Kõik on praegu nii lihtne ja mugav. Ma tunnen ennast enda elus hubaselt. Ükskõik kas on halbu asju või häid, aga ikkagi on kõik nii hea ja üleelatav. Mul on oma unistused. Need on aimatavad, aga ometi ei tea keegi neist midagi. Neid on suuremaid ja väiksemaid. Ometigi tean ma praegu, et kui ma tõesti nende unistuste täitumist tahan, siis nii ka juhtub. Näiteks kui ma jäin reedel üksi siia pimedasse tuppa, mille ma ise veel tumedamaks tegin, siis mõtlesin, et paha on üksi ja pimedas, aga siiski tõi see nädalavahetus kosutust ja meelehead. Mõtlesin paremaid ja halvemaid mõtteid, kuid ometi oli tunne hea. Inimesed on selle nädala jooksul mu peale karjunud ning samuti pillanud mu südamele nii mõningadki ilusad sõnad. Nagu alati kaaluvad need kaunid lausekillud kõik halva üles. Vahepeal käisid Bonzo ja Tõun meie kooli tillukeses hämaras saalis ja laulsid meile. Kui nüüd aus olla, siis ma üllatusin big time. Ma ootasin sellist kesktasemel kahe mehe jauramist, kuid ei. Need mehed olid hingega...
mulle tundub, et selle jutuga võtad sa inimesi kui asju... ja see on kurb
VastaKustutaooei, kallis Mary, Sa mõistad seda väga väga valesti.
VastaKustutaKui ma võtaks inimesi kui asju, siis ei pakuks nad mulle mitte kõige vähimatki huvi sellisel tasemel nagu ma neid päriselt armastan.
Mitte midagi seoses minu inimestefännamisega pole kurb. Selles on ainult maailma kõige puhtam õnn ja rõõm.
See on mu happy-postitus ju. See postitus, milles ma räägin, kuidas ma taaskord avastasin, et elu on lill. (:
VastaKustutaOooojaaa.. kòigilt on midagi òppida.
VastaKustutaon küll. ':
VastaKustuta