3.4.17

Mu juht küsis minult täna täiesti tõsimeeli, et kelleks ma saada tahan, kui ma suureks kasvan ja minu meelest oli see hästi armas.





Kahju ainult, et ma talle vastata ei osanud...

29.1.17

Uus aasta on minu jaoks hästi alanud. Näiteks tõmbasin ma joone alla kolmandale semestrile magistriõppes, mis tähendab, et kõik õppeained on läbitud ning ees on veel üks viimane hiiglaslik pingutus, mille nimi on magistritöö. Kuid siiski olen ma pärast enda jaoks mitut moodi rasket semestrit, otsustanud magistritöö kirjutamise ootele panna. Mina, inimene, kes ma olen alati avalikult kuulutanud, et ma ei saa aru kõikidest nendest, kes nii viimasel hetkel alla annavad. C'mon, kas te viitsite seda pärast rohkem kirjutada või?

Susanna, note to self, ürita mõnikord olukordi teiste inimeste mätaste otsast vaadata.

Mõnda aega tagasi andsin selle info edasi ka oma lõputöö juhendajale, kellest ma meeletult lugu pean ja ma sain temalt tagasi vastuse, mis mulle hästi korda läks. Eriti kui ma mõtlen tagasi möödunud aastale ja eelkõige viimasele poolele sellest aastast. Minust ei oleks ilmselt väga kena siia kopeerida kogu tema kirja (mis oli küll lühike, aga tabav), kuid ma tahaks siia panna paar rida, mis ehk panevad mõtlema ka kellegi teise.


"Vaata hoolega, mis see on, millest kõige viimasena oled valmis loobuma. See ilmselt ongi Su elu ülesanne ja kõige vajalikum kogemus inimesena."
Mul see hoolega vaatamine alles käib, aga üks, milles olen kindel, on see, et ma ei ole mitte kunagi valmis loobuma inimestest oma elus. Mina ise nende hulgas. Enda ärakaotamine oleks vist kõige hirmsam asi üldse.

Mu keha ja vaim väsisid ühel hetkel ära. Mu keha ei huvitanud, et ma keskmiselt kolm korda nädalas ennast trenni viitsin vedada või et ma aasta jooksul ta kuuest kilost vabastasin. Teda ei huvitanud, et ma vähendasin oma tarbitavaid alkoholikoguseid märgatavalt või et ma tegin märksa sagedamini oma toitumises tervislikemaid valikud. Ta vastas mulle mitme angiiniga, viirusega ja lugematu hulga pisemate tervisehädadega. Mu "ma ei ole mitte kunagi haiguslehel olnud"-olukorrast kujunes ruttu "olen viimasest neljast kuust 30 päeva haige olnud"-olukord. Ja isegi kui haiguslehed olid juba läbi, oli tervise osas ikka veidi lootustetu tunne.

Ja mu vaimu kohe üldse ei huvitanud, et ma üritasin temasse väe võimuga suruda koolitarkust ega ka see, et ma leidsin ta kosutamiseks uue hobi, sest iga kord kui mul oli aeg midagi nautida, mõtlesin mina, et ma ei ole seda väärt. Sest minul jooksis samal ajal silme ees to-do list, mis oleks ideaal-Susannal ammmmmmu tehtud, aga mina olin ikka kinni selle laisa ja tahtejõuetu Susanna kehas. Oi, kui palju põlgust ma tema vastu möödunud aasta jooksul tundsin, sest ta takistas mind pidevalt mu püüdlustes olla superinimene. Tuli välja, et ei olegi nii lihtne olla ideaalses vormis 5x nädalas trennis käiv, ainult tervislikult toituv, ülikooliharidust omandav, juhipositsiooni tundma õppiv finantsgeeniusest naine, kelle kodu on alati laitmatus korras, kellel on soe söök igal õhtul laual ning kes leiab alati, kui tuju tuleb, aega raamatu lugemiseks ja kõigi oma sõpradega aja veetmiseks. Tavaliselt lõppes mu püüdlus sellega, et lamasin oma elutoa põrandal (parematel päevadel pimedas magamistoas voodi peal keras) ja põrnitsesin ühte punkti, olles täies lühises, et millest täpsemalt siis alustada, et kõik tehtud saaks ning mõistmata, et see kõik ei ole tegelikult üldse nii oluline.

