Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Täna tuli viimaks hästi natuke koduigatsust peale. Võinoh, lihtsalt kõik on nii teistsugune nagu see alati on olnud. Tahaks, et võõras juba tuttavaks saaks. (ja koolitee võiks magically lüheneda. (: tänks.)

Teate mis, ma kolin täna ära ja ei saa võib-olla nüüd mõnda aega netti. Niiet, ma tahtsin öelda, et thank you for the Kose years ja et mul oli tegelikult ju jummala tore suvi ja sain uusi sõpru n'stuff. Ja kui te Tartusse satute, siis ma arvan, et enamikel teist on mu number, mille kasutamist ei tohiks karta. Mulle võib alati helistada või sõnumeerida. (: aga et tsaupakaa, sugarcoated honeyplums. :' Keep in touch!

Age ütles mulle ükspäev, et ta tahaks mind veel näha, enne kui ma lahkun ja see oli nii tore. (: Seega leppisime kokku, et täna näeme miskil määramatul kellal. Ja siis veel leppisime Merilini ja Erkiga ka kokku, et nad tulevad külla ja siis täna ütles veel Kertu ka, et ta astuks hea meelega läbi. Nii tore oli. :') Kõigepealt kuulsin üht koputust uksele ning Mürka ja Erki tulid. Merilin kandis kahte hiiglaslikku päevalille ning Erki ulatas mulle ühe raamitud pildi, kus me kolmekesi peal oleme. See oli üsna välk selgest taevast, sest ma ei oleks osanud mingisuguseid lahkumismeeneid oodata. Sellel pildil on kindlasti koht minu uue kodu seinal. :' Ja siis tuli millalgi Kertu ja Age tuli ka ja me istusime ja lobisesime ja lobisesime ja istusime ja tapsime kärbseid. Väga kasuaalne oleng ja mitte miskit erilist, aga mul on nii siiralt hea meel, et ma neid veel enne homset nägin. Aitäh teile. Tõesti, aitäh. (': Kallidmusidpaid. <3

Ahjaa, ja ma avastasin täna, et ma ei kardagi enam üksi enda pimedas korteris ringi tuiata. (: Muidu oli ikka pimeduse ees mingi kartus, aga not anymore. is nice.

HAHAHAAH. ma olen idiooot.:D Ma sain alles praegu aru, mida Bloodhound Gangi lugu Foctrot Uniform Charlie Kilo tähendab. :D:D:D Ma võin mõnikord ikka päääääris rumal olla. :'D

i carry your heart with me (i carry it in my heart) i am never without it (anywhere i go you go, my dear; and whatever is done by only me is your doing, my darling)                                   i fear no fate (for you are my fate, my sweet) i want no world (for beautiful you are my world, my true) and it's you are whatever a moon has always meant and whatever a sun will always sing is you here is the deepest secret nobody knows (here is the root of the root and the bud of the bud and the sky of the sky of a tree called life; which grows higher than the soul can hope or mind can hide) and this is the wonder that's keeping the stars apart i carry your heart (i carry it in my heart) see on küll hirmsasti leierdatud luuletus, aga kuidagi on ikka kalliks saanud. (:

Naljakas, et neli hästi igapäevast sõna võisid minus järsku tekitada hetkelise tunde, et ma olen täitsa üksi. kohe väga täitsa üksi. Aga üks teine inimene saved the day. Aitäh, Age. (': Tõsiselt. it means the world to me. tead küll. Hirrrmsasti olen tahtnud tegelikult täna siia igasuguseid asju kirjutada,aga.. naah.

