Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Täna on Mariaga nii mitu ilusat asja jutuks tulnud. Kõigepealt käskis ta mul valida uue aasta sõna või lause. See on traditsioon, mida nad oma sõbrannaga on aastate jooksul teinud ja ta otsustas seekord mind ka kaasata. Ma valisin 2016. aasta sõnaks "lahkus". Ma mõtlen selle all inglisekeelset "kindness"i. Lahkus pole küll ilmselt kõige parem vaste, sest kindness on minu jaoks veidi laiatähenduslikum, kuid ma ei suutnud paremat välja mõelda. Seega lasen ennast kanda 2016. aastasse selle sõna vaimus. Ilus mõte! Teine jutt käis selle kohta, et kui Mariast tehtaks film, siis kes teda mängiks. Vastus sellele küsimusele oli imelihtne, Meryl Streep, nii et jõudsime kiirelt selle juurde, et kes mind mängiks. Ja siis ütles Maria ühe ilusa asja, et ma oleksin segu Julianne Moore'ist ja Emma Stone'ist, sest ma olen üdini naiselik, kuid kannan endaga alati tütarlapselikkust kaasas. Armsalt naljakas ja jään alati iseendaks. See oli ilusti öeldud + nad on mõlemad 

"Sa oled nagu mu ema. Ta on ka Veevalaja. Enda unustate alati ära..." #tsitaatekontorist #truthhasbeenspoken #ühelillevõrravaesem

Tegin selle akna lahti, et kirjutada midagi sellest, miks nii mitmed inimesed minult viimasel ajal küsivad, miks ma kurb olen. Aga ma vist ikka ei jaksa. Teinekord.

Mulle kirjutati kunagi Orkuti iseloomustusse, et olen armastust täis. Ma tol ajal ei saanud üldse aru, mida sellega mõeldi. Mõtlesin, et see on üks järjekordne asi, mida lihtsalt öeldakse. Aga kui ma eile kohtusin esimest korda ühe uhiuue väikese inimesega, siis ma vist sain aru küll, mis see tähendab. Tundsin, kuidas kogu armastus ei mahu minu sisse ära, sest maailmas on olemas üks väga-väga armastusväärne pisike pamp. < 3