AGA! Seda rõõmsamal meelel võin ma kuulutada, et 25ndasse eluaastasse olen ma jõudnud juba palju paremas vormis. Ma olen pööranud rohkem tähelepanu oma tervisele - nii füüsilisele kui vaimsele, olen saanud tunduvalt rohkem aega veeta enda jaoks oluliste inimestega ning olen saanud kulutada süümepiinade vaba aega tegevustele, mida ma naudin. Sealhulgas olen seadnud endale eesmärgid uueks aastaks, mida ma ogaruse moodi agarusega nüüd ellu püüan viia (mõistes, et sihtmärk pole perfektsus) ning vaatan hoolega, mis on see, millest kõige viimasena olen valmis loobuma. Seni olen veel ise väga elevil, sest eelmine aasta näitas mulle, et eesmärkide seadmine (ja ka täitmine) võib päris lõbus ja rahuldustpakkuv olla. Loodan südamest, et ülejäänud aasta läheb nii nagu jaanuarikuu ning siis on kõik hästi. Ja siis ehk saab isegi selle magistritöö purki panna ja selle osa elust mõneks ajast riiulisse sättida.


NB!
Do not get me wrong! Magistriõpe täiskohaga töö kõrvalt ei ole mingi ületamatu takistus. Eriti veel minusugusele inimesele, kellel pole kolme last ja meeletut majapidamist, mis igapäevaselt 98% mu tähelepanust nõuaksid. Aga kui sa ühel hetkel ei suuda enam endale põhjendada, miks sa seda teed või mis sa sellest kaasa saad, siis see on üks kõige raskemaid asju üldse. Ja mis kõige hullem - see ei piirdu kooliga. Kõik need rasked emotsioonid pakivad ennast sulle igal hommikul kotti, et siis kogu päev sinuga kaasas käia ja sulle meelde tuletada, kuidas sa asjadega hakkama ei saa ja kuidas kõik, mis sa üldse oma elus parasjagu teed, on hästi halb ja kohutav. Ja sinna punkti jõudes tundub paus enne magistritöö kirjutamist geniaalne ja ainuvõimalik lahendus olevat. Sest kes see seda fookuseta kirjutatud tööd niikuinii lugeda tahaks?!
Ning kui keegi püüab sulle väita, et need on lihtsalt tühjad vabandused, millega oma laiskust või suutmatust varjata, siis see on lihtsalt midagi, millest tuleb mitte välja teha. Ja isegi kui need on ainult vabandused, siis at the end of the day on see sinu enda haridus ja elu ning keegi peale sinu ei tea paremini, kuidas see lõpuks välja peaks kukkuma.

31.12.16

Me tähistasime täna Kertu ja Inksuga meie oma jõule ja mul oli ääretult tore õhtu. Lisaks nende toredusele käisime me vaatamas filmi The La La Land, mis mingil põhjusel kõnetas mind nii mitut moodi. Ja et ma seda tulevikus ära ei unustaks, siis ma panen selle ühe laulu endale siia for safekeeping.


Mul muidu ei läinud vahepeal eriti hästi. Nüüd läheb juba paremini ja kui kõik läheb nii nagu peab, siis ehk uuest aastast jõuan ma isegi siia sagedamini kui korra või kaks aastas. Ilusat kõike teile!

13.9.16

Elu nagu rootsi lastefilmis - that's the dream

Ma kogu aeg mõtlen siia naasmisele, aga oleks piisanud lihtsalt Maria varem mulle külla saata.

