei kuula sarnast muusikat, kuid siiski leiame laule, mida üksteisele soovitada. Me oleme suht piripillid, aga alati asja pärast. Ning ometigi oleme me maailma kõige osavamad naerjad ja lobamokad. Me teame, mis väärtus on pisaral ja naeratusel, siis ka kui me ei tahaks seda teada. Me oskame leida asju, mis on üksteiselikud ning tunneme ära üksteise emotsioone maailma kõige lambikamatest lausetest. Ja ma arvan, et me oleme punast värvi. Me tunneme rõõmu erakordsetest inimestest ja jumaldame väikseid ning siiraid hetki. Me ei oska kiirelt otsuseid langetada, kuid kui me seda teeme, siis need on jube õiged. Väike toost once in a while ei tee paha ning taoline vabaks laskmine aitab meil nii mõnedki asjad selgeks teha. Me oleme people personid, kuid samas on nii mitmeid hetki, kui me kedagi näha ei taha ja siiski lähme seltskonda. Meil on miljon inside joke'i ning üks aegumatu toost. Me kardame helistamist ning anname käepigistustega üksteisele inimeste idiootsusest aimu. Me oleme üksteisele Christinad ja Meredithid ning vabal ajal Izzied ja Baileyd. Me austame asju, mis teistele meeldivad, aga ise me nendesse kiindunud pole. Me oleme maailma kõige osavamad suhteanalüüsijad ning klatšijad. Me oleme ideaalselt ebatäiuslkud.
18. oktoober 2009, pühapäevane päev. Ja sellest päevast pole mu igatsus kadunud. (: Isegi blogipost on sellest tehtud. Jääme ootama! :)

21.4.10

Meeldetuletus! Kirjuta meie klassi inimeste iseloomustused blogisse! Just for fun .
Ou ja btw, premeerige mind oma raha eest! Ma suutsin täna peaaegu, et terve tutipäeva ilma pisarateta läbi ajada ;)
That's an accomplishment! Kordame sama 22. juunil, right?! :D
Tänane päev on lihtsalt nii pidu, et jääte oma võõrsõnast ka ilma. Äkki lisan homme kahe päeva eest. *-)

20.4.10

Tere,
olen 6aastane ja nutan taga enda armastatud koolikotti. Sõna otseses mõttes nutan taga. Kui kellelgi on vihjeid neoonvärvilise konnapiltidega koti asukoha kohta, siis teavitada otsekoheselt mind või mu ema järgneva 3h jooksul.
-Sus the unhappy.
Tänane võõrsõna on selline sõna, mis viimase kahe päeva jooksul lihtsalt igal pool on ning jääb mulje, et seda ei saa mitte teada.

eufemism = peitesõna (nt. hunt = susi, hallivatimees etc; samuti "kivi kotti" ja "nael kummi" jne.)


Õnneliku võõrsõnade tundmist!

19.4.10

Mary tungival soovil õpime tänagi uue võõrsõna. (mis iseenesest võiks ju täitsa toredaks traditsiooniks kujuneda, aga siis peab mulle seda teinekordki meelde tuletama)

solipsism = seisukoht, et olemas olen vaid mina ja kõik muu on üksnes minu tajumused


Säh, tänaseks paremat ei leidnud. Ehk homme. Eks seegi ole omamoodi filosoofiliselt hellitav tähejada.




Ja muidu olime täna linnas suht taunod, käisime läbi kõik nännipoed ning naasesime mullitajate, Melody Popside ja muude pulgakommidega. Ja kes veel ei teadnud, siis kui te Ravilasse lähete, siis teie autoaknad pestakse raudselt ära!
Muidu tegime niisama avariisid, rääkisime taunosid nalju ja tiksusime astmel mitu.