“ Can you see me? All of me? Probably not. No one ever really has. ” — Jeffrey Eugenides

Tänasest võite mind hüüda dankanmäkkloodmalibustacyflaisleieriks . :D

üldiselt on nii et.. midagi märkimisväärset pole ma taaskord teinud. Ainult, et lõpuks sain jälle nelja seina vahelt välja, kui Kertu ja Erki mind eile õutsi kutsusid. Väike street-talk ja Risti n'stuff. Minu kodu tšill ja usual-casual. Õhtul hiljem tegin veel kasuaalse netiringi ja siis uni123. Täna käisin linnas läpparijahil ainult et koju naasesin ilma saagita. Aga õde oli vahelduseks tore näha ja veidi klatšida ja jonnida ja.. :D Üldse enam pikalt kirjutada ei oska. Ei viitsi ka, sest nkn ilusti kirjutamisest olen ma loobunud, kui ma nüüd viimaseid postitusi olen sirvinud. :D Aga jah.. Nüüd hakkab hästi tasakesi kohale jõudma, et pühapäeval tuleb ära minna. Kõige raskem on ikka see, et pean enda Muraka ja Võmmibeebi koju jätma. Väiksena oli palju lihtsam, kui kõige kallimad olid kaisuloomad, keda oli hea ühest kohast teise kaasas vedada. Te ei taha mu kohvrisse mahtuda? Mitte et mul pakkimisruumi üle oleks, aga teid mahutaks ära küll. Ja õega ka täna taipasime, et oleme elu

ma tahaks tark olla. või vähemalt hästi laia silmaringiga. aga pigem tark.

Vajadused on veidrad. Mõnikord kui Sa need rahuldatud saad, siis Sul polegi neid enam vaja. -Carrie Bradshaw.

salajane üksiolekukäitumine. sük. think about it. nii naljakas on mõelda sellele. kõigil on mingid kiiksud, mida nad üksi kodus teevad või kannavad või millised nad on. :D

Eile otsustasin endale koduse õhtu võtta. Lihtsalt üksi olemine tundus vahelduseks nii õige ja hea. For old times sake geekisin O.C-d, mida me Mürkaga paar aastat tagasi 24/7 passisime. Good old times. Mäletad küll, eks? :D Täna hommikul mõtlesin, et poleks mõtet taaskord kasutu olla. Seega ärkasin varakult (11 paiku. juba tund aega varem kui muidu. eks peab kooliajaks harjutama. :D) ja mõtlesin et pakiks siis mõned riided ära. Kuigi see tundus kogu aeg nii võimatu, et kuidas ma nii vara riided juba ära pakin, ei valmistanud see mingeid piiranguid. Reedel veel viskan viimased ürbid pessu ja siis pakin need lihtsalt juurde. 2 kasti sai riideid ja käekotte ääreni täis, aga ikka tuleb veel ülejäänud kleidid ja ülerõivad riidepuudele visata. Nüüd ongi officially 4 kastitäit asju koos ja mul on selline tunne, et mu toas pole nänni kübetki vähemaks jäänud. Mina ja mu asjad on ikka ülemõistuse. Aga noh, nüüd kolides on vähemalt kindel, et ma väga ebavajalikud asjad jätan koju. Saab Tartus eh

No ütleme nii et... oma toa ahistavate seinade passimisest oli asi kaugel. :D Päeval läksin krossile. Mõtlesin, et käin korra ära ja kohe koju, aga oih.. koju jõudsin järgmise päeva hommikul kuskil 12ne ringis. Peale krossi tulid Erki ja Age mulle Ristile järgi ja sõitsime linna laulma. Ühislaulmine, teate küll!? Serious dissapointment. Ma ei saanudki mingit tunnet sisse ja nutmiseks isegi ei tundnud põhjust olevat. Me vist Agega olime ainukesed 2 inimest, kes seal vabakal kaasa laulsid. Või vähemalt ainukesed, keda me ise kuulsime. Peale kontserte ja laulmist hakkasime kodu poole sõitma, aga selleks ajaks olin ma juba Mürkaga jutud ära rääkinud, et väike tšill Luksi juures ja oksapidu. Lobin, chill ja tantsulka. Do, did, done. Ja kuna ma kell öösel avastasin, et ma koju kuidagi ei saa, siis crashisin Erki korterisse. Und küll ei olnud, aga paar tunnikest sai ikka sõba silmale. Hommikul istusin kuskil 1,5h elutoas ja nautisin vaikust. Päris vaikust. Ausalt ka. Kosel sellist vaikust