Sa elad oma vaikset, võrdlemisi igavat, kuid mugavat ja mõnusat elu ning siis tuleb Maria, kes on nii Maria. Hakkamist täis ja juukseotsteni õnnelik, missest et elus ei ole kõik alati nii nagu tahaksid, aga ikka on hetki ja olukordi, mille nimel enda sisemisele vestluspartnerile "Best day ever!" hüüda. Ta räägib sulle merest ja suvest ja põrandateta majast, mis on kõige kodum kodu üldse ja kui sa talle vastutasuks oma viimase aja leiust ja armastusest Bullet Journalist räägid, siis ta soovib seda sirvida ja ütleb mõtlikult, et tal vist peaks ka kodus paar tühja märkmikku vedelema.. Või siis ütleb lihtsalt, et ta sooviks, et minu märkmik oleks tema oma, mis on iseenesest ka tore soov, kuid ma leian, et minu mõtetega koos elamine nõuaks aastatepikkust harjutamist ja ebavajalikku eneseanalüüsi. Aga Maria pani mind igatsema tagasi sellesse hetke, kui me suvel Haapsalus olime ja ma rattaga mööda linna ringi vuhisesin ja tundsin ennast nagu väike tüdruk mõnest rootsi lastefilmist. Kui ma saaksin valida, siis see vist oleks see hetk, milles ma elada sooviksin. See rõõm oli nii aus ja puhas.

Ma olen viimased nädal aega kodus haige olnud. Jätnud täitmata kõik (okei, mitte päris kõik, aga ..) oma töökohustused, koolikohustused ja trennikohustused ning rullinud ennast kodus teki sisse, vaadanud kaks hooaega Gilmore'i tüdrukuid, kudunud endale jänkukindaid, võõrustanud sõbrannasid ja täiesti vabatahtlikult tegelenud pea igapäevaselt koolitöödeks ettevalmistumisega. Üks mu lemmikhetki oli see, kui ma seisin oma raamaturiiuli ees ja võtsin sealt suvalises järjekorras raamatuid, millest ma lugesin lõigu või kaks ning mille ma seejärel riiulisse tagasi suskasin. Ja ma isegi polnud enda peale selle püsimatuse pärast pahane.
Kui ma aus olen, siis see viimane nädal on olnud üks parimaid aegu üle hästi pika aja. Natuke meenutas mu viimast aastat Tartus, ainult et mitte nii üksik. Ma küll märkasin seda isegi, et ma olen kahtlaselt pikka aega järjest kahtlaselt heas tujus olnud, aga see sai eriti selgeks, kui Mihkel juhtis mu tähelepanu sellele, et ma olen ebaharilikult rõõmus. Ma päriselt naersin rõõmust pisikeste asjade üle. Alguses ehmatas küll ära, aga tegelikult peakski elu selline olema.
See kõik on minu jaoks selline bittersweet asi, sest ühtpidi on tore rõõmurull olla (mulle on see alati meeldinud), aga teistpidi on kahju, et see tänasel päeval minu juures haruldus on, sest varem pidasin ma seda enda puhul pigem standardiks. Ma olin selles vist liigagi osav, sest suutsin inimesed aastate jooksul ära petta, et ma olen enda ja oma elu juures kõigega rahul. See on pisut naljakas, sest kõik need kunagised üksikud kodused õhtud ja vestlused minu sisemise kaaslasega räägiksid teile hoopis teist juttu.

Aga kuna mul on täna igati ilus päev olnud (kui see haiguse osa välja jätta) siis ma plaanin elada hetkes ja veel tänasest viimast võtta. Gilmore'i tüdrukute binge watching ja jänkukindaid it is. Ja kunagi tahaks tulla ja ära kirjutada enda väga pikalt peas keerelnud kaks teemapostitust - trenn ja bullet journal. Loodame, et tänasega sain jälle mõneks ajaks (olgu see aeg kui lühike tahes) kirjutamishoo sisse.