-Üks taunodest.
Jess, aeroobikapuue sai täna välja elatud. : D Veenuse lõpus väike cozy minu maitse järgi hetk ja Karli abieluettepanek Kadrile. (: Which was great, btw. Ja siis väike võistlus, kus 12b lihtsalt nii tuumaväga ära omas. Nad olid tublid. (: Aga mis ma siin räägin, meie omad olid ka tublid ja kohe kindlasti meeltlahutavad, sest kui säärised jms tantsu ajal ära lendab, siis see on lõbus vaadata. : D Aga paralleelklass oli siiski märgatavalt rohkem vaeva näinud ja me olime terve enda klassi puntraga nende poolt! Ära tuli! Ilus oli ja pealekauba sai Riina oma psühhotsemise eest vastava tasu.

Nüüd on kodus väike "Unistajad" (jepp, see seep on taaskord telekas (H)) ja siis meediatööd veidi ning linna minek. Kui me viimati käisime pliksidega Hessis kooli algust tähistamas, siis nüüd läheb Hessis koolilõpupeoks.

Kõik on tore ja hea ja mõnus ja tahan ühte hetke, mis korduks kogu aeg. (:

Head kevadet!

18.4.10

Palun väga abi enda meedia piltidega. Keegi mind arvutikangelaskes ei taha teha? Ma olen juba alustanud (ehk siis ma olen natuke liivakellam ja hiiglaslike silmade ja suuga).

Ma nüüd palvetan, et keegi teist vastaks mulle, et "Jah, ma tahaksin Sind mingile ägedale taustale koos ägedate vidinatega panna!" See saab pulgakommi, kes nii ütleb mulle ja selle ütluse järgi käitub. (:

Aitäh teile! : )

17.4.10

Õpime ühe võõrsõna päevas!


oksüümoron = teravmeelne rumalus, näiv vasturääkivus (nt elav laip).



(mulle jubedalt meeldib see sõna. (: )

16.4.10

Now it's official, olen klassipulmas pidur. Olgem ausad, ega ma oma ametist vaimustuses pole, kuid midagi tabavat tuleb välja mõelda. Või siis mitte. :D Aga keegi peab ju tüütu ka olema. :D

15.4.10

Dear reader,

Oi, mu arvutile puhuti pärast väikest formatit jälle elu sisse. (: Täiesti arvestatav osa mu muusikast ja piltidest on nüüd küll kadunud, aga what can I do..
Viimastel päevadel olen suht emo-kid olnud, aga elame üle. Tunnen ennast juba paremini, eks näeb, mis homne toob. Kevad annab ennast igati tunda, sest allergiarohud on juba kapiäärel valmis ning nõuavad igahommikust neelamiskuuri ja tuumakaitsega päikesekreem ootab juba hirmuäratavalt vannitoas kasutamist. Mis seal's ikla, juba viimased paar aastat olen pidanud nõnda oma kevad-suve veetma. Kuidagi peab ju hakkama saama ja saan ka. (:
Kool on juba praegu hirmuäratavalt lebo. :D Täna oli mu elu viimane keskkooli-neljapäev. Mitte ühtegi vaba päeva enam, kui 2 esimest tundi vabad on. Gosh, kuhu ma ennast joonud olen?! :D
Usinalt olen hakanud oma uurimistöö praktilise osaga tegelema. Kui ma esmaspäevasest proovist tulin suure loba, möla ja süvenematuse tõttu tõsise mossiga koju, siis täna oleksin ma võinud proovist koju keksida. Näitlejate eraldi istuma panek oli tõesti üllatavalt mõjuv. Jälgisin neid pealtvaatajana ning lausa lust oli vaadata, kuidas igaüks istus nina paberis ning ajas sõrmega rida. Ja nende tekst oli arenenud nõnda palju, et ma lihtsalt istusin suu lahti. Ja Kertu? See oli täiesti hämmastav. Oma osa paari reaga maadles ta kui meeletu, kuid anna talle Pauli puudumisel Tomi tekst nina alla ja vaata, et teeb seal kõigile silmad ette. Hull preili.
Täna magasin oma lõunaune vastikult sisse. Sellised asjad häirivad mind, kuid ometigi olen ma siin koos oma valminud mina-jutuga psühholoogia tunni tarbeks ning mõtlen päevasündmustele.
Ega mu elu väga värvikas pole vahepeal olnud. Võib-olla ehk ainult see, et mu elule lisas värvi tõsiasi, et mul pole enam kunagi mitte ühtegi veebitundi. (':
Ja ega ma enam rohkem muud ei oska öelda, kui et ma vihkan seda iga-aastast aeroobarivõistlust. (: Mõte on ju iseenesest hea ja ma tantsiksin maailma kõige suurema hea meelega, kui kõik alati hulluks ei läheks. Nüüd kui ma teist aastat osa ei võta, saan alles aru esimese aasta hullusest, kui ma massimeeleoludega kaasa läksin. Kõik lähevad alati selle võistluse pärast nii närvi ja muutuvad hullumeelseks ning ma leian, et ma üldse ei pinguta üle. Been there, done that. Ainult seetõttu pean sel aastal jalad seinale viskama ja vaatama, kuidas head tuttavad aeroobaripuudega õed hakkama saavad. : ) Kahju, et selline ilus üritus igal aastal verevalamiseks muutub. Aga noh, that's called Kose Gümnaasium. Õnneks-kahjuks olen ma järgmisel nädalal samal ajal sealt läinud forevah!

