Sa oled viimasel ajal nii deformeerunud! :8

See 3,5päevane vaheaeg on olnud kosutavam kõigist varasematest. Neljapäeva õhtu algas Muraka külastusega. Sellele järgnes väike säting, pre-party Kristo juures ning päris korralik pidune pralle Oksas. Nalja nabani. Sisse ma väga ei jõudnud ning enda kompanjonid Kertu ja Mürka kaotasin kuhugi ära. Lobisesin üsna pikalt Luksi, Meelise, Kaspari ja Madisega ning veidi vähem 100 muu inimesega. Üllatavalt palju tuttavaid inimesi, isegi minu jaoks. Kõikidega natuke nalja ja napsu. Veidi peale poolt viit pakkisime ennast kuuekesi Valtri autosse ja läksime lihtsalt mitte kuhugi. :D Sõitsime Ristile ja Kosele ja jälle Jotti ja tiksusime Sirpli ees ning kui kella seitsme paiku koitma hakkas, toetasin oma selleks ajaks üsna raske peakese padjale.

Hommik algas oma cozys kodus koos mitmete love storydega. Issand, ma olen sõltuvuses armastuslugudest. Nii ilusad, klišeelikud ja minu omad. (: Aega jagus kolmele filmile, puhkusele ja mõnele raamatuleheküljele. Reede lõppes varajase unega, sest laupäev nõudis ärkamist.
Laupäeval käisin projektijuhtimise koolitusel, mis oli üsna äge. Sain kindlasti uusi teadmisi, hulgi puuvilja ja kuri olemist. :D Koju jõudes tundsin õhupuudust ja südamevalu ning otsustasin, et aeroobarisse ma minna ei julge. Varsti aga koputas taas mu õdusa kodu uksele Merilin-Ingrid, kellega koos hakkas parim puhkus ja eneseavastamine. Meie ühine õhtupoolik algas muljetamisega ja esimeste sõbralike sõnadega. Ometigi ei tahtnud me tervet õhtut minu juures tühja passida. Vajasime hästi kerget promilli, sest oli asju, mis tahtsid ütlemist ja mökud nagu me oleme, siis kõike me päris alati ei ütle ilma. Kuigi tuleb tunnistada, et selle nädalavahetusega arenesime mõlemad selles suunas väga tublisti. Igatahes kutsus Kaisa oma vabale pinnale.

Kui sätitud saime istusime Kertu pesukotti ning vurasime poodi ja sealt edasi Kaisa koju. Muide, Kaisa, Sul on maailma kõige õdusam ja hubasem elutuba. Absolutely love it! Lobisesime päris mitu tundi juttu ja limpsisime karastusjooke. Ühel hetkel otsustasime Siimu, Martini ja Mürkaga jahile minna ning siis nzmo tiksuma. Vahepeal tuli sõna otseses mõttes pead kokku panna ning ideid genereerida. Sai käidud nii siin kui seal ning omade eest seistud. Emotsionaalsus oli nii erk. Aga pean ennast kiitma, pooled korrad kui pisarad silma tikkusid, suutsin ma ennast talitseda. (: See on asi, mille eest end premeerida. Päriselt ka.
Selle väga pika õhtu jooksul jõudsin päris mitme järelduseni:
1. Ma suudan alles nüüd olla täielikult see inimene, kes ma tegelikult olen. Ja öelda, mida ma tegelikult mõtlen. Vähemalt Merilinile. Ta on inimene, kellele tahan olla selline sõber nagu ma tahaksin, et keegi mulle oleks. Ja nüüd mõistan, et ta ongi.
2. Omade eest seismine on kõige olulisem. Alati. See võib tunduda nii iseenesestmõistetav, kuid uskuge mind, alati ei ole.
3. Ma ei tohi mitte kunagi muretseda selle pärast, mida keegi teine minust mõelda võib. See muudabki mind selleks, kes mulle ei meeldi.
4. Mõistan sõnade väärtust. Aitäh, Merilin.
5. Taipasin, et Merilin on see inimene, kes teeb ja ütleb seda, millest teised inimesed mõtlevad, aga mingite kujutletavate standardite pärast ei julge/taha seda teha.
6. Those who mind don't matter, those who matter don't mind.
7. Avastasin, et ma olen tegelikult täiega imelik. :D Ja lõputult armastav.
8. Miljon asja veel.