20.6.16

Ma tulen varsti siia tagasi. Ausõna!


Ma tegelikult juba igatsen, aga aeg blokib.

21.3.16

Mulle öeldi täna pärast kõigest nädalaajalist puhkust töö juures: "Nii tore, et sa tagasi oled!" ja see oli millegipärast palju olulisem, kui ma oleksin osanud oodata.

28.2.16

Ma rääkisin eelmisel korral, et mul on eesmärk lugeda sel aastal 30 raamatut. Kuna täna sai mul järjekordne raamat läbi, seisin suure pealehakkamisega riiuli ees, et uut valida. See on alati nii raske otsus. Ühtpidi ei taha ühtegi raamatut mittevalimisega solvata, aga teisalt on elu nii lühike, et tahaks lugeda ainult parimaid.

Kuna tahtsin vahelduseks lugeda, kuidas emakeel paberile sobib, liikusin oma võõrkeelse kirjanduse sektsioonist ilukirjanduse aladele ja seal omakorda kadunud põlvkonna juurde kuni ma lõpuks jõudsin oma võrdlemisi uhke teatrikirjanduse riiulini. Ja siis ma jäin sinna natukeseks kinni. Põhjus oli ilmselt osaliselt selles, et ma ühel päeva oma praeguse kooli asju tehes, jõudsin mõttelõngaga fenomenoloogia ja teadriteaduse loenguteni. Tavapärane igatsus tuli peale. Ja ma täna tundsin, kuidas ma pean teatrit lugema. Eriti kuna ma lähen neljapäeval teatrisse oma vana armastuse juurde. Uku Uusbergil on uus pala lavadel ja ma ei saa teisiti, kui et pean seda nägema. Ma olen alati tundnud, et minus ja Ukus on olemuslikul tasandil midagi sarnast. Ma veel ei tea, mis see on, aga äkki ma seekord mõtlen välja..
Aga kui nüüd raamatu valimise juurde tagasi jõuda, siis.. mulle jäi lõpuks kätte Voldemar Panso "Portreed minus ja minu ümber", mille Kertu ja Mammu mulle kuus aastat tagasi sünnipäevaks kinkisid. Ma olen seda natuke siit ja natuke sealt lugenud, aga mitte kunagi tervikuna. See raamat on mu jaoks kinkimise hetkest alates väga püha olnud. See on raamat, millele tahaks musi ja pai teha ja siis Kertule-Mammule ka musi ja pai teha, et nad selle mulle kinkisid. See raamat jõudis minuni kuidagi väga õigel hetkel. Ma olin siis just alustanud oma romaani teatriga ja Panso isiksus mängis selles väga olulist rolli. Ja omada päris oma Panso-tükki oli mu jaoks ääretult oluline. Ja on siiamaani.

Selles raamatus on kinkijatelt ka pühendus: "Sinu suurimatelt fännidelt!" Ma ei tea küll, mida nad fännasid, aga nad teadsid, et see kingitus on mulle oluline ja ma tänan neid selle eest. Ikka veel.


Täna ma näen unes jälle teatrit!

1.2.16

Ma olen ammu teadnud, et planeerimine tekitab minus elevust. Seda mingit tunnet, et asjad võivad tegelikult päris hästi minna. Et see võimalus eksisteerib kuskil paralleeluniversumis ja minul tuleb see lihtsalt üles leida. Ma olen alati võtnud uue aasta tulekut kui täiesti puhast lehte ja kuigi ma tean, et ma võiksin seda teha igal päeval aastas, meeldib mulle 1. jaanuari kollektiivsus. See, kuidas ühel hetkel otsustavad kõik (okei, mitte kõik, aga väga paljud), et nad tahavad nüüd paremad inimesed olla ja eluga paremini hakkama saada.