Muidu olen tore ning jahin mustikaid ja päikesejänkusid! <3

Yours faithfully,
Sus.


(Jah, eksamid mõjuvad mulle rängalt. :D)

12.4.10

Väga kiire lühikokkuvõte.

Mu arvuti andis otsad, nii et mul pole ei netti ega midagi muud. Kord päevas 10minks empsi arvuti. :D
Ükspäev käisin Mürka-Meelise ja paljude alasti jalkapoistega Tuhalas ning Kosel-Jotis tiksumas.
Valutasin põhjalikult südamenärvi ning käisin koolis biukat tegema.
Laupäev oli empsi sünna ning Erki juures tema pöörsteiläbu. Palju mittepeotuju, toredat aega ja vahetatud sõnu ning tundeid. Ja järsk unelaine.
Pühapäev oli major lebo ja täna hakkasin tantsupäeva projektijuhiks.
Elu igatahes seisma ei jää ja kõik on päris maitsev.


Teie netitu Sus.

4.4.10

Sa oled viimasel ajal nii deformeerunud! :8

See 3,5päevane vaheaeg on olnud kosutavam kõigist varasematest. Neljapäeva õhtu algas Muraka külastusega. Sellele järgnes väike säting, pre-party Kristo juures ning päris korralik pidune pralle Oksas. Nalja nabani. Sisse ma väga ei jõudnud ning enda kompanjonid Kertu ja Mürka kaotasin kuhugi ära. Lobisesin üsna pikalt Luksi, Meelise, Kaspari ja Madisega ning veidi vähem 100 muu inimesega. Üllatavalt palju tuttavaid inimesi, isegi minu jaoks. Kõikidega natuke nalja ja napsu. Veidi peale poolt viit pakkisime ennast kuuekesi Valtri autosse ja läksime lihtsalt mitte kuhugi. :D Sõitsime Ristile ja Kosele ja jälle Jotti ja tiksusime Sirpli ees ning kui kella seitsme paiku koitma hakkas, toetasin oma selleks ajaks üsna raske peakese padjale.

