Dear reader,
Oi, mu arvutile puhuti pärast väikest formatit jälle elu sisse. (: Täiesti arvestatav osa mu muusikast ja piltidest on nüüd küll kadunud, aga what can I do..
Viimastel päevadel olen suht emo-kid olnud, aga elame üle. Tunnen ennast juba paremini, eks näeb, mis homne toob. Kevad annab ennast igati tunda, sest allergiarohud on juba kapiäärel valmis ning nõuavad igahommikust neelamiskuuri ja tuumakaitsega päikesekreem ootab juba hirmuäratavalt vannitoas kasutamist. Mis seal's ikla, juba viimased paar aastat olen pidanud nõnda oma kevad-suve veetma. Kuidagi peab ju hakkama saama ja saan ka. (:
Kool on juba praegu hirmuäratavalt lebo. :D Täna oli mu elu viimane keskkooli-neljapäev. Mitte ühtegi vaba päeva enam, kui 2 esimest tundi vabad on. Gosh, kuhu ma ennast joonud olen?! :D
Usinalt olen hakanud oma uurimistöö praktilise osaga tegelema. Kui ma esmaspäevasest proovist tulin suure loba, möla ja süvenematuse tõttu tõsise mossiga koju, siis täna oleksin ma võinud proovist koju keksida. Näitlejate eraldi istuma panek oli tõesti üllatavalt mõjuv. Jälgisin neid pealtvaatajana ning lausa lust oli vaadata, kuidas igaüks istus nina paberis ning ajas sõrmega rida. Ja nende tekst oli arenenud nõnda palju, et ma lihtsalt istusin suu lahti. Ja Kertu? See oli täiesti hämmastav. Oma osa paari reaga maadles ta kui meeletu, kuid anna talle Pauli puudumisel Tomi tekst nina alla ja vaata, et teeb seal kõigile silmad ette. Hull preili.
Täna magasin oma lõunaune vastikult sisse. Sellised asjad häirivad mind, kuid ometigi olen ma siin koos oma valminud mina-jutuga psühholoogia tunni tarbeks ning mõtlen päevasündmustele.
Ega mu elu väga värvikas pole vahepeal olnud. Võib-olla ehk ainult see, et mu elule lisas värvi tõsiasi, et mul pole enam kunagi mitte ühtegi veebitundi. (':
Ja ega ma enam rohkem muud ei oska öelda, kui et ma vihkan seda iga-aastast aeroobarivõistlust. (: Mõte on ju iseenesest hea ja ma tantsiksin maailma kõige suurema hea meelega, kui kõik alati hulluks ei läheks. Nüüd kui ma teist aastat osa ei võta, saan alles aru esimese aasta hullusest, kui ma massimeeleoludega kaasa läksin. Kõik lähevad alati selle võistluse pärast nii närvi ja muutuvad hullumeelseks ning ma leian, et ma üldse ei pinguta üle. Been there, done that. Ainult seetõttu pean sel aastal jalad seinale viskama ja vaatama, kuidas head tuttavad aeroobaripuudega õed hakkama saavad. : ) Kahju, et selline ilus üritus igal aastal verevalamiseks muutub. Aga noh, that's called Kose Gümnaasium. Õnneks-kahjuks olen ma järgmisel nädalal samal ajal sealt läinud forevah!
Muidu olen tore ning jahin mustikaid ja päikesejänkusid! <3
Yours faithfully,
Sus.
(Jah, eksamid mõjuvad mulle rängalt. :D)
Oi, mu arvutile puhuti pärast väikest formatit jälle elu sisse. (: Täiesti arvestatav osa mu muusikast ja piltidest on nüüd küll kadunud, aga what can I do..
Viimastel päevadel olen suht emo-kid olnud, aga elame üle. Tunnen ennast juba paremini, eks näeb, mis homne toob. Kevad annab ennast igati tunda, sest allergiarohud on juba kapiäärel valmis ning nõuavad igahommikust neelamiskuuri ja tuumakaitsega päikesekreem ootab juba hirmuäratavalt vannitoas kasutamist. Mis seal's ikla, juba viimased paar aastat olen pidanud nõnda oma kevad-suve veetma. Kuidagi peab ju hakkama saama ja saan ka. (:
Kool on juba praegu hirmuäratavalt lebo. :D Täna oli mu elu viimane keskkooli-neljapäev. Mitte ühtegi vaba päeva enam, kui 2 esimest tundi vabad on. Gosh, kuhu ma ennast joonud olen?! :D
Usinalt olen hakanud oma uurimistöö praktilise osaga tegelema. Kui ma esmaspäevasest proovist tulin suure loba, möla ja süvenematuse tõttu tõsise mossiga koju, siis täna oleksin ma võinud proovist koju keksida. Näitlejate eraldi istuma panek oli tõesti üllatavalt mõjuv. Jälgisin neid pealtvaatajana ning lausa lust oli vaadata, kuidas igaüks istus nina paberis ning ajas sõrmega rida. Ja nende tekst oli arenenud nõnda palju, et ma lihtsalt istusin suu lahti. Ja Kertu? See oli täiesti hämmastav. Oma osa paari reaga maadles ta kui meeletu, kuid anna talle Pauli puudumisel Tomi tekst nina alla ja vaata, et teeb seal kõigile silmad ette. Hull preili.
Täna magasin oma lõunaune vastikult sisse. Sellised asjad häirivad mind, kuid ometigi olen ma siin koos oma valminud mina-jutuga psühholoogia tunni tarbeks ning mõtlen päevasündmustele.
Ega mu elu väga värvikas pole vahepeal olnud. Võib-olla ehk ainult see, et mu elule lisas värvi tõsiasi, et mul pole enam kunagi mitte ühtegi veebitundi. (':
Ja ega ma enam rohkem muud ei oska öelda, kui et ma vihkan seda iga-aastast aeroobarivõistlust. (: Mõte on ju iseenesest hea ja ma tantsiksin maailma kõige suurema hea meelega, kui kõik alati hulluks ei läheks. Nüüd kui ma teist aastat osa ei võta, saan alles aru esimese aasta hullusest, kui ma massimeeleoludega kaasa läksin. Kõik lähevad alati selle võistluse pärast nii närvi ja muutuvad hullumeelseks ning ma leian, et ma üldse ei pinguta üle. Been there, done that. Ainult seetõttu pean sel aastal jalad seinale viskama ja vaatama, kuidas head tuttavad aeroobaripuudega õed hakkama saavad. : ) Kahju, et selline ilus üritus igal aastal verevalamiseks muutub. Aga noh, that's called Kose Gümnaasium. Õnneks-kahjuks olen ma järgmisel nädalal samal ajal sealt läinud forevah!
Muidu olen tore ning jahin mustikaid ja päikesejänkusid! <3
Yours faithfully,
Sus.
(Jah, eksamid mõjuvad mulle rängalt. :D)
"Täna oli mu elu viimane keskkooli-neljapäev. Mitte ühtegi vaba päeva enam, kui 2 esimest tundi vabad on. Gosh, kuhu ma ennast joonud olen?! :D"
VastaKustuta:'DDD
Yours sincerely,
Aeroobaripuue
Ma räääääägin. Ma ei mõista kuhu ma sattunud olen.
VastaKustutaYours sincerely,
aeroobaripuuetega inimestele kaasaelaja. :D