Ma küll ei ole meeletu uusaastalubaduste tegija, aga uusaastaunistuste tegija küll. Sel aastal tuli mul kuidagi eriline tuhin uut aastat planeerida ja paremaks inimeseks saada. Kertu teadis seda ja kinkis mulle veel lisaks raamatu "Minu väga hea aasta", mis on minusuguste elevus-planeerijate parim sõber. Käsib sul eesmärke kirja panna ja eelmist aastat meenutada ning kokkuvõtteid ja plaane teha. Ja ega see ei olegi mõeldud, et sa nüüd saavutad kõik 50 eesmärki, mis sa alguses kirja paned (kuigi ka see pole võimatu), aga see ongi minusuguste inimeste jaoks, kes teavad, et kui nad selle raamatu lahti teevad ja loevad, mis nad sinna kirjutanud on, siis eksisteerib maailmas võimalus, et kõik läheb hästi või isegi natukene paremini.

Juba enne selle raamatu saamist olid mul uueks aastaks eesmärgid oma trenniplaanid korda teha, sel aastal 30 raamatut läbi lugeda ning eelarvet pidada ja raha säästa. Tänu selle raamatu lisainnustusele käisin ma jaanuaris oma isikliku rekordarvu kordi trennis, lugesin läbi 4 raamatut ja pidasin väga hoolikalt eelarvet. Ja kuigi ma tean, et on olemas võimalus, et ma kahe nädala pärast olen selle eesmärgipiibli täielikult ära unustanud, käin 2 korda kuus trennis ja avan järgmise raamatu lugemiseks juunikuus, siis sellest pole lugu. Sest mul on vähemalt olnud imetore jaanuarikuu ja kui mul see "Minu väga hea aasta" uuesti meelde peaks tulema, siis saan ju alati jätkata sealt, kust ma soovin või tunnen, et peaks.

Ma tean, et töö ja kooli kõrvalt on palju keerulisem leida aega kõikide oma eesmärkide poole püüdlemiseks, aga eks töö ja kool on eesmärgid iseeneses. Aasta on kestnud ainult ühe kuu ja mul on juba nii tööl kui ka koolis läinud paremini, kui ma loota oleksin osanud. Lisada siia mõned leheküljed lugemist päevast ja mõned trennid nädalas ja juba ongi tegelikult päris hästi.

Eks paistab kaua ma oma eesmärkide seltsis vastu pean, aga so far, so good!

31.12.15

Täna on Mariaga nii mitu ilusat asja jutuks tulnud.

Kõigepealt käskis ta mul valida uue aasta sõna või lause. See on traditsioon, mida nad oma sõbrannaga on aastate jooksul teinud ja ta otsustas seekord mind ka kaasata. Ma valisin 2016. aasta sõnaks "lahkus". Ma mõtlen selle all inglisekeelset "kindness"i. Lahkus pole küll ilmselt kõige parem vaste, sest kindness on minu jaoks veidi laiatähenduslikum, kuid ma ei suutnud paremat välja mõelda.
Seega lasen ennast kanda 2016. aastasse selle sõna vaimus.
Ilus mõte!

Teine jutt käis selle kohta, et kui Mariast tehtaks film, siis kes teda mängiks. Vastus sellele küsimusele oli imelihtne, Meryl Streep, nii et jõudsime kiirelt selle juurde, et kes mind mängiks. Ja siis ütles Maria ühe ilusa asja, et ma oleksin segu Julianne Moore'ist ja Emma Stone'ist, sest ma olen üdini naiselik, kuid kannan endaga alati tütarlapselikkust kaasas. Armsalt naljakas ja jään alati iseendaks. See oli ilusti öeldud + nad on mõlemad üliilusad naised.


Ja other than that, loen praegu Cheryl Strayed'i "Tiny Beautiful Things" ja mõtlen, et tahaks nüüd paremaks inimeseks hakata. Või vähemalt proovidagi. Ei ole uusaastalubadus, aga midagi ikka.