Hommik algas oma cozys kodus koos mitmete love storydega. Issand, ma olen sõltuvuses armastuslugudest. Nii ilusad, klišeelikud ja minu omad. (: Aega jagus kolmele filmile, puhkusele ja mõnele raamatuleheküljele. Reede lõppes varajase unega, sest laupäev nõudis ärkamist.
Laupäeval käisin projektijuhtimise koolitusel, mis oli üsna äge. Sain kindlasti uusi teadmisi, hulgi puuvilja ja kuri olemist. :D Koju jõudes tundsin õhupuudust ja südamevalu ning otsustasin, et aeroobarisse ma minna ei julge. Varsti aga koputas taas mu õdusa kodu uksele Merilin-Ingrid, kellega koos hakkas parim puhkus ja eneseavastamine. Meie ühine õhtupoolik algas muljetamisega ja esimeste sõbralike sõnadega. Ometigi ei tahtnud me tervet õhtut minu juures tühja passida. Vajasime hästi kerget promilli, sest oli asju, mis tahtsid ütlemist ja mökud nagu me oleme, siis kõike me päris alati ei ütle ilma. Kuigi tuleb tunnistada, et selle nädalavahetusega arenesime mõlemad selles suunas väga tublisti. Igatahes kutsus Kaisa oma vabale pinnale.

Kui sätitud saime istusime Kertu pesukotti ning vurasime poodi ja sealt edasi Kaisa koju. Muide, Kaisa, Sul on maailma kõige õdusam ja hubasem elutuba. Absolutely love it! Lobisesime päris mitu tundi juttu ja limpsisime karastusjooke. Ühel hetkel otsustasime Siimu, Martini ja Mürkaga jahile minna ning siis nzmo tiksuma. Vahepeal tuli sõna otseses mõttes pead kokku panna ning ideid genereerida. Sai käidud nii siin kui seal ning omade eest seistud. Emotsionaalsus oli nii erk. Aga pean ennast kiitma, pooled korrad kui pisarad silma tikkusid, suutsin ma ennast talitseda. (: See on asi, mille eest end premeerida. Päriselt ka.
Selle väga pika õhtu jooksul jõudsin päris mitme järelduseni:
1. Ma suudan alles nüüd olla täielikult see inimene, kes ma tegelikult olen. Ja öelda, mida ma tegelikult mõtlen. Vähemalt Merilinile. Ta on inimene, kellele tahan olla selline sõber nagu ma tahaksin, et keegi mulle oleks. Ja nüüd mõistan, et ta ongi.
2. Omade eest seismine on kõige olulisem. Alati. See võib tunduda nii iseenesestmõistetav, kuid uskuge mind, alati ei ole.
3. Ma ei tohi mitte kunagi muretseda selle pärast, mida keegi teine minust mõelda võib. See muudabki mind selleks, kes mulle ei meeldi.
4. Mõistan sõnade väärtust. Aitäh, Merilin.
5. Taipasin, et Merilin on see inimene, kes teeb ja ütleb seda, millest teised inimesed mõtlevad, aga mingite kujutletavate standardite pärast ei julge/taha seda teha.
6. Those who mind don't matter, those who matter don't mind.
7. Avastasin, et ma olen tegelikult täiega imelik. :D Ja lõputult armastav.
8. Miljon asja veel.

Kella nelja paiku ajasime ennast koju ära, tegime väikse einee ning rääkisime veel asju hingelt ära. Suure osa neist vähemalt. Omade eest! Kella poole kuue paiku vajusime unne ära. Merilin võib-olla isegi varem. Nohises teine seal päris pikalt. :D
Poole kaheksa paiku tegime silmad lahti ja pidin kiirelt Mürkale oma unenäo ära rääkima. Unenägu ise oli selline: Mina, Gerli, Mürka, Kati ja Kertu olime kuskil suht kaubalaeva peal, kus vahepeal olid mingid ägedad kruiisilaeva elemendid. Meie Mürkaga viskasime pardalt partidele süüa avamerel ja rääkisime pompsudega juttu ning tegime akvaariumi juures reidikaid. Samal ajal rääkis Kertu meile, kuidas ta sattus sinna. Enne kruiisile tulekut pidi ta tegema ära enda ühiskondliku töö, mis talle vandaalitsemise eest anti. See nägi välja niimoodi, et Kertul oli hiiglaslik politseiniku sulejope seljas ning KAPO varustus käes (kumminuiad ja kaitsekilp jms) ja siis ta käis pompse pargis ahistamas. :D Ja siis ma ärkasingi üles. Suht naljakas oli. :D