Harry Potter on lifesaver. Ma olen alati olnud inimene, kes vajab veidi maagiat ja Harry sobib nagu rusikas silmaauku. Ja siis tuli vähemalt üks pakkuminegi, et "kuule, mis homme plaanid? teeks midagi?!" ja siis äkki ma ei peagi homme enda väga kitsa toa ahistavaid seinu vaatama. (: Ja homme on veel Ristil kross ka, nii et.. oma reedest päeva ehk ei peagi ma tõesti kodus passima. -sõbramagnetist plikatirts kaob taas raamatulehekülgedesse.

Ja mulle just jõudis kohale, millist sõbrannat mul kunagi pole olnud, aga keda ma kogu hingest oleks soovinud. Umbes sellist, kes helistaks ja ütleks, et "ou, Sus. Saame kokku." ja siis me saame kokku, mõtleme, et igav on ja siis ta ütleb näiteks et "Läheks ehitaks endale onni." In the name of good fun. Või siis me lihtsalt jalutaks kuskil ja mullitaks ja räägiks mingis väljamõeldud keeles või meisterdaks midagi täiesti ajuvaba või kes ütleks, et lähme kuhugi trippima, ilma, et me määraksime sihtkoha. Ma igatsesin endale maailma kõige fantaasiarikkamat sõbrannat. Sõbrannat, kes usuks võlujõudu. Kedagi, kes ma soovin, et ma ise oleksin olnud. Kedagi, kes oleks minus välja toonud need jooned, mis mul olemas olid, aga mis nüüdseks üsna hääbunud on. Ignoreerige minu tänaseid sürre postitusi. Need on need mõtted, mida minusugused inimesed (susannad noh) mõtlevad, aga harva räägivad.. ja nüüd läheb Susanna Harry Potterit lugema. jumal-teab-mitmendat-korda.

Ma polegi ammu enam moodswingide-pliks olnud. Nüüd läksin nukra peale ära. Lihtsalt niisama. (Kuigi, tuleb tunnistada, et paljud inimesed on täna minu päeva toredamaks teinud. (: Aitäh teile. Aga küllap neil kõige vajalikemal olen kahe silma vahele jäänud.) Ja nagu selgus, siis ilma veinita pole seltskonda ka, nii et.. siin ma nüüd olen, üksi kodus ja üha rohkem tundub mulle, et täna tuleb taaskord varakult kerra kerida ja tuttu minna. Ehk enne väike film või telekast tulev sari ja paar lehekülge raamatut. Never knows. Võib-olla lihtsalt magus uni. Oma tuba on praegu ainuke koht väärt olemiseks. (: Murilin, tule juba külla.

Jah, ma kukkusin endale täna kahvli jalga, tänan küsimast. :D ja ma vaatan, et mu sayat.me/susannaoja on paar väga huvitavat täiendust saanud. :D armas ja naljakas ja sürr ja mida kõike veel. :D ai äbsoluutli luv it. (':

Teate, eile jõudis mulle lõpuks kohale, et keskkool ongi nüüd päriselt läbi. Mul hakkas veidike kahju, et ma ei saa enam kirjanduse tunnis klapid peas üksi reivida ja mata tunnis protestida ja kehalises otsida vabandusi mitte-kaasa-tegemiseks ja kõik need teised asjad, mis olid kohati nii tüütud, aga tagantjärgi natuke armsad. Ja üleüldsegi oli mul mure sellepärast, et ma olen juba päris mitu suve elanud üle teadmisega, et ma lähen sügisel ju jälle kooli ja saan targemaks ja kõike. Seetõttu olen suviti puhanud ja ennast õppimisega mitte koormanud. Aga praegu on need 4 kuud küll raskelt mõjunud.. selline tunne nagu ma enam kunagi ei saakski tarkuseraasugi juurde ja praegusest, olgem ausad, küll piisavalt pole. Nüüd ootan juba natuke ülejärgmisel nädalal algavat kooli, et ma saaksin kinnitust, et ma ei jäägi elu lõpuni lolliks. :D Sellised koolimõtted siis.. Ahjaa, ja eile hakkasin veel kirjutamisest ka puudust tundma. Lugesin Remarque'i elulugu ja kooli almanahhi. Klassikud ja alga

Endale truuna saan lubada: minus olevat keegi ei varasta, minu mõtteid riiv ei lukusta. Minu vabadus on püsida vabana! -Liina Saaremäe.

Hah, kes oleks osanud arvata, et tähesoovid päriselt ka täide lähevad. :'D Võinoh, uskumise jõud, as i like to say. :D Sus läks pealinna elu nautima! tsau.

Tahaks endale mingit väga retrot vanakooli kohvrit. *droool*

Murakaga jutulõnga kedrates tulin ma ühele vägagi armsale avastusele, mis Tartuga seostub. Ma olen ilmselt juba enda blogis aegade jooksul selgeks teinud, mida mina teatrist arvan ja mis see mulle tähendab. Samuti olen ilmselt selgitanud, kui ebamugav on Tallinnas teatris käia, sest bussifirmade omanikud ei arvesta kultuurihuviliste noortega. Kuid nüüd, kui ma kolin Tartusse avaneb mul suurepärane võimalus teatrisse jalutada. Ükskõik, millal ma ise soovin. See kõlab nii meeliülendavana, kas teate? Peale rahvarohket koolipäeva minna koju, teha ennast ilusaks ning jätta kõik loogika ja üleliigsed inimesed ning ühes oma mõtetega jalutada teatrisse, vaadata kosutavat etendust ning seejärel ise ja üksi selle üle juurelda, ilma et minuga samas bussis sõidaks veel 30-40 inimest. Vaid on ainult inimesed tänaval, kellega mul miskit ühist pole. Ma saan hakata teatris käima. :') Ja muidu tahtsin seda öelda, et Kurt Vonnegut on siiani sama ajuvaba ja lovely nagu tavaliselt. (: "Kome

Hah, ma olen enda meisterdamisgeeni mingi taasavastanud vm. Mul on tahe jälle kõike teha - funkydest patjadest kuni loomamustriliste suitsudeni. Ma tahan-tahan-tahan! (: Ja see on ainult positiivne. Mingi tunne pikadesse talveõhtutesse. Aga täna tahaks läbi päikeseprillide tähti vaadata. I have a thing with black-glassed sunglasses. *-) Ma nüüd lähen sööma ja siis ujuma. tsau. (:

Ma just praegu mõtlesin, et mina ei ole kunagi tahtnud printsess olla. Is there something wrong with me? : D

Tähed langevad mulle. (: Ma arvan, et nad tahavad mu soovi täita.. võinoh, miks muidu ainult mina neid näen ja Stella ning Kertu vahivad taevasse, aga ei taba neid kukkumas. Need tähesabad on ju pealekauba veel ilusad ka. ^^ Jään soovide täitumist ootama. Kuigi... ma olen üsna kindel, et mingil hetkel täituvad need ilma tähtedeta ka. Aga ega abi kulub alati marjaks ära. :'

S: Naer on terviseks! :D M: Siis oled sa üks terve laps. :P Ja nii on! :D

Üks pliks tegi minust just mingi 225 pilti. Fun, eh? :D Ja veel miljon ideed jäi teostamata... Aga tegelikult oli jummmmala lõbus. Aga naeru on ikka veel raske tagasi hoida. Pean hakkama 3 sekundi reeglit harjutama usinamalt... Waiting for teaser. Here's the teaser! Ja muidu on nii, et ma olen varsti olude sunnil Virumaa parim flyslayer, kui asi samamoodi jätkub. :D

Teate, Reinu, minu vaieldamatult lemmik klassivend, kirjutas meie lõpulehes ilusti: "aga nyyd on tagumine aeg jätta kõik halb seljataha, kogemused kõrvataha ja naeratus näkku kleepida. On aeg edasi liikuda, otse või ringiga, aga ikka edasi.." Ja nii ongi. (: otse või ringiga, aga ikka edasi...

Mul oli msnis sama personal msg ja Mer küsis, et kas see on mu uue elu alus nüüd. Ja eks ma siis kodus itsitasin omaette, aga jäin mõtlema, et miks ka mitte. :D Tudengielu tuleb täiel rinnal nautida! Rock'n'roll igatahes oli, on ja jääb for sure. Aga okei, tegelikult tahtsin teile hoopis rääkida, et mis ma teinud olen. On juhtunud, et ma olen isegi enda kodu 4 kindlat seina hüljanud vahepeal. Pühapäeva hommikul kohtusime Dream Teamiga poes, ostsime poistele ning endale head ja paremat ning põrutasime Paldiski poole ajama. Sõit kulges üsna rahulikult, mina kulutasin enamiku energiast heegeldamisele.. (btw, mu tekk edeneb päris jõudsalt. (: ) Nii tore oli Mikut ja Ristot jälle näha. (': Kohe näha, et vanad sõbrad, sest lõõpimine tuli neil küll ikka sama osavalt välja. Vahepeal käisid reamehed einestamas ja meiegi pidasime tolle sõjaväehoone ees oma isiklikku piknikku. Igatahes olid need mõned tunnid seal täitsa toredad. Vähemalt on poisid samad, kui juuste puudumine välja

Mõtlesin, et lähen sõbrannale toeks ja teeme väikse külasisese jalutuskäigu. Alustasime nukra alatooniga ja koju kõndisime juba "elu-on-lill"-naeratus suul. Minule esialgu lihtsana tunduva jalutuskäigu ajal ütles minu jaoks küllalti võõras inimene mulle, et "ma olen alati arvanud, et Sa oled teistsugune ja huvitav." ja ma isegi ei teadnud, et võõrad inimesed mind tunnevad. :'D  (ja ta ütles seda muide peale seda, kui ma olin vastanud tema küsimusele, et mida ma ülikooli õppima lähen.) Tulgu sellised laused ükskõik kellelt, ikka on neid tore kuulda. (: Cheers, Kose!

Yay!! Ma sain täna enda varajase ja esimese nimepäevakingi: NEOCUBE'i n_n Ma olen üsna kindel, et see on esialgne vaimustus ja ma unustan selle peagi, aga aeg-ajalt on ikka hea sääntese vidinaga stressi maandada. (:

Mulle trükiti täna msni need lyricsid. Ja tavaliselt mul ei tule üldse välja selliste asjade mõtlemine. Ma ei tea kunagi mida ma teeks, kui mul nüüd oleks viimane võimalus. Aga täna ma teadsin. Ma küpsetaksin hommikul ühed muffinid ja kutsuksin neiud Kertu, Mary ja Mammu külla. Oleme me ju kõik sel suvel veendunud kui lõbus meil koos on. Siis me sööksime, lobiseksime, noriksime mind, kui mul sõnum tuleks ja oleksime muidu muhedad. Kui Risto kodus oleks, annaks talle ka muffineid ja teeks ühe Tuljaku. ^^ Siis me käiksime Erki ja Agega ujumas, et ma muffinikaloritest lahti saaksin. Ma istuksin Vento tagaistmel ja kihistaksin üksi naerda, kui teised ees vaataksid, et ma imelik olen ja laulaksin Audioslave'i kaasa. Peale seda ma kohtuks preili Stimmeriga, kellega me kõik maailma asjad selgeks räägiksime. Meil on alati midagi selgeks rääkida, isegi kui me seda ei tunnista. Ja enne kui õhtu täitsa käes on, helistaksin ma preiliproua Murakale, kutsuksin ta enda tagasihoidlikku tuppa,