Kella nelja paiku ajasime ennast koju ära, tegime väikse einee ning rääkisime veel asju hingelt ära. Suure osa neist vähemalt. Omade eest! Kella poole kuue paiku vajusime unne ära. Merilin võib-olla isegi varem. Nohises teine seal päris pikalt. :D
Poole kaheksa paiku tegime silmad lahti ja pidin kiirelt Mürkale oma unenäo ära rääkima. Unenägu ise oli selline: Mina, Gerli, Mürka, Kati ja Kertu olime kuskil suht kaubalaeva peal, kus vahepeal olid mingid ägedad kruiisilaeva elemendid. Meie Mürkaga viskasime pardalt partidele süüa avamerel ja rääkisime pompsudega juttu ning tegime akvaariumi juures reidikaid. Samal ajal rääkis Kertu meile, kuidas ta sattus sinna. Enne kruiisile tulekut pidi ta tegema ära enda ühiskondliku töö, mis talle vandaalitsemise eest anti. See nägi välja niimoodi, et Kertul oli hiiglaslik politseiniku sulejope seljas ning KAPO varustus käes (kumminuiad ja kaitsekilp jms) ja siis ta käis pompse pargis ahistamas. :D Ja siis ma ärkasingi üles. Suht naljakas oli. :D

Lõplikult ärkasime pool üksteist, mil tegime oma päeva esimesed orkuti- ja blogiringid, et avastada mitte midagi uut ja põnevat. Terve ülejäänud päeva me õgisime lakkamatult, mängisime Euroopa mälumängu ja õgisime veel. Ja otse loomulikult tegime deformatsiooninalju. Deformierakonna valimised aastal 2010.
Risto kõne tuletas meile meelde tänase poiste ülevaatuse ka. Nad olid niiiiiii tublid :') Nii uhke olin. Eriti Risto üle, kelle areng on superb. Ta on usin ja tubli ja ilmatult parim tantsupartner. (:
Nii mõnegi teise poisi tantsusammu kosumist vaatasin suu lahti ja olin uhke! Minu kiitus ja respekt.
Samuti on jõudnud Merilin mulle täna öelda, et mul on suurem jalg kui normaalsel inimesel ja et ma olen Godzilla. Aga see on normaalne. :D
Värvisime mune ka mingil ajal. (: Tegin Muraka sõrmeotsa igavesti briljantroheliseks, koksisime ja rääkisime veel hästi palju ning hankisime uut informatsiooni elu kohta. :D

Nüüd on Murilin oma koduseinte vahel ning teeb ma-ei-tea-mida, aga mina otsustasin Kertu kutse Arode juurde minekuks tagasi lükata, sest lugeda on vaja ja puhata on vaja jajaja.. Kuigi teinekord läheks küll. (:
See oli üks pikk ja mitte väga nii ilus postitus ning päris mitu ja olulist asja jäid ütlemata, aga mul lihtsalt ei tule kõik asjad meelde.

Aga olen õnnelik, et mul on inimene, kellega me reaalselt tunneme üksteist, ilma, et me midagi ütleksimegi. Me teame, mis on teineteisele õige öelda või teha ning me ei arvusta, kritiseeri ega heida ette. And that's what friends are for. Neid asju ei tee me isegi mitte naljaga ja see annab kindlustunde.

Haha, Mürka btw, Paabulind lõi täna eriti välja. "Ma peaks täna lugema. Ma peaks täna raudselt lugema." Ning järgmise asjana avasin telekava. (: (ou, ja mu ema tappis meie deformeerunud muna :()


Ma naudin oma elu ning mitte kellelegi pole õigust mitte ühte osa minust ega minu elust kritiseerida, sest praegu on kõik nii õige ja hea. (: Võib-olla on pisiasi või kaks puudu, aga aega on. Nendeta saab hakkama. ^^



Deformatsioonikuninganna,
Sus.




PS! Käisin ükspäev jooksmas ka, kui oli maailma kõige koledam-melanhoolsem-perfektsem jooksupäev. Täielik ideaal. Üheskoos vihma, mpka, üllatavalt normaalsete kõrvaklappide, krobelise teekatte ja törtsu udu ja nukra ilmaga. (: