Postitused

Mulle meeldib, et inimestes, kes mind kauem aega teadnud on, elab veel see mõte, et Susannale meeldib kirjutada. Või noh.. et mingi asi tal selle kirjutamisega oli. See on viimasel ajal paar korda ringiga minuni tagasi jõudnud. Olgu selleks siis kirjutamisalased sünnipäevaraamatud või päringud puuduvate blogipostituste kohta. Ja täna just sattusin ise selle postituse peale, kus kirjutasin, et Doris Kareva oli mu emalt küsinud, kas varsti näeb minu kirjatükke mõnes Värskes Rõhus. Seni pole veel keegi näinud... Aga huvitav kas Doris ikka ootab? Ka kolm aastat hiljem? Mulle meeldiks kui ootaks. After all this time. Siis oleks veel lootust. Lootust, et ühe kindlustusfirma osakonnajuht paljastab ühel hetkel mingeid sahtlikirjutisi, mida üheski sahtlis veel ei ole. Kas poleks mitte vahva?

Olen viimasel ajal üha rohkem kompinud üksio(e)lamise piire. Eks see ilmselt hakkab minu kirjutamistes varsti välja ka lööma. It usually does.
Kuigi ma olen oma noore elu jooksul üsna vähe aega veetnud üks…
Tahaks luuletusi lugeda ja jalgu oma Tartu kodu aknast päikesesse kõlgutada.

Täiega tahaks!

No kohe nii väga, et ma tunnen seda vajadust hästi sügaval enda sees.

Nautida iseenese vastupandamatut seltskonda ja Sarah Kay’d ja Mihkel Kaevatsit ja Veiko Tubinat ja olles ennast aknalauale sisse sättinud, nosiksin turult toodud suviseid marju.

...

Aga probleem on nimelt selles, et ma elan juba viimased 4 aastat Tallinnas...
Päevadel nagu täna on seda raske uskuda. Päevadel nagu täna, kus tundub, et humanitaar minus pole veel päris alla andnud. Ja missest et Tallinnas paistab samuti päike, olen täiesti veendunud, et Tartu päike on kosutavam ja säravam. Teisel pool pidi ju alati parem olema?!

Aga luban olla vapper, luuletusi ja Tartut endas kaasas kanda ja kolmapäevast alates puhata nii nagu ma veel kunagj puhanud ei ole! Juhid võivad ju ka õhtuti  kodus luuletusi lugeda, kurbasid filme vaadata ja kirjutusmasinal tuleviku mälestusi kirja panna? Okei, I’ll take that. Isegi kui seda kõike tuleb…

#EV100

Mulle on alati meeldinud olukordades märgilist tähendust otsida ja sellepärast mulle meeldibki, et mu 2018. aasta esimene postitus on Eesti sajanda juubeli auks.
Patriootlikud koosviibimised ja meie ajalugu meenutavad sündmused muudavad mu alati natuke liiga emotsionaalseks. Piisab ühest lausejupist, mis meenutab, et peaksime kodumaa eest tänulikud olema või isamaalise laulu sõnadest ning juba on mu pisarakanalid valmis tootma uhkusest ja lojaalsusest ja igasugustest teistest asjadest tingitud veepiisakesi. Ma ei taha, et see postitus tuleks kuidagi läila või kleepekas, aga päris ilma nagu ka ei saa.