Lõplikult ärkasime pool üksteist, mil tegime oma päeva esimesed orkuti- ja blogiringid, et avastada mitte midagi uut ja põnevat. Terve ülejäänud päeva me õgisime lakkamatult, mängisime Euroopa mälumängu ja õgisime veel. Ja otse loomulikult tegime deformatsiooninalju. Deformierakonna valimised aastal 2010.
Risto kõne tuletas meile meelde tänase poiste ülevaatuse ka. Nad olid niiiiiii tublid :') Nii uhke olin. Eriti Risto üle, kelle areng on superb. Ta on usin ja tubli ja ilmatult parim tantsupartner. (:
Nii mõnegi teise poisi tantsusammu kosumist vaatasin suu lahti ja olin uhke! Minu kiitus ja respekt.
Samuti on jõudnud Merilin mulle täna öelda, et mul on suurem jalg kui normaalsel inimesel ja et ma olen Godzilla. Aga see on normaalne. :D
Värvisime mune ka mingil ajal. (: Tegin Muraka sõrmeotsa igavesti briljantroheliseks, koksisime ja rääkisime veel hästi palju ning hankisime uut informatsiooni elu kohta. :D

Nüüd on Murilin oma koduseinte vahel ning teeb ma-ei-tea-mida, aga mina otsustasin Kertu kutse Arode juurde minekuks tagasi lükata, sest lugeda on vaja ja puhata on vaja jajaja.. Kuigi teinekord läheks küll. (:
See oli üks pikk ja mitte väga nii ilus postitus ning päris mitu ja olulist asja jäid ütlemata, aga mul lihtsalt ei tule kõik asjad meelde.

Aga olen õnnelik, et mul on inimene, kellega me reaalselt tunneme üksteist, ilma, et me midagi ütleksimegi. Me teame, mis on teineteisele õige öelda või teha ning me ei arvusta, kritiseeri ega heida ette. And that's what friends are for. Neid asju ei tee me isegi mitte naljaga ja see annab kindlustunde.

Haha, Mürka btw, Paabulind lõi täna eriti välja. "Ma peaks täna lugema. Ma peaks täna raudselt lugema." Ning järgmise asjana avasin telekava. (: (ou, ja mu ema tappis meie deformeerunud muna :()


Ma naudin oma elu ning mitte kellelegi pole õigust mitte ühte osa minust ega minu elust kritiseerida, sest praegu on kõik nii õige ja hea. (: Võib-olla on pisiasi või kaks puudu, aga aega on. Nendeta saab hakkama. ^^



Deformatsioonikuninganna,
Sus.




PS! Käisin ükspäev jooksmas ka, kui oli maailma kõige koledam-melanhoolsem-perfektsem jooksupäev. Täielik ideaal. Üheskoos vihma, mpka, üllatavalt normaalsete kõrvaklappide, krobelise teekatte ja törtsu udu ja nukra ilmaga. (:

1.4.10

Koolieelne hommik. Kell on suht 17 minutit peale üheksat. Mina istun köögis, söön hommikust, surfan netis ja kuulan mingit mõne aasta tagust plaati, mille ma leidsin. Niiii veider on siin istuda ja põleva uudishimuga kuulata, milline lugu järgmisena tuleb. Ma isegi ei mäleta kõikide lugude nimesid ega esitajaidki enam, aga sõnad on ikka by heart! (: Kõikidel on kind of tähendus ka minu jaoks. Olid ajad. :D Aga igatahes, selliseid hetki peaks rohkem olema! Selliseid hommikuid, olgu nad siis nii sombused kui tahavad.