Esiteks: Ma sain endale lõpuks oma nunnu taime, mille eest hoolitseda. (: Selaginella apoda
Teiseks: Ma lõpetasin just filmi "Atonement" vaatamise ja hetkega ma üldse ei imesta, miks see on nimekirjas "1001 filmi, mida vaadata enne surma". Järjekordne kinematograafiline šedööver. Joe Wright has done it!
Esialgu võib arvata, et see on just another love and war story, aga at the end of the day on see ikkagi lugu tõest, valest, (minu jaoks kirjutamisest) ja pisiasjadest. Filmi alguses tundus nagu nad õieti ei räägikski kuigi samas oli kogu aeg mingi minor chit-chat. Filmi arenedes tuli teksti ka juurde, kuid siiski on tunne, et tegelikult need sõnad ei lugenud üldse nii väga. Ainult üksikud sõnad ning pisifraasid mängisid rolli. Lõppkokkuvõttes oli asi ikkagi liikuvas pildis endas.
Selles filmis tundus kõik nii läbimõeldud olevat: kõnnakud, kujundid etc. See oli nii silmatorkav, kuidas Briony iga pööre oli nii väljamõõdetud ja arvestatud; kuidas Cecilia lohakas kehahoiak teda iseloomustas; kuidas trükimasina klõbin nii palju ütles ja kuidas isegi iga tegelaskuju riietus midagi edasi andis. See oli täiesti hämmastav, kuidas kõik rääkis. Tavaliselt tundub näiteks selline asi nagu riietevalik nii spontaanne ja muuseas tehtud otsus, kuid selles filmis ei jätnud see sellist muljet.
Samuti oli minu meelest nii otsustav see, kuidas iga kaader oli läbitöötatud. Nii palju oli kasutatud sümmeetriat, kuid sealsamas ka maitsekat asümmeetriat. Iga kaader oli olulise tähtsusega. See oli nagu fotodest kokku pandud film - iga sekund oli visuaalselt ilus.
Süžee iseenesest ehk ei olnudki niivõrd emotsionaalne ja mõtlemapanev, kuid see kuidas seda edasi anti, muutis nii mõndagi.
Ja kõigele lisaks, mulle kind of meeldib kui filmi sisu ei ole kronoloogiliselt korrektses järjestuses ning samuti see, kui ühte sündmust näidatakse mitme inimese vaatenurgast. 
Teiseks: Ma lõpetasin just filmi "Atonement" vaatamise ja hetkega ma üldse ei imesta, miks see on nimekirjas "1001 filmi, mida vaadata enne surma". Järjekordne kinematograafiline šedööver. Joe Wright has done it!
Esialgu võib arvata, et see on just another love and war story, aga at the end of the day on see ikkagi lugu tõest, valest, (minu jaoks kirjutamisest) ja pisiasjadest. Filmi alguses tundus nagu nad õieti ei räägikski kuigi samas oli kogu aeg mingi minor chit-chat. Filmi arenedes tuli teksti ka juurde, kuid siiski on tunne, et tegelikult need sõnad ei lugenud üldse nii väga. Ainult üksikud sõnad ning pisifraasid mängisid rolli. Lõppkokkuvõttes oli asi ikkagi liikuvas pildis endas.Selles filmis tundus kõik nii läbimõeldud olevat: kõnnakud, kujundid etc. See oli nii silmatorkav, kuidas Briony iga pööre oli nii väljamõõdetud ja arvestatud; kuidas Cecilia lohakas kehahoiak teda iseloomustas; kuidas trükimasina klõbin nii palju ütles ja kuidas isegi iga tegelaskuju riietus midagi edasi andis. See oli täiesti hämmastav, kuidas kõik rääkis. Tavaliselt tundub näiteks selline asi nagu riietevalik nii spontaanne ja muuseas tehtud otsus, kuid selles filmis ei jätnud see sellist muljet.
Samuti oli minu meelest nii otsustav see, kuidas iga kaader oli läbitöötatud. Nii palju oli kasutatud sümmeetriat, kuid sealsamas ka maitsekat asümmeetriat. Iga kaader oli olulise tähtsusega. See oli nagu fotodest kokku pandud film - iga sekund oli visuaalselt ilus.Süžee iseenesest ehk ei olnudki niivõrd emotsionaalne ja mõtlemapanev, kuid see kuidas seda edasi anti, muutis nii mõndagi.
Ja kõigele lisaks, mulle kind of meeldib kui filmi sisu ei ole kronoloogiliselt korrektses järjestuses ning samuti see, kui ühte sündmust näidatakse mitme inimese vaatenurgast.
Inglismaa-perel oli see film, võtsin selle isegi oma tuppa, et seda millalgi vaadata, aga millegipärast jäi ta vaatamata.. ja nii ta läks tagasi sinna riiulisse..
VastaKustutaSuhteliselt veider, kuid midagi pakkuv film. (:
VastaKustuta