Eesti sajandal sünnipäeval otsustasin ma veeta aega perega; süüa kiluleiba ja seapraadi; vaadata telekast lipuheiskamist, paraadi ja presidendi vastuvõttu; olla eestlaslikult küüniline, kuid uhke; käia vaatamas, kuidas inimesed talisuplevad; jalutada mööda ilusat Viljandi linna käredas pakases ja nautides iga minutit sellest ning kallistada oma pisikest õepoega kell 20.18, sest öeldi, et …
Ja mõnikord on olemas õhtud, kus pärast võrdlemisi vastikut tööpäeva, on sul võimalus minna oma parimate sõbrannadega jõule tähistama, naerda ennast kinos peaaegu oimetuks ja siis jätta selleks korraks hüvasti. Mis sest, et sa ostsid kinopiletid eilsele seansile ja mis sest, et sa võtmed koju unustasid. Päeva lõpus on sul siiski rahulolevana võimalus kodu poole sõitvasse trammi istuda, võtta välja oma heleroosade kaantega Betti Alveri luulekogumik ja lugeda keset neljapäevaõhtuselt ähmaseid inimesi, kuidas eesti keelt tegelikult kasutama peaks.

Mul on viimasel ajal tunne, et ma liigun beebisammudel lähemale selle minu enda poolt idealiseeritud Tartu-Susannale. See aknalaual unistav tudeng, kes nautis üksiolemist, pimedatel tänavatel kojujalutamist ja kirjasõna ilu. Kui palju on eesti keeles sõnu, mida me mõistame aga ei kasuta. Kui palju on sõnu, mida me kasutame ja ikka mitte keegi ei mõista. Raske on selle keelega. Aga ilus on ka. Kui ainult saaks endast välja kõik need sõnad, mis a…
Nii hea on seda 29. jaanuari postitust lugeda. Või noh, natuke kurb ka, sest ma mäletan kui raske mul oli, aga teistpidi on nii rõõmus ja kerge vaadata, kui kaugele ma viimase poole aastaga tulnud olen. Mul on aega tegeleda oma hobidega, mul on aega, mida veeta oma sõpradega, mul on aega, et kodus diivani peal vedeleda ja süümekatevabalt seebikaid vaadata, mul on aega (kuigi mõnikord puudub tahtmine) õhtuks soe söök lauale teha ja mul on aega mõelda, millised on need unistused, mida ma täide tahaksin viia.

Hea on tõdeda, et tervis on parem. Trenni jõuan rohkem kui küll ja mõningad nendest kordadest isegi koos personaaltreeneriga, mis on üks paremaid otsuseid, mida ma isikliku arengu mõttes teha oleksin võinud. Ma olen temaga koos töötamise ajal enda kohta hästi palju õppinud ning seda nii füüsilises kui vaimses võtmes. Ma olen esimest korda oma lühikese elu jooksul aru saanud, mida see kogu "kuula oma keha"-mumbojumbo tähendab. See tegelikult on nii palju olulisem, kui ma ol…
Mu juht küsis minult täna täiesti tõsimeeli, et kelleks ma saada tahan, kui ma suureks kasvan ja minu meelest oli see hästi armas.





Kahju ainult, et ma talle vastata ei osanud...
Uus aasta on minu jaoks hästi alanud. Näiteks tõmbasin ma joone alla kolmandale semestrile magistriõppes, mis tähendab, et kõik õppeained on läbitud ning ees on veel üks viimane hiiglaslik pingutus, mille nimi on magistritöö. Kuid siiski olen ma pärast enda jaoks mitut moodi rasket semestrit, otsustanud magistritöö kirjutamise ootele panna. Mina, inimene, kes ma olen alati avalikult kuulutanud, et ma ei saa aru kõikidest nendest, kes nii viimasel hetkel alla annavad. C'mon, kas te viitsite seda pärast rohkem kirjutada või?
Susanna, note to self, ürita mõnikord olukordi teiste inimeste mätaste otsast vaadata.
Mõnda aega tagasi andsin selle info edasi ka oma lõputöö juhendajale, kellest ma meeletult lugu pean ja ma sain temalt tagasi vastuse, mis mulle hästi korda läks. Eriti kui ma mõtlen tagasi möödunud aastale ja eelkõige viimasele poolele sellest aastast. Minust ei oleks ilmselt väga kena siia kopeerida kogu tema kirja (mis oli küll lühike, aga tabav), kuid ma tahaks siia panna…