Koolieelne hommik. Kell on suht 17 minutit peale üheksat. Mina istun köögis, söön hommikust, surfan netis ja kuulan mingit mõne aasta tagust plaati, mille ma leidsin. Niiii veider on siin istuda ja põleva uudishimuga kuulata, milline lugu järgmisena tuleb. Ma isegi ei mäleta kõikide lugude nimesid ega esitajaidki enam, aga sõnad on ikka by heart! (: Kõikidel on kind of tähendus ka minu jaoks. Olid ajad. :D Aga igatahes, selliseid hetki peaks rohkem olema! Selliseid hommikuid, olgu nad siis nii sombused kui tahavad.
2020: The year of Jumanji
2020 on olnud kummaline aasta ja sellele ei saa vist küll mitte keegi vastu vaielda. Minu jaoks see juba algas veidralt. Jaanuari esimesed nädalad olid kerget agooniat täis, mis oli väga mitteminulik, sest enamasti olen ma ikka see "new year, improved me" - kind of girl , aga sel aastal mitte. Sel aastal ma väga TAHTSIN olla, aga tundsin, et minus pole selleks energiaraasugi. Ja noh.. olgem ausad, see paistis välja, sest mitte kunagi pole nii paljud inimesed järjest mulle öelnud, et ma näen närtsinud/väsinud/õnnetu välja. Mu keha ja vaim karjusid muutuse järele ning nii see siis juhtuski. Karjäär 2.0 lõpp ja pea ees tundmatusse viskumine. Nii põnev ja hirmus samaaegselt. Inimesed olemas superhead mu vastu, aga samas see tunne, kuidas ma tegelikult pean selle kõigega üksinda hakkama saama. Nagu öeldud: põnev ja hirmus samaaegselt. Järgmised paar nädalat olid puhas restart. Ma ei tahtnud teha mitte midagi kasulikku, vaid ma tahtsin lihtsalt olla. Niisama. Ilma igasuguste kohust...
Kommentaarid
Postita kommentaar